Aga no praegu on palju heam olla kui päeval, mil nutsin pisarateta ja miski peale duši all istumise ei aidanud - ent õnnetuseks on mul 60 l boiler ja see sai mingi aja pärast soojast veest tühjaks.
Ning kuna mul on nüüdseks 37+ tundi halb olnud, on esiteks pähe hästi palju mõtteid tulnud, mu suhted teistega on valgustavad olnud ning kokku ma arvan, et tean enda ja inimeste kohta midagi uudset - aga mida, päris kindel veel ei ole. Panen kirja, ehk loob sõnastamine süsteemi.
Või siis panen homme kirja, valu taas kasvab.
1. See ei ole mingi uus avastus mul, et enamasti suudan kõigi teiste eest hoolitseda, maailm on täis mu väiksemaid õdesid-vellesid - aga kui mul on halb, siis on üsna vähe neid, kes mu eest vastu hoolitsevad. Et appihüüd mobiliseerib (aitäh raha eest, aitäh ibuka eest! nii nunnu!), ent enamasti arvavad inimesed, et ah, see on ju tugev isegi, mis tast poputada.
Ikka veel! Nagu - mis ma peaksin oma suhtemustreid päriselt muutma, virisema rohkem, siis inimesed märkaks v?
Mul on see mudel sees küll, et ma hädaldan aint siis, kui on juba tõesti halb. Ja olen siis täiega segaduses sellest, et miks mulle ei tehta pai, ei öelda, et läheb üle, natuke veel, kõik saab korda - vaid antakse näiteks külma nõu ainult. Nagu see oleks mu oma süü, et halb on, seda tulnuks vältida juba eos ja mida ma üldse hädaldan.See, et olen teiste vastu hea, mõistev ja lahke, ei too midagi tagasi. Kes aitab mind, aidanuks nagunii, ka siis, kui ma enne üldse kellegi teise eest hoolitsenud poleks.
Õnneks vähemalt konkreetne appikarje paneb liikuma - aga see on lihtsalt üllatav, kui vähesed ja kui suva on kõigil neil, kellele ma suureks õeks olen olnud.
Peavalu on peaaegu taandunud, no natuke veel!
2. Kuna mu peavalud on selgelt pingepeavalud, mille ainus erinevus klassikalisest "sellised sümptomid viitava sellele" on valu tugevus ning kestvus, hakkasin mõtlema, et kus mul siis seekord pinge oli. Nagu poleks ju - polnud praktikat, seltskondlikku üritust, kuhjuvaid kohustusi - miks?!
Üllatavalt ei läinud üldse kaua aega, et selgus saabuks.
Paar kuud tagasi kirjutasin sellise luuletuse. Ise üleni uskusin.
Mata tulevik maha!
See pole seeme, ega tast ei kasva puud
ega kõrvitsat ega kooki
ega mitte midagi muud,
aga mata tulevik ikkagi maha.
Teda pole,
võimalik, et sellist ka ei tule.
Tegelikult ei tasu
kulutada kahe nädala pärast saabuvat raha
ega jagada laskmata karu nahka
ega õppida trigonomeetriat, lõpetades urri kõhus.
Tee asju täna,
praegu,
kuni münt on õhus.
Siiamaani usun.
Aga. Kui ei saa valida asju, mida just praegu tahaksin. Kui mul on raha otsas ja söön seda, mis toidukapis on, kui lähen kooli või sünnipäevale, sest lubasin ja on vaja, kui valikuid peaaegu ei ole ja mu ees on ainult üks tee, siis tulebki pinge lihtsalt sellest, et ei saa valida.
Korraga saan täpselt aru, millest see maailmasuurune kergendus, kui mõnest kindlalt lubatud olengust ära ütlesin, millest see tunne, et kuradile töö, sõidaks rongiga hoopis teises suunas, mis siis, et mu töö mulle tegelt meeldis, miks ma tahan valida oma sukk- ja aluspükse ning kohvikruusi.
Ma võin, kui tahan on nii oluline!
Selle valikuvabaduse puudumine, et mida ma süüa tahan, kuhu ma sõita tahan, mis mulle praegu enim meeldiks, ongi pinge. Iseenesest, ilma selleta, et tahaks midagi muud, kui saab. Valikuvõimaluse puudumine ongi pinge!
