Abi küsimine-palumine-anumine

Kui ma ei kirjutaks mõtteid välja, neid sõnastamiseks selgemaks ja loogilisemaks mõeldes, saaksin loota ju ainult sellele, et sõnastan sõpradele?
Emake maa, kui palju peaks suhtlema siis!
Kusjuures normaalse sotsiaalsuse teesklemisega läheks võimatult raskeks, sest see aeg, kui räägitakse ilmast, kuidassulläheb-mullähebhästi ning tervisest, on see aeg, kui ma oma päris mõtete, nende, mis kriibivad ja vajavad selgemat sõnastamist, avaldamise viisakalt edasi pean lükkama.

Aa, muide, hakkan juba muretsema, et vihma ei ole, kõik see, mis kasvab, tärkab, elab taimedes, tahab ju vett?
Mul on tervisega kõik imelik, tänan küsimast.

See, mida ma üritan seekord sõnadesse panna ning selgemaks saada oma peas, on abi küsimise ja andmise värk.
Ma olen hästi kaua - tõesti hästi kaua, olin näiteks kaheksa, kui see stseen mulle mällu vajutus - mõelnud selle hetke üle "Röövitud-is" (raamat, seesinane, lugesin seda lapsena phmt iga kord, kui Sinna Kohta külla sattusin, kus see olemas oli), kus peategelane on kokku keeranud maailmatu jama ning ta kaaslane ta peale solvunud ning too peategelane mõtleb, et vabandusest ei piisa - aga kas abipalve võiks teise ta juurde tagasi tuua?
Ta õnnestub oma palves, sõprus puhkeb taas õitesse ja kõik on lill. Ühest küljest oli see maailmailus stseen, teisest täiesti julmalt kaine kaalutlus (millest õppisin muuhulgas ka seda, et dramaatilised žestid võivad olla kellegi kained kaalutlused) ja kolmandast ütles mulle, et abipalumine on Tähtis Asi.
Seni ma ei olnud abipalumist selliseks pidanud. Noh, on ju normaalne, et palud emal oma kartulid kahvliga peeneks teha taldrikus, kui need on nii kõvad, et kartuliga taldrikul peab võitlema (aga siiski mitte pooltoored, olen kaks korda elus ka selliste kartulite peale sattunud ja lihtsalt mitte suutnud neid süüa). Kui sa ei ole kunagi elus referaati teinud ega tea, mismoodi see käib, on ju lihtsalt tervemõistuslik abi küsida?
Lapsena oled sa kogu aeg olukordades, kus vajad kelleltki mingit abi ja abipalumine ei ole seega mingi selline elujuhtum, millele pikalt mõelda.

Aga mida suuremaks ja vanemaks sain, seda enam võtsin omaks üldist seisukohta, et peaksin Ise Hakkama Saama. Mul on isegi sellest mõtteviisist kirjutamisega raskusi, sest lähen sedavõrd vihaseks kogu teooria peale, et inimene peab Ise Hakkama Saama, muidu on läbi kukkunud ja vilets - aga paraku ma uskusin seda.
Võtsin tolle arvamuse oma kodust, oma ühiskonnast. Oli jube häbiasi, et ma ise ei teeninud piisavalt, et ennast ja edaspidi ka oma last/lapsi õnnelikult üleval pidada. Loomulikult ma ei eeldanud, et lapse/laste isa(d) midagi neile kinni maksaks, lõpuks oli see minu enda otsus mitte aborti teha ja sünnitada ning lastetoetuse sain ka oma kätte ju.
Et mul oli vaid oma lähedase sugulase lahkusest katus pea kohal, oli mulle lakkkamatu häbi allikas. Normaalne olnuks ju kõigega ise hakkama saada! Teenida raha piisavalt, et korter üürida, lastele mugavat elu võimaldada, samas laste eest ka vahetult hoolitseda, neid arendada, hoida kõik puhas-korras ning lisaks ise ilus ja sportlik püsida, lapsehoidu vajada nii palju, kui kinni maksta suudan professionaalset lapsehoidjat. No ja et mulle meeldib kirjutada, on mu eralõbu, täpselt nagu rollimängud ning lugemine, kui ma tahan nendeks ressursse leida, pean lihtsalt rohkem jaksama!

Ma ei suuda? Minu nõrkus järelikult.
Sellega tuli elada, leppida, aga ma leppisin sellega nagu puuduva jalaga, mitte "oh, teen kõike niigi hästi!" vaid "no nii on, tuleb võtta sellest, mis on, parim võimalik".

Seda on väga raske kirjagi panna, tõesti. Nii sissekasvanud veendumus, et pidasin seda osaks iseendast. Ei, ma isegi ei pidanud seda mingiks osaks - nii oligi ju?
Vat see teooria on küll mu viha allikas ja natuke saavad selle vihaga pihta mind kasvatanud inimesed. Ise tuleb hakkama saada. Miks, miks niimoodi elada ja mõelda? Mitte kellelegi pole ju hea niimoodi asjadest aru saada?!
Aga seda, et abi palumine on mingi Suur Asi, hakkasin ses taustsüsteemis muidugi paremini ja paremini mõistma.

