Ebatasasused, ebakindlused

Kukkusin maha.
Tegelikult on suursaavutus (ja ma ei ütle seda lihtsalt enda ühekordseks kiitmiseks praegu, olen selle üle korduvalt mõelnud), et selle libeduse ja talve-sula-järgmise külma ja järgmise sula ajal on võitmatu tasakaalutunnetus mu seni püsti hoidnud. Hästi mitu korda olen libisenud, aga kuidagi enda ära tasakaalustanud ning vertikaalis jätkanud.
Seekord ei tasakaalustanud.
Mis ses mõttes on naljakas, et tee oli kogu aeg libe, läksin kohta, kus nägin ja teadsin, et seal on kõnniteel asfaldi all kühm. Üks auto oli ka tollele ebatasasusele väga lähedale parkinud, siledat teed ei olnud käimisruumi sees ja ma mõtlesin, et no tere-tore, autost ja ebatasasusest mööda saamine libedal kallakul turnides saab pähkel olema. Aga selleni, et äkki astuks mõned sammud sõiduteel, et ringi minna, ei jõudnud.
Ronisin praeguse libedaga tolle kühmu peale ja kukkusin, nii et osa mind oli võõra auto all, põlv katki, puus valus ning sukkpükstes auk.

Nüüd ma eriti ei saa paremat põlve kõverdada ning põrutus mõjus kogu organismile nii, et magasin pärast kolm tundi, jube väsimus. Väga valus ei olnud, ma enam nii hirmsasti valu ei tunnegi, aga piisavalt, et "Ai!" öelda kõva häälega, ikka. Lonkan päris korralikult.
Jooksma vist ei lähe paar päeva.
Mis, muidugi käib mul pea ringi ka täna! Lihtsalt olen ära harjunud. Õppinud end sellega kohandama. Kui vahel käib vähem, on ekstratore.

Mul on tasapisi tekkimas veendumus, et pikkade juusteni küündimine tähendab siiski liiga palju kasvatamisvaeva.
Eile hommikul peale kammimist peeglisse vaadates hakkasin sponaanselt naerma, sest juuksed on sellised peaaegu-õlgadeni ja kuna neis on see pagana loomulik lokk, olid nad ümber mu näo kõrgemates kohtades pealaega paralleelselt püsti nagu klassikalisel einsteinil.

Ainult nad on pikemad, eks ole. PIKEMAD.
Õhtul, kui minu meelest oli asi juba üpris normaalne, kohtusin oma Tütarlapsega.
"Su juuksed on päris kohutavad," oli esimene asi, mida ta mulle ütles.

Kunagi märtsikuus lähen lastega (kes ka pole kumbki aasta aega käinud, kuigi nende ilmatupikad peakarvad panevad seda vaevu tähele) juuksuri juurde. Ma enda omi päris lühikeseks ei lõika, aga umbes selle video peakangelanna on mu siht:



Üsna realistlik plaan, arvan.
Lapsed on "tasandamise" juures, vbla natuke kolmnurka taas selgade peale ka, aga midagi drastilist ei tule.
Nad on jõhkralt ilusad niigi, kuigi ma nende emana võibolla asja pisut kallutatult näen. Kuni nad ise ei taha, miks muuta?

Oh, selle "miks muuta"-küsimusega seoses: ühest asjast, mis on midagi muud kui kehaga seotu, tahaks ka rääkida.
On selline käibetõde, et meeldid endale ise, siis meeldid ka teistele. Sisemine enesekindlus teeb ahvatlevaks. Ning seda teatavaks võttes on kõik, kes asja ka usuvad, ent arvavad, et nende enesekindlus jätab soovida, jubedas kahvlis.
Sest esmane reaktsioon oleks ju oma enesekindlust kasvatada, et teistele rohkem meeldida, aga samas on enesekindluse oluline tunnus see, et on jumalast kama, mida teised sinust arvavad ning neile meeldimine-mittemeeldimine on täpselt see asi, millest mitte hoolida. Elik tegelt EI tuleks enesekindlust kasvatada, et enesekindlust kasvatada: see oleks hea algus.
Ja kuidas siis teistele meeldimisega jääb? Kas meeldid neile rohkem, kui sul on teistest ja nende arvamusest rohkem kama v?
Appi!

Noh, mul on nüüd katse-eksituse tulemused ette näidata.
Enne ma ikka olin väga tähelepanunäljas ning valmis end kogu aeg selili keerama ja mänguhimulise kutsika poosi võtma suht kelle ees tahes.
Nüüd ... ha. Ma meeldin endale ja tõesti ei ole vaja kõhu alt sügatud saada, aitäh. Sa võid sügada, kui mul tuju on, luban. Aga ega mul alati ei ole tuju.
Nii et kahe oleku vahet saan nüüd jälgida ning teile tulemused ette kanda.

1) Ei ole mul lähedasteks rohkem inimesi kui enne. Ma ise ei viitsi-jaksa nii paljuga leppida, nii palju alla neelata, nii palju omalt poolt suhet sööta, ja sellega seoses on päris mitu vana sõpra kas otse ära kadunud või sellises poolkõvas olekus, kus nad nagu on ka, aga kaebavad üsna tihti, et halb.

2) Aga sellist pooltuttavate tähelepanu-kuule, tule külla-lähme sööma-sa oled lahe (kuigi endale mulle päriselt pakuvad midagi ainult need inimesed, kellega ma kasvõi netis ka rääkida saan, eile ühe sellisega vestlesin nt ja jumalast tore) on rohkem. Ja seda, et inimesed on minu vastu niiiiiiiiiiiiiiiiiii head, samuti. Ei, mulle ennegi saatis üks ilusasi sõnumisi, mille koha pealt on mul ikka rõõmus meel, kui meelde tulevad, aga seda, kuidas võõrad inimesed on minuga kohe täitsa oluliselt lahked ja head, seda on raudselt rohkem.
Kuigi see võib ositi olla kaastundest - "krt, ma üldse ei saanud enne aru, et sul nii halb oli, ega me eriti kokku ei puutunud ju, aga nüüd teen vähemalt midagi!"

3) Kas ise olen õnnelikum - muidugi =) See on jälle paradokslaane olukord, kus tegelikult on lähedasi inimesi vähem, aga kuna mõned siiski on (päris ilma oleks isegi minu enesekindlusega jäle), hindan neid rohkem, saan igast tähelepanukillust rohkem, ja kokkuvõttes tunnen end hoitumana kui varem.

4) Ja mõned sellised suhted on kadunud või tekkinud-kadunud, mida ma ei tahtnud ning nüüd sain viimaks ometi seda ka väljendatud. Enne ikka oli mingi sisemine pidur: "Aga ta ei ole midagi konkreetselt halba teinud, mulle lihtsalt ei meeldi. Kuidas ma siis nüüd sedasi ütlengi, et mulle lihtsalt ei meeldi või?"
Nüüd on "mulle ei meeldi" täiega argument, mu nauding või vastikus määravad tegurid selles, kas üldse pean suhet, ning nõnda on palju lihtsam elada.

Aga et teistele meeldib enesekindel inimene rohkem? Nii ja naa.
Nii ja naa.
Ega ikka ei ole asi päris ühene ja lihtne. Välja arvatud, et endal on õnnelikuna väga märgatavalt parem elada =)