Jaa, kohustused on ka toredad, aga lasta neil kuhjuda, peab-peab-peab, on jube. Täiesti kombes on, et mõnel päeval on vaja ära teha need kolm asja - aga ma tahan siis ise valida, millal, mis järjekorras, kuidas just. Nädalas kaks päeva kuhgi kella peale minna on hädapärast toimiv. Aga kui ma ei saa valida - ja enamik inimesi ei saa, tööpäev algab siisjasiis, vaja kohal olla, tunnid siisjasiis, vaja kohal olla, ning sedasi viis päeva nädalas - on pinge automaatselt. Isegi kui mulle tegelt meeldib see kohustus, mida teha ja milleks kohal olla!
Hommik. Peaaegu kadunud valu! Jai!
Mitte et ma poleks ikka veel hästi õrn ning väsinud sellest, mis kaks päeva oli. Kuskil mu sees on ka tunne, et noh, nüüd saab kõik need kahel päeval tegemata jäänud asjad ära teha ning pean mõistusega end korrale kutsuma, et ei ole vaja. Oled väsinud? Oled. Puhka!
3. Huvitav, kas valikuvajadus on tegelt hästi paljudel ning ühiskond ehitatud nii, et enamik meist elab permanentse pinge all?
4. Sellest hoolitsemisevärgist ma tõesti ei saa aru. Nagu tõesti. Ma päriselt-päriselt-päriselt arvan, et kui olen tore, tahavad inimesed mind rohkem aidata, kui mul raske on. Mitte tingimata need, kelle vastu tore olen olnud, äkki aitab hoopis keegi teine, aga põhimõtteliselt jee, nii toimib.
Minu peas.
Ja tegelikult ei toimi. Ma võin öelda, et tee mulle pai, mul on praegu vaja - eih, sedasi tellimise peale olla ebasiiras. Allmõte, mida ma loen, on: "Halda ise ennast ära, seni oled suutnud, suudad ka edasi."
Oot, mis ma ei ole tegelt nii tore, kui arvan? No aga ma ei oska ka enam toredam olla! Enam toredamaks ei saa minna, mult endalt märkimisväärset pingutust nõudmata!
Ja kui aus olla - ma meeldin endale rämedalt just nii.
5. Tegelt ei ole mingit viiendat punkti. Vedru käis maha. Joon kohvi, ei mõtle midagi, las jääda.
Seda värvilist tausta ka ei oska normaalseks muuta.
Las. Jääda.
Valikuvabadusest ja selle vabaduse puudumisest ja pingest. Kas sellest ei saaks mõelda, et just ette ära tehtud otsused ja rajad on vabastav ja võtab pingeid vähemaks. Sest kui sa ei saa midagi selle suhtes teha, siis ei pea sellest isegi kuidagi mõtlema või sellele tähelepanu pöörama.
VastaKustutaMuarust jumala levinud nähtus. Kuigi ma seda alati ei mõista. Näiteks.
1. Inimesed maksavad toitumisnõustajale või eratreenerile või misiganes spetsialistile, et see koostaks neile toitumiskava ja treeningplaani. Üksikasjalik koos kellaaegade ja kogustega. Et nad ei peaks seda otsust iga päev ise langetama. Üks mure vähem. Midagi on nende eest ära otsustatud. Läheb autopiloodiga ja ei pea sellest enam mõtlema või sellele tähelepanu pöörama. Valesti tegemise risk on ka kellegi teise (hästitasustatud) õlgadele asetatud.
2. Lugesin sellisest asjast nagu capsule wardrobe. Põmst sul on ainult üks väike must kleit ja üks ülikond ja nendega käid kogu aeg igal pool vahet pidamata. Uhked edukad rahakad inimesed (nagu Steve Jobs ja Obama) teevad seda. Sest nende elus on nii palju tähtsaid otsuseid ja ühest otsustamise kohustusest enda vabastamine pidavat neid nõnda palju efektiivsemaks muutma.
3. Mingi loetelu arvukaid uuringuid (ma tean, uuringud on keskmistatud ja inimesed on erinevad) on sellest kõnelnud, et kui valikuvabadus ära võtta, on inimesed sageli palju rohkem rahul. Kohe, kui on lubatud valikud, on lubatud kahtlused ja kõhklused ja riskide ja vastutuse võtmine ja peab mõtlema ja see on vaev.
90% (it valdkonna) meestest kasutavad seda "capsule wardrobe" skeemi.
VastaKustutaMul on 2 paari teksasid ja paar särki.
Selga panen selle, mis hommikul esimesena kätte satub.
Nuputada selle üle, kas kellelegi meeldib mind täna näha mummulise või triibulise särgiga - ma ei viitsi.
pai tegemisse.
mingil osal inimestest rakendub selline skeem.
isik A: "mul on halb."
isik B: "käitu siis nii."
