Mõrtsukvaal

Oi, ma olen endaga rahul =)

Vaata, mul on selline 1 km tunnis-süsteem, et ma igal õhtul panen peas kokku ning käsikirjas kirja viis asja, mida järgmisel päeval teen. Need on küll lisaasjad selle juurde, mida nagunii iga päev teen, sest nood igapäevased kuus tegevust oleks nõme iga kord eraldi üles lugeda, aga nad on. Vahel on üks punkt ka "puhata ja mängida", vahel "soe toit teha", vahel "loe seda ilukirjanduslikku raamatut 10 lk", aga enamasti on tegu eredamate pingutust nõuvate tegevustega. Kodulinnast välja viivad minekud on alati mainitud, need on suured asjad, kojutulek on samuti eraldi - aga nõelumine, poeskäik, põranda tolmuimejaga võtmine, sellised asjad on ka "tegevused".

Ma teen need asjad ära, kuigi vahel on kell ka 1 öösel, kui saan kõik tehtud. Aga täna ma üldse ei pannud kirja, et peaks oma praktikatööd tegema, veel vähem, et peaks selle valmis tegema ja ära saatma, aga tegin. Saatsin. Oh, kui rahul olen endaga =)

Mis, muud asjad sain ka tehtud ikka!
Või noh, see nõudis ka kohati rohkem vaeva, kui plaanisin. Poeglaps ei tahtnud päevikut ära täita millegipärast. Survestasin teda ses suunas korduvalt ja teravalt, meie vastuolu kasvas üldiseks "kui sa oled minuga kena, olen  mina sinuga kena, kui sa oled minuga nõme, olen mina sinuga nõme" ja kuigi päevik on nüüdseks täidetud, on see-eest mõlema toa põrandad täis loobitud legotükke.
Te ei kujuta ette, kui palju on mu pojal legosid. Selle tagajärg, et mul on rohkem raha kui varem ja samas kiidan legod kõigest südamest heaks.
Aga noh, enne ma ikkagi tegin lõpuni ja saatsin ära oma praktikatöö.

Mul ei ole nende praktikast tulevate punktidega akadeemilise edasijõudmise osas kiire, nagunii enne järgmist talve ei lõpeta, aga tehtud asi on tehtud asi. Ma tegin. Jee!

Nii.
Võiks veel rääkida sellest, kuidas olla ise ja kuidas see lööb vahel ikka väga teravalt vastu.

Vaata, õpetaja Reet Nurmeots (täiega olen teadlikult ebadiskreetne praegu!) on hea näide sellest, kuidas inimene on tema ise viimse kui millimeetrini ja kui palju halba ta suudab niimoodi teha, ilma et ise tahakski.
Sest seda ma usun küll, et ta teadlikult kellelegi halba ei teinud ja temapoolne tunnist tundi ja aastast aastasse kestnud mõnitamine ühe mu klassivenna pihta, pailaste pidamine ja "pahade laste" lõputu tümitamine polnud mitte teadlik halvasti käitumine, vaid ta lihtsalt oli (ja ilmselt on, polnud väga muutujat tüüpi isik) selline.
Ta on mu peas esimene (kuigi kaugeltki mitte viimane) neist särtsakatest kaunistest lühikestest naistest, kes mulle meeldivad, aga kellele mina millegipärast ei meeldi, ning see, kuidas ümber tema rannete helkisid peenikesed hõbekäevõrud, on mind siiamaani mõjutanud mõtlema "peenikesed hõbedased võrud käte ümber on jumalast lahedad, kui neid on palju".
Kui tal oli 50. juubel, kallistas ta valimatult kõiki õpilasi, hambad ta mahepruunis näos üha särasid naeratuses, selliste hetkede eest sai ta algklassiealise minu käest palju andeks.
Aga kuidas ta mõnitas tunnist tundi ja päevast päeva üht mu klassivenda, kes lõpuks keskkooli meie klassis ei tulnudki, võibolla läks üldse kuritegelikku teed ja kui, siis õpetaja Nurmeotsa pärast - see on takkajärgi mõeldes ikka oluliselt tähtsam.
Kui Kaja Kallasele ja mulle endale sündis tema käitumisest "ainult" aastakümnete pikkuseid vaimseid traumasid, sest me olime põhiosas siiski tublid tüdrukud paljude õpetajate meelest, siis tost klassivennast (ning ma ei usu, et ta ainuke oli) ma täiesti usun, et õpetaja Nurmeots muutis ta elu.
Väga.
Palju.
Halvemaks.

Nüüd: ma ise olen torm, olen sõdalane, olen ookean ning vääramatu ning ei tunne üldse, et peaksin olema kuidagi parem, ilusam, teistele mugavam. Kui ei meeldi, mine ära - ning ainus, kes ei saa seda niisama teha, on mu poeg, ning isegi tema, kui ta väga tahaks, võetaks ilmselt mu ema majja elama.

Aga siis mõtlen õpetaja Nurmeotsale ning - ka tema oli ilmselt ka omast arust torm, isegi kui ta seda niiviisi ei sõnastanud. Täpselt selline nagu tuju tuli, nagu talle ehe oli, nagu tahtis. Täpselt nii mõrtsukalik, täpselt nii ohtlik.
Ja vahel oli see väga võluv.
Lihtsalt sinna vahele jäid nende elud, kes ei saanud ära minna, kes olid liiga lapsed, et saada aru, kuidas ei pea õpetaja Nurmeotsa sisse võtma, kes pidid toime tulema sellega, mida tema parasjagu tahtis teha.

Võibolla ei ole see iseolemine siiski absoluut kellegi jaoks.
Võibolla. Ma veel mõtlen selle üle.