Täna teen ainult algust, seepärast et imelikel aegadel - ok, mitte postitamine, aga postituse KIRJUTAMINE - saaks jäädvustatud.
Tegelikult on kell 23.47 ja seega polegi väga hilja. Aga arvestades, et homse praktika ootuses ja surmväsimusega kontides läksin enne üheksat voodisse, kell 22.46 ärkasin ning enam ei uinunud, on teinud ajast enne keskööd päris kuramuse VARASE tunni.
On selline tunne, et teeks kohvi ja võtaks igaks juhuks juba peavalurohu ka sisse, sest homme nagunii valutab muidu.
Huvitav, miks ma seda kirja panna tahtsin? Et räägiks teile osalusvaatlusena saabuvaid andmeid hästi palju edasi, siis te usute, et ma ei saa magada, mitte et "ei lähe voodisse, ei uinu siis, teadagi, pfff".
Noojah. Ja siis on ikka kuidagi rohkem päris, kui teised ka teavad ja usuvad.
Ei, lähen ja teen selle kohvi, siis heietan edasi.
Natuke melanhooselt, sest on nii kuradima vara!
Vat see on päris asi. Päris tähelepanek. Läbi aastate samaks jäänud asi.
Ma ei usu, et olen päris, kui teised seda ei märka. Miks ma seda avalikku võrgupäevikut pean? Miks leheke tuules on täpselt see, mida endast arvasin ja arvan siiamaani, lihtsalt praegu on mul valgust, milles tantsida, küllaga endalgi?
Nojah, muidugi pean võrgupäevikut "sest loetakse". Aga kas mulle meeldib, et loetakse? Päris ei. Muidugi meeldib! Siis olen nagu rohkem olemas, reaalsem. Kui rohkem inimesi märkab mu olemisi ja tegemisi, on need rohkem päris.
Vat seal tuleb vist sisse see, miks ma vihastasin end helesiniseks seepeale, et keegi kommentaator oletas mind end siin võltsilt esitlevat, seepärast ma olin hirmus hädas Poeglapse isa üritusega mind kuskile suunast millekski muuta. Sellepärast ei saa ma varjamisest aru.
Mul ei ole huvi paista kellegi teisena kellelegi viiendale või olla päriselt keegi teine. Tahan esitleda võimalikult päris ennast, sest mis pagana kasu oleks enda näitamisest, kui tulem oleks "ma vaatasin ja võtsin oma teadvusse", ent see oleks juba algselt moonutatud pilt, sest tõelist ma ei näidanudki?
Muidugi ei õnnestu end viimse kui raasuni näidata ei füüsiliselt ega vaimselt teiste ees alasti olles. Muidugi tuleb moonutus sisse lihtsalt sellest, et vaatajate silmad pole kõik samad, vaid igaühe individuaalsusest kantud - aga miks pagana päralt mitte ise oma parimat teha, kui teiste pilgud on mu pärisuse tõestajad, et võimalikult selgelt näha olla?
Oi, kõik ei ... ei, see ka ei saa õige olla. Enamik inimesi peab teiste arvamusest väga, sealt see varjamis- ja moonutamisidee algselt päritki,
See, kuidas teised inimest näevad, muudab inimese sellisena tõelisemaks, nii. Ning mina olen lihtsalt egomaniakk, et tahan tõelist ennast tõelisemaks muutuvat? Enamasti inimesed lepivad mingi pildi esitamisega ning üldse ei häiru, et nende salajane päris-mina jääb ainult nende endi asjaks ning selle ainsaks tunnistajaks on nemad ise?
Hm, nüüd on kell juba peaaegu üks, ma mõtlen selle üle natuke veel, ent siis lähen magama.
Jälle.
Vähemalt on nüüd üsna selge, miks inimesed otsivad neid eksklusiivseid kallimaid - kui nood näevad su pärismina ka, tuleb kohe tõelisust endale juurde!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
sa meeldid mulle, sest sa oled nii aus. ma nii üdini julge ei ole.
VastaKustutaAitäh, ma armastan sind ka (kuigi kaugelt):)
VastaKustutaAga see ei ole julgus, millega ma aus olen. Võibolla kartmatus, aga mitte julgus. Sest julge saab olla, millegi hirmutavaga vastamisi olles, ent mina tõesti ei karda. Ma ei karda midagi - kuid enda kohta aus olla kõige vähem. Ainus tõsiselt halb asi saaks olla, et kedagi ei huvita.
Ja sellega ma olen ette leppinud lugematuid kordi.
VVN Sa ju päris oled üleni päris.:)See,et sa oma monoloogi kirjutad on su enda tõde milles paistad sa ka väja nagu sina ise. Inimest ei saa muuta, pigem ta harjub muutustega.Hajuda tuleb sellega, et maailm muutub sinust sõltumatta ja sellega seoses pead kogu aeg kahtlema oma arusaamades muutes neid teiste ja maailma arusaamadele sarnasemaks. On ju loogiline.:)
VastaKustuta... ja nii ammu juba teadsin: http://mahamure.blogspot.com.ee/2011/12/inimene-keda-polnud.html
VastaKustutaVVN Vaata, minu jaoks oled sa olemas päris reaalne. Sa üritad vist endale ette kujutada, et oled nagu koomiksi tegelane kelle saatuse oled ise väla mõelnud ja kirjutanud, aga sinu siirus paistab igast otsast välja mis on väga päris . :) Vaevalt, et su kass öösel kohvi tassi taga sinust kirjutab, mõeldes sinu kui virtuaalreaalsuse oma kassi ajuga välja. :)
VastaKustutaÜks asi veel (no ma olen väsinud, pidurid ei tööta, tuli pähe, et seda võiks ka öelda).
VastaKustutaEt mulle meeldib ebameeldivate inimeste öeldud ebameeldivus veel rohkem kui meeldivate kiitus, nagu ühes vanas võrgupäeviku postis räägin, on absoluutselt tõsi. Sest kui ma kellelegi EI meeldi aktiivselt, paremal juhul sõimamiseni välja, olen neile kaheldamatult väga korda läinud ja mul on selge tõestus, et jee! Olen olemas teistelegi peale enda! Lähen korda!
Nii, et suurema positiivse emotsooni saamise võimendamideks lähed lased ebameeldivatel inimestel endale ebameeldivusi öelda, siis see on tugev tõestus oma olemasolu kohta . Noh, täitsa loogiline sai ju või mis? :)
VastaKustutaMaailm on nii huvitav, inimesed on nii erinevad.
VastaKustutaNots õige 1004% . :)
VastaKustutaAnomaalika: kui ma sihilikult provotseeriksin, ei oleks ju tulemuseks MINU peale valatud sõim, vaid see vallanduks nõmetsemise peale, kellegi peale, kes ei taipa nt ohtlikul teemal vait olla, kuigi see talle isiklikult korda ei lähe ja teine saab haiget. Eieieiei, mulle meeldib see, kui pahandavad ebameeldivad inimesed lihtsalt selle peale, et olen nagu olen, mitte selle peale, et neid torgitakse valusates kohtadest.
VastaKustutaJa kui meeldivad inimesed pahandavad, olen kurb. Midagi on valesti.
Nii mina saan aru ka nii, et sulle meeldivad toredad inimesed ja ka ebameeldivad inimesed kellele ei meeldi sina nagu sa oled. Normaalne ju kõik inimesed on ilusad ja head. :)
VastaKustuta