... möödub mõni aeg...
A: "mul on halb."
B: "kas tegid siis nii, nagu ma ütlesin?"
A: "ei" (või on vait)
B: "käi siis kuradile".
S.t. inimesed tahavad ratsionaalset käitumist, ja kui nad seda ei saa, siis keelduvad enda emotsioone avamast, ükskõik kas pai või kaasatundmise või mistahes empaatia võtmes.
Tere. Ma ei tunne sind, aga olen jäänud blogi lugema. Varem oli huvitavam aga nüüd oled ennast kinni jooksnud ühte ja samasse mõtete ringi. Hästi kirjutad ikka, aga lugeda ei ole enam huvitav, sest sa ütled ikka samu asju: Mul oli halb. Miks ei mõistnud tema (teie, nemad). Teie ei ole süüdi. Mul oli halb. Rong. Argielu pisiasjad (aga need on tegelikult huvitavad) . Avastus, et on tore inimestele halvasti ütelda, kui selline tunne peale tuleb. Mul oli nii halb. Rong. Kohv. Miks ta ei mõistnud enne ja pärast. Miks inimesed on nii nõmedad. Kuidas inimesed ei saa aru. Miks inimesed annavad nõu. Mul oli nii halb.
VastaKustutaAegajalt siiski kirjutad veel huvitavatest ja mitte rongiga seotud teemadest, nagu näiteks see valikuvõimaluste mõte täna. Aga neil pidevalt korduvatel elementidel ei ole sa ammu enam midagi uut ütelnud. Saan aru, sinu blogi, kirjuta mis pähe tuleb. Ainult et niiviisi üle pika aja jälle tagasi tulles ja viimaseid asju sirvides on need korduvad asjad ikka väga silmatorkavad ja mõtlesin märku anda. Et kas sa ise märkad kui kinni sa selles mul oli nii halb asjas oled ja kas see on vajalik. Ma ei tea depressioonist midagi, elu on hästi olnud, ma ei ole selles mõttes ka mingi nõuandja. Aga samas tundub nii, et loogikaga võttes ei saa hea olla koguaeg samas vanas pasas marineerida. Naistel pidi küll nii olema, et räägid sada korda ja siis räägid asja endast lõpuks välja, aga ma ei usu nagu. Seda pole veel näinud, et ühest naisest enam silpigi välja ei tuleks ja kuskilt jookseb see piir, et vanad asjad on parem lahti lasta ja oma eluga edasi minna. Nonii, nüüd ma siis jah annan nõu.
Külm nõu on inimeste laialt levinud viis aidata, kui tegu ei ole just oma lapse või naisega, aga seda sa vsit peaksid juba teadma, sest seda juttu on siin blogis kah vast õige mitu korda üle räägitud. Sõprade või lihtsalt võõraste inimeste aga blogilugejate kõige loomulikum võimalus. Kui minu sõbrad tuleks mulle pai tegema siis nad saaks kõige pealt minu käest ja siis veel naise käest ka ühe, ja õigusega, sest see ei käi nii. Sul siis lihtsalt ei ole seda päris oma inimest kelle asi on pai teha ja teised ei ole selleks mõeldud aga sa nagu jälle nagu ootad neilt? Mille alusel, sellest ma aru ei saa. Sest sa oled ütelnud, et see aitab sind. Noh, üsna mitu on siin otse ütelnud, et ei oska pai teha, vaid tahavad aidata nõu andes ja sina jälle ei ole nõus seda võtma paina vaid idiootsusena. See arusaamatus on ju olemuslikult ikka seesama. See, kui sina oled teistmoodi, ei muuda teisi inimesi teistsuguseks. See ei saa ju jälle uus uudis olla.
Nojah, nüüd ma ka olen mõrvar valmis, et nõu annan, mis teha. See kõik lihtsalt ei mahu mu pähe ära aga ma saan aru, et loogikaga ei ole siin eriti pistmist. Oma naisele tehakse pai, kui vaja on ja mõni kord siis ka kui ei ole. Kui teised on hädas, antakse nõu, kuidas asja paremaks saaks ja tehakse võllanalja ja tuuakse kast õlut kui asi on väga hull. Kui asi on sitt, siis on ju vaja seda muuta ja kui on koguaeg sitt, siis järelikult inimene ei oska seda ise muuta, äkki nõuandmine aitab. Ja kui nõuandmine siis ka veel kõige rängem solvang on ja peaksid hädalisele pai tegema nagu oma naisele, siis nojah, on ikka päris keeruline asja parandada, siis ei tee lõpuks ei ühte ega teist. Siis peadki ise oskama ja ise hakkama saama ju. Ja kui ei oska, ega siis asi kuhugi paremaks ei muutu ka. Siis tekib sama küsimus, nagu sa selle rongiga seotud mehe puhul imestad, et kuidas inimene nii lihtsast asjast aru ei saa ja kaua ühe sama reha otsa saab astuda.
