Asotsiaal

Väsinud? Väsinud.
Selgesti see on käesoleva võrgupäeviku püsiteema. Enne Rongi, peale Rongi, vahet pole. Kuskil peavad olema olemas inimesed, kes ei ole kogu aeg väsinud, aga nad ei ole mina. Hakkas peale väikelaste-ükskikema-väsimustest, liikus natuke-suuremate-lastega-üksikema-tudengi-kirjutaja väsimusteni, siis veel-natuke-suuremate-lastega-üksikema-õe-tudengi-kirjutaja omadeni ja vähemalt on mulle nüüd selge, miks ma isegi muiata ei viitsinud nende peale, kes lohutasid, et natuke veel, varsti on parem - ma olen 10 aastat väsinud olnud, pole nagu paremaks läinud. Ilmselt aidanuks osadest endale võetud kohustustest loobumine, aga seda ju keegi ette ei pannud. Lohutus tuli alati vormis "varsti on lapsed suuremad, siis on lihtsam".
Sittagi. Väikeste lastega on omad raskused, aga vähemalt kulutused on ka pisemad. Mida suuremad lapsed, seda suuremad kulud neil on, seda rohkem neil on vaja, seda enam tuleb rabeleda, et raha teenida.

See väsimuse tasand, kus ei saa enam magada, on eriti veider. Kui sealt jõuab "jube ebakindel, tuigun, pudistan, näen väga kahekordselt, olen selgesti kohutavalt väsinud"-tasemeni, on hästi, on natuke puhatud niisiis. Võibolla isegi magatud, lõunauni on variant näiteks. Õhtul magama jääda enne ühte öösel on väga väsinud peast liig.

Ja siis tullakse mulle nõu andma, kuidas saaks ikka väsimusest lahti ("mine maga natuke", "joo vähem kohvi", "hangi õhtul-öösel sinist valgust vältiv arvutiprogramm") ja mul pöörduvad silmad iseenesest pahupidi.
Ma
ei
ole
mingi
keskmine.
Kui mulle tavalised soovitused töötaksid, siis ma oleks ju juba avastanud, mis aitab!? Klišeed on küll klišeed põhjusega, toimivad neljal juhul viiest, aga samas on nad täpselt need asjad, mis esimesena ära proovitakse, kui probleem kerkib! Ma ka arvasin, et kui teha regulaarselt trenni, süüa tervislikult ning toppida oma päevad täis tegevusi, mis kõik ära saavad tehtud, ei tule depressiooni.
Sittagi.
Tuleb.

Kõik need keskmisele mõeldud soovitused on ajuvabad asjad. Tervislik toit? Aga kellele mis on tervislik? Kas kõigi kehad on siis toimimismehhanismide poolest ühesugused? "Teadlased soovitavad" nii palju trenni, hommikust ja õhtust hambapesu, sünnitus üle 24 tunni on liiast - ja mul on tunne, et tormaks röökides üle välja ning röökimise sõnum oleks: "Ärge kuulake keskmistele suunatud nõuandeid! Mõelge ise enda peale, te tunnete iseend paremini!"

Seal on igasuguseid asju sees veel. Mu Poeglapse klassijuhataja saatis koju kirja, et kui laps nii palju sama probleemiga puudub, peab arsti juurde minema.
Pool aastat enne olime samal teemal telefonis rääkinud.
Esiteks ma tean, mis sellise probleemiga, mis pole isegi õieti probleem patsiendile (oksendab vahel), arsti juures tehakse - nimelt mitte midagi.
Teiseks ei ole mu Poeglaps ka kooliasjades üldse loll sellest hoolimata, et ta suhteliselt palju puudub (ütleme, klassis neljas semestri puudumiste arvult, sest kui ta on kaks nädalat korralikult koolis käinud, saab ta ühe vaba päeva nii ehk nii) ning miks, pagana päralt, peaks ta siis rohkem koolis käima, kui tal niigi hästi on? Sest on mingid keskmisi arvestavad reeglid?
Mul on lausa agressiivselt kama. Kas need on spetsiaalselt minu pojale välja mõeldud reeglid? Ei, need on mingid üldised, "kõigile kohandatavad".
Mis tähendab, et mul on neist kama, kama, kama.
Kolmandaks, kui mult juba midagi nõutakse, hakkan mõtlema, kes nõuab ja miks nõuab. Õnnelik õpetaja vist nii ei kirjutaks nagu tema mulle? Nii et ise ta õnnelik ei ole, aga arvab, et tema nõuanded on kellelegi kasuks?
A mingu ka persse siis.
Jaa, ma TEAN =) Aga mina vähemalt ei saatnud omi nõuandeid paberpäevikus teile koju, pidite nad ikka ise üles otsima =)

Keskmisi inimesi on väga vähe, enamik kalduvad ühes asjas ühele, teises teisele ja kolmandas kolmandale poole, erineval määral erinevates suundades, täiesti suvalises kaheksandas on keskmised ka, aga üritada end keskmistele suunatud soovitustega paremini elama saada on juba eos nurjumisele määratud üritus. Kus sa just pole haruldane üleni keskmine.
Selliseid on, lihtsalt jube vähe.
Ma enam isegi ei kaalu, et nii peaks vist, kõik teevad ju nii. Ma ei ole kõik! Mu lapsed ei ole kõik! Kes on üldse "kõik"? Miks on "vaktsineerjad" ja "antivaktsineerijad" ning selliseid, kes iga vaktsiini ning selle tegemise aja üle eraldi mõtlevad, nagu polekski?
Me teeme nagu meie tahame ning kuradile muu. Seda maailmale sobimist olen juba proovinud ning see ei olnud mulle sobiv.