Jagatud mure

Rääkisin ühega ja ta meenutas mulle, et inimestel on maailmakerge end minu suhtes süüdi tunda - kui ikka oleks toona taibanud ja midagi teistmoodi teinud, äkki oleks kõik teistmoodi läinud? Rongi poleks mu ellu tulnud, see koorem oleks neist ja minust mööda läinud ning üldse võiks olla kuidagi parem.

Ja kuna mina reageerin neile, kes mind süüdistavad, saavad pihta tegelikult need, kel nagunii on rõve.
Teen siis ühe eraldi postituse sel teemal.

Tegelikult on ju loomulik, et kui selline vastik asi juhtus, on inimeste sees tahtmine kuhugi süü panna.
Sel juhul on kaks võimalikku adressaati. Võib võtta "süü" enda peale: mõelda, et polnud arusaaja, lohutaja, ajapühendaja, tegin ikka nii valesti. Või võib panna pahaks teo tegijale: kuidas sa võisid, kas sa teiste peale üldse ei mõelnud, nõrk, isekas, ebausaldusväärne, ise oled "süüdi"!
Mina end süüdi ei tunne ning hakkan aktiivselt vastu neile, kes üritavad "süüd" minu peale panna. Aga need, kes nagunii ennast süüdistavad, saavad ainult pihta sellest, sest mina ka nagu kinnitan, et nende viga, nende otsused või otsuste tegematajätmine on selle halva aluseks mu elus.

Ei.
Ei.
Ei.

Minu maailmas ei ole keegi "süüdi".
Küll natuke imestan Rongimehe pimeduse üle, aga isegi tema ei ole kuidagi "süüdi" mu peas, teistest rääkimata. Kurat, ma ei saanud isegi aru! Mõtlesin, et see on halb nagu ennegi on olnud, enesetapumõtted tõesti ei olnud mulle kuidagi uudsed, arvasin, et mõtlen ja elan üle nagu ennegi.

Mis oli teistmoodi: olin endale sisse harjutanud küsimuse "milline inimene ma tahan olla, kas see, kes ainult mõtleb, või see, kes teoks ka teeb"? Ja sellele oli vastuseks paraku, et teokstegija.
Kas ainult mõtlen jooksmaminekust või lähen ka? Kas ainult mõtlen allavõtmisest või võtan ka? Kas ainult mõtlen kursusetöö tegemisest või teen seda? Kas ainult mõtlen enese äratapmisest või tapan?
Ma ei tahtnud olla see, kes ainult mõtleb-plaanib-kunagi teoks ei tee. "Sul on plaane palju, kuid ühtki neist/ iial täide sa ei vii - miks on see küll läinud nii?"

Ja see ei ole kellegi süü. Ei olnud siis, ei ole praegu. Ma olin haige ja katki ja keegi - ka ma ise - ei saanud aru, kui haige ja katki. Verd ju ei jooksnud, näha midagi polnud ning isegi ma ise ei arvanud, et "mul on halb" oleks kuidagi enneolematult halb. Nüüd, antidepressandid peal, on vahe määratu, ent siis ma ei saanud aru, et hambad ristis edasi pressida ei ole enam mõistlik.
Kuidas oleks pidanud teised mõistma, et midagi on kapitaalselt paigast ära, kui mina ei mõistnud?! Nad ei ole kuidagi süüdi. Te ei ole kuidagi süüdi.

Vahel juhtub halbu asju, ilma et keegi süüdi oleks. Maa väriseb, puud kukuvad teele, meri tõuseb tavalisest tasemest 2 ja pool meetrit kõrgemale. Inimesed jäävad haigeks ja keegi ei märka. No juhtub!
Mis teha.



Laul ei ole tegelikult milllegagi seotud - otsisin Heldur Karmo laulu "Murtud lubadus", kust see palju-plaane-värk pärit on, aga seda juutuubist ei leidnud. See-eest leidsin selle Pühajärve-loo, mis oli mu lapsepõlvelemmik.