Nonäe, ma olengi üsna kindel, et kuigi ma üritasin omalt poolt midagi anda, saan suure tõenäosusega lihtsalt sõimata. Mis siis sellest ikka, mõlemad elame oma elusid edasi.
Thumbs up, Virunurm, sinu koodis oli palju vähem ridu, aga mõte oli sama.
VastaKustutaAga see kah veel, et nõuandmine on nagu õng ja kalapüügi õpetamine, aga kui seda pai-kala anda, siis on varsti jälle vaja ja varem või hiljem saad oma naise käest keretäie või siis ei saa jälle muid eluks vajalikke asju. Kui niiviisi küla peal paitamas käid. Ja see on selge argument.
Aga miski on siiski kohale jõudnud, nimel et igaüks elab oma elu. Parimal viisil, mida teab ja oskab.
VastaKustuta=)
Oot, see oli nii pikk kommentaar ja ma lugesin seda kohe, sest tegin parasjagu kommentaarikasti lahti, et midagi Kaurile ja Murcale vastata, et peaks reageerima ka.
* ma tean, et kordan. Hei, olen isegi selle üle naljatlenud siin! Kunagi mult küsiti, et millal see rong ei ole enam minu jaoks teema ja ma mõmisesin vastuseks ning siis arvasin, et 10 aastat äkki? Sest see on kõige erilisem asi, mis minuga on saanud. Lapsi ikka saadakse, inimesed on inimesed, aga mõtestada rongi ja kuidas siis nii, on väljaspool tavakogemuse piire, kelleltki pole küsida ka, et kuidas see sulle oli? Nii et mõtestan ise. Jätkuvalt. Ja jätkuvalt. Ja jätkuvalt.
* Ma natuke mõtlen jah, et see pai saamine peaks nagu olema partneri teha, aga olen juba nii vana, et kuradile. Ei jaksa isegi mõelda, et keegi võiks olla.
* Inimesed on erinevad. Jaa, ongi. Mulle näiteks paracetamol valuvaigistina ei toimi. Kunagi pole toiminud. Mis ei muuda, et paljudele toimib. Aga kui mina valuvaigisit soovitan, siis parakas ei ole esimene, sest no isiklik kogemus, et see kuidagi hea oleks, puudub! Ja noh, nõuandmise teemal: see
http://www.mindsweeper.ee/2016/03/30/voimatu-missioon-ehk-kuidas-muuta-teist-inimest/
ja pai, see: http://mmurca.blogspot.com.ee/2013/08/nuestros-elefantes-no-son-blancos.html
* ja teistele oli mõtlikuks kommentaariks see "inimesed on erinevad"-värk. Nii naljakas - mõnes asjas oleme nii ühtemoodi, aga mõnes niiiiiiiiiiii erinevad. Minule ei tooks see otsustamisest vabanemine ju mingit kergendust, aga näe, paljudele toob! Ja see nõu, mis minu arust on nõme (ning 99% ON võõras nõu nõme nõu mulle, ma tean ise paremini) ei tule ju täitmisele. Pff.
ot, aga see nõuandmine saab sobiv lahendus olla ainult siis, kui küsimus on infopuuduses või tõesti selles, et keegi teeb midagi valesti.
VastaKustutaa mismoodi aitab nõuanne siis, kui probleem on nt selles, et jalaluu läks katki? ma kaldun arvama, et infost "sul oleks terve luuga parem olla" on vähe kasu.
see keiss, mis eelmises postituses oli, oli vähem drastiline, aga samast ooperist: kui kellelgi pea valutab ja ei ole valuvaigisti jaoks raha, siis mis nõu see peaks olema? "kui su pea ei valutaks, oleks sul parem." ahah. "võta valuvaigistit, siis valutab vähem". ahah, aga probleem oli mäletatavasti selles, et valuvaigistit ei ole.
ja nii ka paljude asjadega, mis ei ole tingimata füüsiline valu. "Leia endale siis (armastatud ja armastav) mees" või "saa rikkaks" on, ma arvan, enamikul juhtudel sama raskesti teostatav nõuanne kui ilma rahata valuvaigisti ostmine.
