Me päästame maailma. Punkt.

Võiks veel vanaaegseid jutte rääkida. Kunagi.
Aga ütlen hoopis, et mul oli täna esimene praktikapäev praktikal, mida tehtud saades on mul 0 praktikat veel. Õendusjuht oli minuga nii hirmus armas, nii mõistev ning tore, et täitsa lõpp. Selgelt rohkem inimene ja vähem roll.
"No see on see, et sa seepi ei söö, ma usun seda niigi, ilma et sa seda kõike läbi loeks," ütles ta, umbes 70-leheküljelist paberipakki hoides. "Saame kuidagi hakkama nii ehk nii!"

Ma ka usun, teda näinuna veel eriti.

Keegi oli täna lugenud eelmist posti maailma päästmisest.
Huvitav, mu maailmapäästmishuvi pole üldse langenud, pigem usun nüüd päriselt, et suudan seda. Nii ehk nii.
Jaa, inimene on nii naeruväärselt pisike ühik maailmaga võrreldes, maailm võib ka ise hakkama saada, aga tal olen muuhulgas mina, kellele loota. Võibolla tegi ta õigesti, mind ellu jättes. Sest mul on nüüd maailmaga isiklik suhe, ma ei taha teda päästa mitte enam abstraktselt valgete käte ning 0,001 mg armastusega, ma olen valmis tema eest kõik mängu panema.
KÕIK.
Et ma ei karda suurt midagi, tähendab, et mu kõik on päris palju.

Lusikateooriale on selline kujundlik täiendus veel, et varem ma suutsin asju nagu normaalsed inimesed. Pugesin iga päev läbi rõngasse seotud pesukummi, nägemata päriselt, kui suur see on, sest pesukumm on ju nagu nöör, rippudes täiesti ebamäärane läbipugemisühik. Aga no venis, kui pingutada, venis üha rohkem, ning mina pugesin ning pingutasin, kuni kumm katkes.
Inimesed enamasti ronivad iga päev läbi sellise kummi.

Nüüd poen läbi plastikrõnga. See tähendab, et näen kohe alguses, kui suur avaus on ning palju ning mis hinnaga sealt läbi mahub. Ja rõngas ei veni. Nagu on, nii on. Vahel on rõngas suurem, vahel väiksem, vahel saab läbi kergemini, vahel raskemini, ent mis on täiesti teistmoodi kui kummiga, on, et rõnga suurus on lõplik. Seal ei ole mitte midagi venitada.
Pinguta, mis sa pingutad, suurus on lõplik.
Mis tähendab muuhulgas ka, et kasutan kõik ruumi ära. Suuremaks rõngas ei veni, aga venitamisest hoidumine samuti mingit kasutegurit ei anna. Tasub pugeda optimaalselt, kasutada iga päeva maksimaalselt, sest kumm välja nagunii ei veni. Plastik. (Võib ka klaas olla, ma väga ei lõhu ta kallal, et teada saada.)
Ent nagu on, nii on.

David Bowie suri vahepeal ja me kõik mõtlesime temast rohkem kui muidu.
Mulle meeldib, kuidas paljud mõtlesid nagu mina: pole mitte kurb, et ta suri, vaid erikuradihea, et ta oli, oli selline, nagu oli. Tegi oma elust kunstiteose, tegi oma surmast kunstiteose, andis meile kõigile nii ohtralt - ning tema omalt poolt päästis maailma küll lausa palju kordi. Igaühe oma eraldi.