Väikesed lapsed

Oi, tere hommikust!
Olen nähtavasti uurimas imelikel aegadel postitamise sügavusi. Täna läks mul uni ära veidi enne kuute hommikul kempsus käies ning kuna asjalikke asju, mida saab teha lapse (olgugi suure lapse) magades on vaid piiratud arv, siis siin ma taas olen. Kirjutan postitust imelikul ajal.

Ja joon kohvi. Nii väga meeldib! Mul selle kohvipaki põhi paistab, järgmisena teen lahti kingituseks saadud iiri viski ja rõõsa koore maitselise ning kuigi ka praegune kohv on hea, ootan põnevusega.

Käisin eile külas ühel, kel on neljakuine titt ning proovin õnne teemaga, mis on seni võrgupäevikus väga teravaid reaktsioone kaasa toonud. Sest kuna reageerin enamikule mõjuritele mõistuslikult, on mul praegu head santsud saada sellest natuke rohkem aru, ning kuna selgesti on tegu ka teemaga, mis läheb inimestele korda, jagan vaimuvalgust ning ühtlasi panen end tulejoonele =P
Lüüa võib, aga jätan endale õiguse vastu lüüa.

Tean küll, et mulle meeldivad tited täiesti irratsionaalselt. Mulle meeldib nende juures kõik, see on instinktipõhine meeldimine selgelt, aga ega ta seepärast olematu ole, et põhineb mul kui inimloomal, mitte mul kui mõistusel.
Piisab isegi mõttest, et kuskil on, kohe tuleb või on näiteks aastajagu olemas olnud titt, kui kogu maailm tundubki milligrammi jagu toredam. Nähes on veel parem. Kuidas ma sulan, kui hea tunne on, kui ebaoluline on kõik muu, titte süles hoides, seda on raske sõnadesse panna.
Nagu armumine, aga see ei ole üldse piiratud ühe konkreetse titega, mulle meeldivad nad KÕIK.
On isegi raske ette kujutada titte, kes mulle ei meeldiks. Kahe peaga? Meeldib. Muidu väga moondunud ihuliikmete ja näoga? Meeldib. Halvatud? Meeldib. Kui nad suuremaks saavad, kaob see universaalne meeldivus ära, aga väikestena on kõik awwwwwwwwwww.

See on nii absoluutne, nii täielik ning nii kehaline tunne, et sellest piisab, tekitamaks olukorda, kus mu enda hormoonid on ka kõige õnnelembesemad, kui mul on oma titt. Kui mul ongi hea lihtsalt seepärast, et väike laps.

Ja siis tulevad mingid (paljud!) inimesed imestama, et mismõttes tahan veel lapsi, kui senised lapsed ei hoidnud mind tagasi ennast tapmast.
Vabandust, aga nad ei ole enam tited! Jaa, nad meeldivad mulle väga-väga, näivad nii ilusad ja targad, et päris veider on mõelda nende kord minus kasvamisele, aga see ei ole see irratsionaalne vaimustus, mis mus tittede vastu on! See ei ole loomalik, see on juba mõistuslik, ning loom minus tahab ka pai saada. Ta ei ole mingi väiksem ning ebaolulisem osis kui mõistus! Tahan uut titte, sest mulle meeldivad tited, jumalaita!

Kaks ühes

Emainstinkt, noh, käivitub nende ... hiigelsilmade ja väikese lõua-nina peale, vist. Kuigi mulle pole isegi neid vaja, võib olla väga moodunud imik väikeste silmadega, üldse ilma ninata või piraka viltuse ninaga, mul käivitub ikka. Võibolla suur pea on võti? Ilmselt. Kui kujutlen titte väikese peaga, tundub ta väga imelik ning vale.

Kui laps on juba suhteliselt täiskasvanu moodi väliselt, töötavad hoopis teised mehhanismid kui see instinktiivne, loomalik vaimustus. Nad ei ole hingetuksvõtvalt nunnud, võivad olla ilusad, aga see on hoopis teine asi.

Aah, kui armas see titt eile oli! Kui hea oli tema raskus mu kätel, mis siis, et need käed kohati valutama hakkasid!
Ja siis on need, kes mõtlevad, et titt peaks kuidagi mehe jaoks olema. WTF?!
Ja siis on need, kes mõtlevad, kas lapse jaoks ikka piisavalt raha ning tingimusi on. WTF?!
Ja siis on need, kes ütlevad: "Aga sul on juba lapsed!" Jaa, need mu olemasolevad lapsed on ositi põhjus, miks tean, et tahan seda tunnet veel, mida imik mus tekitab!