*
a mis valikuvabadusse ja pingesse puutub - vähemalt rahapuudusest olen lugenud ka seda, et see just tekitab valikupingeid juurde. sest igasugused argitriviaalsused muutuvad tähtsateks otsusteks, mida peab põhjalikult kaaluma. nt kas osta muna või piima. ja peab arvutama hoolega sama tüüpi kaupade kilohinna ja toitainesisalduse suhet ("kas ma saan ikka selle raha eest võimalikult palju kaloreid") jne.
aa a sellest, kas on kasulik rääkida - vbla on võimalik mõnesse asjasse rääkides kinni jääda, aga mul on endal kogemus, kuidas ma jäin paari asja kinni just neist vaikides.
VastaKustutamis tähendas, et iga kord, kui ma nende teemade peale kuskil sattusin, hakkasid käed värisema, vererõhk lendas lakke ja ma olin päev otsa endast väljas. nii käis see üle kahekümne aasta järjest (ja see pikkus võiks olla tõend sellest, et vaikimine ei aita unustada). a kui ma võtsin mõni aasta tagasi julguse kokku ja neist asjadest rääkima või kirjutama hakkasin, siis kulus küll omajagu aega, enne kui sellest küll sai. ja kohati oli selle ajal käte värisemist ja vererõhku jne rohkemgi. aga nüüd olen ma tänu sellele välja jõudnud kohta, kus ma ei flipigi iga jumala kord ära, kui ma nende teemade peale kuskil veebis satun.
sai õudsetest asjadest räägitud, selle käigus muutusid nad vähem õudseks, tavalisemaks, tavalisteks rääkimiseasjadeks. ja nii sain oma peast ühe kuristiku ära kaotatud, kuhu sinnamaani võis kogu aeg ootamatult sisse kukkuda (sest ma ju vältisin sellest mõtlemist ka, nii et see tabas mind iga kord ootamatult).
ot ja kas tõesti on nii levinud, et sõbrad üksteisele (ülekantud tähenduses) pai ei tee?
VastaKustutamul on siis ropult vedanud, sest isegi kui mul ei olnud seda üht "oma inimest", siis ikka leidus sõpru, kes kutsusid külla ja pakkusid süüa või tulid külla ja tõid süüa või kui mind oli nt tänaval röövitud või teinekord, kui mulle oli sisse murtud, siis tulid moraalset tuge pakkuma ja asjaajamisele appi.
oo, tere!
VastaKustutaMa tundsin sust puudust selle teema all =)
Et tegelt ma küll usun, et see paitegemine ei ole ebamõistlikult palju tahetud, et tegelt see on normaalne ja mitte eksklusiivselt kallimale reserveeritud õigus, aga tore, et keegi veel nii arvab =)
ausalt öeldes ma kahtlustan, et inimesed, kes räägivad, et neil ei ole teiste käest (peale ühe väljavalitu) tuge vaja, saavad seda lihtsalt märkamatult piisavalt palju. me ei pane ka õhu olemasolu enamasti tähele, kuni õhupuudus ei tuleta meelde, et millalgi oli nagu rohkem õhku.
VastaKustutaumbes nagu ma arvan meeldidatahtmisest - et inimesed ikka üldiselt tahavad endale olulistele inimestele meeldida, lihtsalt õnnelikum osa inimkonda peab enesestmõistetavaks, et ah, küll ma neile ikka meeldin. ja siis jääb neist teistele ja neile endale mulje, et meeldimine neid üldse ei huvita. a küll huvitama hakkaks, kui neil tuleks tunne, et see on võimatu.
*
a muidu tahtsin ma veel öelda, et jutud stiilis "sa oled ise süüdi" ei ole isegi nõuandmine mitte. üks korralik nõuandmine peaks ikka konstruktiivne olema, põhimõttel, mida nüüd edasi teha, kui asjad on niiviisi läinud. mitte urgitsema selles, kes täpselt süüdi on.
Ja kuna ma ka jõuan alles peale kommetaari ärasaatmist sisuliste mõteteni, siis
VastaKustuta* Rääkimine kui normaliseerimine, mhmh. Ma jahun oma teemat esiteks seepärast, et pole kelleltki küsida asja kohta ning kui piisavalt palju sõnastada, võib ka uudseid mõtteid tulla - aga ka seepärast, et mida rohkem rääkida-kirjutada, seda rohkem asi normaliseerub. Minu enda jaoks muidugi eelkõige, aga ma natuke loodan ka lugejate peale. Et nad harjuvad mõttega, et no nii ongi, pole maailma lõpp, häbiväärne asi, mida mitte mainida, et mitte piinlikkust tekitada.
