Võibolla neh, võibolla mette

Oo, jõulud!
Mul küll enamiku aega valutas pea, öösel ja päeval ja jälle öösel ja jälle päeval, aga kuna niipalju, kui tegin, oli enne tehtud ja peavalude ajal lihtsalt istusin, silmad poolkinni, siis olid jõulud lausa mõnusad.
Peavalu valu-osa välja arvatud.

Tehti süüa ja koristati lauda ja hoiti lapsi ja pandi nõud nõudepesumasinasse ja anti kõigile kingitusi ja  minu teha ei olnud midagi. Ma ei pidanud isegi laulma kingituste eest, sest seal, kus me olime (Tütarlapse isa pere juures) pidid laulma ja luuletusi lugema ainult lapsed. Mida ma ei ole, oma nooruslikust välimusest hoolimata.

Kui me Lõunalinna Tütarlapse isa pere juurde sõitsime, selgus piletimüüja-piletikontrolli soodusdokumente nõudes, et ainus, kel OLI soodusdokument kaasas, olin mina. Mu kummalgi lapsel polnud, ID-kaardid ei sobinud ja ma ostsin neile lisapiletid lõpuks, sest sain seda endale lubada.
Ja siis, kui sealt naasime, sõitsime emakoju ning ma ostsin lastele täispiletid, oli üks hoopis teine piletimüüja täishämmingus sellest, naeris me üle sõbralikult ning müüs lastele sooduspiletid, sest see, et nad on LAPSED, paistab ju välja. Mis mõttes oli Elronis sihuke piletimüüja, kes nõudis õpilaspileteid, väga imelik.

Kes on eelkõige roll, kes on eelkõige inimene, eks ole.

Mul on teooria, et reeglid, sellised ranged reeglid haiglates, raudteel, laevades ja kus iganes, on tehtud puhuks, kui keegi kaebab. Et kui esineb kaebaja, siis saab öelda: "Meil on sellised reeglid, kõik on õige!" Aga muidu on töötajate otsustada, kui inimlikud nad etteantud raamides on.
Et kui esineb kaebaja vanuses 29, tudeng, teemal "miks ma ei saanud sooduspiletit", siis saab talle rahulikult öelda, et vabandust, soodusdokumendiga müüakse sooduspileteid, mitte näo järgi.
Muidu ent otsustab klienditeenindaja ise, mis on õige, mis vale.
Aga see inimlikkuse faktor paraku ei ole sõnastatud ning peaks töötajates endis elama - on õnnetuseks mitmeidki selliseid töötajaid, kes end inimlikkusest eksitada ei lase ning toimivadki reeglite järgi.
Ja käituvad seega nõmedalt.

Aa! Kui mulle ei meeldi, on asi-nähtus-inimene minu hinnagul nõme ja saadan ta/selle persse igasuguste südametunnistuspiinadeta, naeratades. Aga alles hiljuti avastasin, miks.
Miks see on mulle kergendav otsus, miks annangi hinnanguid meeleldi, miks ma ennast tapsin.

Mulle ei meeldi lõpetamatus, mulle ei meeldi poolikkus, mulle ei meeldi lahtisus - kõik poolikud asjad, "võibolla neh, võibolla mette"-suhted, katki jäänud vestlused, tõstetud, ent mitte langetatud teemad jäävad mu ajus esiplaanile, uurin neid pidevalt, nad on lakkamatu töötluse objektid. Kui panen midagi neist ära, siis on asi lõpetatud, tehtud, möödas, ma ei tegele temaga rohkem ja see on meeletult kergendav.
Ajus on jälle ruumi rohkem.

Loomulikult on niimoodi ka heade asjade ning mõnusate inimsuhetega - nad on head asjad mu teadvuses, ma ei tegele sellega, et mõelda "kas". Mõnusad - kõik, olemas, kasutan neid niimoodi.
Aga selline vahepealne olek, ei liha ega kala, ei meeldi praegu, aga võibolla saab veel asja - seda ma ei kannata.
Kogu aeg ajus sellega tegeleda - peab ikka krdi hea asi olema!

Ma ei jaksanud isegi oma eluga sedasi mängida. Võibolla läheb paremaks - aga võibolla ei lähe ka. Ikka veel ei ole paremaks läinud, kaua võib loota, et kunagi ehk läheb? No natuke loodame veel - aga mõte, et kuskile maale, mitte lõputult, oleks olnud kergendav, mitte survestav.
Ma ei teinud seda otsust ette ära, et vot selle ajani kannatan, siis aitab. Ei mõelnud nii selgelt ning see inimlik kõhelus surma ees oli ka. Aga kui ma oleks sellise otsuse teinud, oleks olnud kergendav.

Sest mulle ei meeldi lahtised asjad, vestlused, suhted, teemad. Tahan konkreetsust. Sinnamaani ja mitte enam. Kõik.

Mulle meeldib niimoodi igal pool, igal rindel, kõigis valdkondades. Tehtud otsus on tehtud.
Lill.

Siit