* ja seda, kui koomiline on nõuandmine, olen juba 100x kirjutanud tegelt =) Seda teemat pole isegi vaja normaliseerida!
Muide, see nõuandmise vs süüdistamise teema tuletas mulle meelde Iobi raamatu. Kes ei tea, siis see on Vana Testamendi lugu sellest, kuidas üks mees on hirmus hea ja hirmus vaga, aga tal läheb ka elus väga hästi. mispeale kurat veab jumalaga enam-vähem kihla, et kui Iiobil enam hästi ei lähe, siis ta ei ole enam vaga, ja palub luba talle õnnetusi tekitada, ja saabki selle voli. mispeale ta hävitab kõigepealt Iiobi varanduse, seejärel tapab tema kümme last ja kui sellest ei piisa, siis saadab talle haiguse kaela.
VastaKustutaJa siis kui Iiob selles seisus kaebab ja jumalaga pmst kohut käib, siis tulevad talle külla kolm sõpra, kes seletavad talle igaüks eri sõnastuses, et "mõtle nüüd hästi järele, sa äkki tegid ikka ise midagi halba, ega hea inimesega halbu asju ei juhtu". Mispeale Iiob on nördinud. Kuni lõpplahendus on see, et kõigepealt tuleb üks noorem mees, kes ütleb, et pole mõtetki põhjuseid otsida, sest issanda teed on äraarvamata; seejärel tuleb jumal ise ja ütleb, et "polegi teie asi minu asjadest aru saada", saadab need sõbrad pikalt ja kui Iiob on leppinud sellega, et ta millestki aru ei saa, siis teeb ta uuesti terveks, rikkaks ja paljulapseliseks.
pmst on point see, et me ei saa aru, miks asjad juhtuvad, ja et headel inimestel võib lihtsalt asja eest, teist taga halb olla, täpselt nagu halbadel hea. ja sellisel juhul ei ole nõuandmisega midagi teha, ja minevikust vigade otsimine kukub hoopis parastamisena välja.
Iiobi sõprade stiil on muidugi läbi aegade populaarne, kõige ilmsem tänapäeva näide on muidugi need, kes ajavad juttu stiilis "vähk tuleb valest mõtlemisest", aga eks arusaamatu maailma ratsionaliseerimise kihu esine ka intelligentsemal kujul.
mulle meenus vahepeal üks Kauri varasem kommentaar - et teiste inimeste adekvaatsust ei maksa üle hinnata - ja sellest seisukohast on nõuandmise soov, ükskõik kui mõttetud need nõuanded on, muidugi arusaadav. kui sümpaatse inimesega on halvasti, siis see häirib. eriti häirib see siis, kui selle vastu pole võimalik midagi ette võtta. ja nõuandmine pakub illusiooni "ma siiski saan midagi teha"; ja ühtlasi vabanduse eemalehoidmiseks, kui pärast nõuandmist midagi ei muutu - "ma tegin juba kõik,mida suutsin".
VastaKustutasamas kui olukorras, kus teha ei anna midagi (vähemalt olemasolevate ressurssidega), oleks rohkem kasu lihtsalt olemasolemisest - objektiivsed asjaolud ei parane, aga neid on niiviisi kergem välja kannatada. a selleks peaks muidugi aktsepteerima, et maailm ei ole loogiline ja kontrollile alluv ja see on enamikule liiga raske (ehk nagu Kaur märkis, inimesed ei ole adekvaatsed). iseasi, et ratsionaalsuseks ma seda nüüd just ei nimetaks. maailmalt ratsionaalsuse ootamise soov on ise väga ebaratsionaalne ja lõpeb frustratsiooniga, kui just enesepettust lõpmatuseni ülal hoida ei jaksa.
Ee.. Mul nõusid pole, endale kuluvad ära, aga-
VastaKustutapaipaipai, niii mõnus on olla, kui peavalu lõpuks otsa saab.
Tahan kommenteerida ja ei oska.
VastaKustutaLugedes paljusid blogisid tundub, et igaüks meist "jahub" oma asja. Mul endalgi paar teemat, mille juurde tulen ikka ja jälle. Aja jooksul muutuvad rõhuasetused, isegi enda arusaamad, tõlgendused, kuid ikka ja jälle kirjutan sellest ühest ja samast. Need asjad on inimeses tugevalt sees ja polegi midagi teha. See "kirjuta millestki muust" vist vabatahtliku hobikirjutamise puhul ei toimi. Tuleb kirjutada kuni pakitseb, kuni tõepoolest enam midagi pole öelda. Kirjuta edasi, VVN. Äkki üks päev pole Sul tõesti enam vajadust sellest rääkida.
Kirjutades millestki isiklikust me tegelikult niiväga nõuandeid ei vajagi. Olulisem, et märgatakse ja "tehakse pai". Olles reaalses isolatsioonis või hoopis üksinda inimeste seas, jääme siiski sotsiaalseteks olenditeks. Me tahame, et läheme kellelegi korda. VVN, Sind ju loetakse, muuhulgas neid samu "jahumise" tekste, järelikult Sinust mingil moel hoolitakse. "Jahu" edasi kui nii on vaja :).
Täpselt =)
VastaKustutaTäh ka!
awwww.... (mitte ainult mõne siinse kommentaari peale, vaid ka eelmise postituse sabast tulnud ibuka-abi peale).
VastaKustutaTäiega, inimesed on nii nunnud. Tegelt =) See ibuka-sõber on üleni mu lemmik praegu!
VastaKustutaAga see nõuandmine on selline teema, kus nii lihtne on mingit näivalt ratsionaalset nõu anda, millest sittagi kasu pole, lihtsalt nõuandja rõõm nõu anda.
Hoia valuvaigistivaru alati olemas!
Ära jookse ebatasaselt pinnal (vt kui ma jalaluu murdsin lastega õues kulli mängides ja auku astusin).
Sul kindlasti pea valutab, sest sa sööd suhkrut. Ära söö! (Mul valutas pea ka sel perioodil, kui ma ei söönud suhkrut ega valget jahu, nii et kontrollitult ebapädev nõu).
Kui sa rohkem trenni teeksid, oleks kehas kohe endorfiinivaru sees!
Ära karju oma laste peale!
Jne.
Phmt ma olen nii verine nõuandjate peale seepärast, et enne rongi ma KUULASIN nõusid. Ma vahepeal ei söönud eriti midagi, tegin kogu aeg trenni, käisin tööl, käisin koolis, kirjutasin, olin ema, olin kõigi inimeste vastu lahke, tundsin tänulikkust kõige eest, mis otseselt ei sakkinud - ja ainus, mida ma selle pealt tuvastasin, oli, et ma ei jaksa enam parem olla, aga ikka on kõik sitt.
Ma väga ei armasta nõuandeid seepärast enam =)
nii et skeem oli siis hoopis:
VastaKustutaisik A: "mul on halb."
isik B: "käitu siis nii."
... möödub mõni aeg...
A: "käitusin nii ja mul on ikka halb / veel halvem, kuna ma olen nüüd nii-käitumisest ka kurnatud."
B põgeneb heitunult, lootes, et kui ta ei näe, siis pole olemas.
Suhteliselt - kuigi oli ka selliseid B-sid, kes selle peale mõtlesid välja uue nõuande. Ja siis veel uue. Ja veel.
VastaKustutapraegu sellele mõeldes hakkas tunduma usutav, et need käitumismallid kajastavad seda, kuidas need inimesed käituvad ka iseendaga.
VastaKustutaKui neile toimib, on ju hästi tegelt? Inimesed on erinevad jne.
VastaKustutaAga muide - see on tabav mõte, et inimesed käituvad ka endaga nii nagu väljaspoole!
Ma ka ise, enda sees, hakkan kaeblema alles siis, kui nägu on vastu seina ja mitte midagi teha ei ole - enne püüan kuidagi oma probleemid ise ära hallata. Et kui ma hakkan kurtma väljaspoole, juba enda sees olen sinnani jõudnud, et krt, ma ei oska midagi ise teha, nüüd tuleks teistel vist midagi ette võtta, sest ma ise enam ei oska.
Ja siis on need nõuanded, mis enamasti toovad kaasa minupoolse "Sa arvad, et ma pole seda juba proovinud ja kõlbmatuks tunnistanud v? Kui lolliks sa mind pead, arvates, et ma ise selle peale ei tulnud?!"
Kui ma olen näoga vastu seina, siis pai on see, mis ütleb "sa oled tähtis sellest hoolimata, et sul on see probleem, mida sa ei oska lahendada" aga nõu peab krdi ootamatu ja hea olema, et mus mingit muud reaktsiooni kui eelpool öeldu esile kutsuda.
Ja see ka - ma ei tea, miks ma lootsin, et keegi teine seda ütleb - et kui sul on raha nii otsas, et arvutad kaloreid ja kas piim või munad (misaja, täiesti loomulik küsimus ju! Ilmselt piim, sest seda on kohvi peale vaja ja pudru peal annab see parema maitse, maksab vähem ning heal juhul saad munakümne hinna eest kolm pakki, munad võivad oodata paremaid päevi), sa ei saa teha valikuid vaid PEAD ostma seda, mis on kõige tululikum. See ei ole valikusurve, et pead valima, see on sundolukorra surve kus sa ei SAA valida.
VastaKustutaLase omale lähisugulastel teha selline kaart kus poeskäimiseks on limiit mingi 7€ päevas, siis ei pea pead valutama, et arvutada ei oska. Kallim asi pole alati parem, pakend ja dotatsioonid määravad tänapäeval hinna. Kui raha pole pole midagi valida, kui palju saaks suitsu paki eest? :)
VastaKustutaNõuanne.
VastaKustutaMis sa kaljult alla hüpata ei taha v?
EI see on soovitus, teistele.:)
VastaKustutaSaadan perse kõik, kes nunnutamise kõrvale nõu anda ka üritavad.
VastaKustutaEi tea, miks neid nunnutajaid küll nii vähe on???
Ma ei saa aru, miks need nõuanded ikka tulevad ja tulevad, kui ma ometi olen ÖELNUD et ma neid ei taha?
VastaKustutaAnna andeks palun, ma tahtsin su hooldajatele nõu anda, et vältida kriitilise olukorra teket.:)
VastaKustutaEi no ei tulegi ju teisi eriti, lihtsalt kui inimesed on juba perse ära läinud, ei tule sealt nunnutamist ka.
VastaKustutaKusjuures mul on suhteliselt ok see, et ei nunnutata - palju rohkem ok, kui see, et tulevad palumata nõuanded eluks.
VastaKustutaKui mul on abi ja nõu vaja, ma küsin. Kui pea valutab. Kui hing valutab. Kui halb on. Siis on nõuanded väga head. Aga paraku neid tuleb ka küsimata IKKA.
Kuidas paremini elada. Kuule, ela ise nagu sina tahad, las mina elan nagu mina tahan!
Ja kui sa ei ole sellega nõus, mine tõesti persse. Ma hea meelega maksan selle hinna, et sa mind ei nunnuta enam, kui aga palumata nõuannetest vabaks saan.
Aa, siis kõik pöörfi ju. Postitusest jäi mulje, et ise tahaks torm olla, aga teised võiksid oma tuule kotti toppida ja pidevalt kätt hoida.
VastaKustutaMa ei saand üldse aru, millest jutt =) Aga lõpuks ühendas ära. Et ma tahaks pai ja ometi samas saadan persse ja misasja.
VastaKustutaSee võib olla lugejale üllatuseks, aga ma ei saada iga päev ja kõiki. Minu jaoks on see kuhuiganes-saatmine reserveeritud neile, kes mulle hellalt närvidele käivad ja nagunii sellest suhtest ma midagi tagasi ei saa, mis meeldiks ja tegelt ma ei kaota midagi, tehes suhete perssesaatmisel põhinemise avalikuks.
Mis ei muuda, et maailmas on hästi palju inimesi, kellega ma olen hell ja hoolitsev.
Kui saaks, siis ma klikkaks *Like* iga Notsu kommentaari all siin :)
VastaKustutaSeda, et mõni on liiga häbelik ja peab ennast liiga mitteomaks, et "pai" öelda, aga see ei tähenda, et ta seda öelda ei taha.
See rahatu olemise pinge, sellest sain ma ammu aru, et see on jube. Isegi mitte see, et kas ma osan piima või ma ostan muna - see on juba väga ekstreem - vaid isegi see, et kui miskit triviaalset hankida on vaja - nomaitea, püksid läksid katki, uusi vaja, raha pole jne ja ma ei saa seda teha, sest pole raha, isegi see teeb närviliseks.
Pai on alati hea! Isegi lollakatelt, isegi kui ma midagi muud ei võtaks, pai võtan alati.
VastaKustutaSinult ammugi.
Täna on 12. mai ja mul on ikka veel õudne sellele kakspäevakule mõelda ning "alles oli"-tunne sees.
VastaKustutaSina, kes pakkusid, et kui ma kontonumbri saadan, sa saadad ibuka jaoks raha - ma selle ja abipalumisteooria raames hakkan tõsiselt mõtlema annetusnupu võrgupäevikusse lisamise peale. Kui abi on vaja, aga ma suuda seda isegi vastu võtta, kui pakutakse, peab õppima ka võtma!