(Oi, Marca kirjutas ka tugevatest (kõvadest?) ja õrnadest (pehmetest?) inimestest! Paistab mingi üldteema hetkel olevat, mitta ainult minu oma.)

Sa küsid abi, kui enam teisiti ei saa. Kui nägu on vastu seina ning ühtegi teist väljapääsu su hädas ei paista, kui abi paluda.
Mis tähendas, et treenisin end elama miinimumiga, tõesti oli mul häda käes siis, kui ka seda miinimumi mitu päeva kätte ei tulnud. Kui lapsel mitte lihtsalt et said ühekordsed mähkmed otsa, raha neid juurde osta ei olnud, (muidu riideasjade kasutamine koos kilega oli minugi titeajal täiega teema, mul on kaks tolleaegset kilet jätkuvalt alles viletsateks aegadeks mähkmelapsega), vaid samas ka pesumasinat polnud.
Kui ma mitte et elasin makaronidest ja teest, vaid oli selge, et ka makaronid saavad otsa, enne kui uus raha peale tuleb.
Ja õudne on tagasi mõeldes seegi, kuidas mul alati sees värises, kui midagi ka nendel tingimustel küsisin. Kuidas üldse ei tahtnud, kuigi tegin valiku abi küsida, sest see oli vähem halb, kui ilma abita toime tulla. Kusjuures see oli mul mõttes mitu korda, et noh, aga ma ei sure ju?
Kui ma muidu sureksin, oleks abi küsimine õigustatud, aga kuni ma ei surnud, pidin enda meelest kuidagi ise toime tulema.

Kusjuures - mis mõttes "ise"? Umbes aasta otsa töötasin sõbra jaoks, kes maksis mulle kohusetundlikult (küll üsna väikest) palka, aga ma siiamaani ei näe, et ta neid töötulemusi kuskil kasutanud oleks. Noh, 10 aastaga oleks vast jõudnud?
Tööotsade sebimine läbi erinevate sõprade-sugulaste-tuttavate ja tuttavate tuttavate oli üleni teema.

Kuni ma sellest väsisin, et olen alalõpmata teiste armul, ise otsides leidsin mingeid töid stiilis "raamat aastas toimetada, palk tuleb veel poolteist aastat hiljem", ning läksin õendust õppima, sest vähemalt tööd ikka saab sel alal ilma tuttavate abita.
Kirjutamisest elada? Mis te nalja teete v? Ok, näide - loo, mida kirjutasin umbes aasta, tihedalt, mitte päris iga päev, aga 15 päeval kuus küll, honorar oli 240 eurot. 
Kahtlemata on 240 eurot parem kui null eurot ning mulle meeldis ja meeldib kirjutada. Aga elatusallikaks see lihtsalt ei sobi. 

Oi, täiega olen oma teemast kõrvale kaldunud ja heietama jäänud ja kaks kolmandikku sisulisest jutust on täiesti rääkimata veel!

Ühelausega: ma nägin abiküsimist juba suure asjana, alati esitasin ka soovi sedasi, et noh, ega ma ei sure muidu, aga kui sa saad - aga siiski lõi mul iga kord karbi lahti, kui ära öeldi.
Raamatus "Röövitud" seda küll ei olnud!
Ma olin end nii kokku võtnud, et abi küsida, mu meelest see oli üleni halb valik - aga kui asi lõppes sellega, et ma mitte et lihtsalt ei saanud, mida küsisin, vaid tundsin end lisaks veel boonushalvasti, et olin teiselt tahtnud asja, mida tema üldsegi praegu loovutama ei olnud nõus, teinud oma tahtmisega talle halba, mul oli endal kohutavalt paha.
Ja kui kõigil oli mu abiküsimise järel halvem, oli see ju minu halva valiku tagajärg ning süüdi ainult ma ise, ise, ise!
Vähemalt sain üsna kiiresti selgeks, milliste sõnadega ja tooniga küsida, et seda olukorda vältida. "Ah, see pole tegelt väga oluline"-tooniga.
"Alan, ma suren, kui sa mind ei aita!" (ebatäpne tsitaat, sest mul pole seda raamatut endal ikka) oli selgelt väga dramaatiline eneseväljendus. Nii et ma palusin abi tooniga: "Kui sulle sobib, aita mind vähe ses asjas!"

Sellele, et noh, ma ei anu ja teisel on kombes ära öelda, ma mõtlesin. Aga sellele, et selline küsimine lähedust ei suurenda, mitte.

See ei ole mingi uus avastus, et kui sa tahad eluks ajaks sõpra, küsi talt abi - ent kui ma küsisin äraütlemist hästi kergeks tehes, see mind ja palutavat eriti lähedasemaks ei teinud. Väärikus säilis mõlemal poolel üleni, ent  võrgustikku selline küsimine ei tihendanud, sest ega ma ka küsinud neilt, kes oleks uued mulle andma. Küsisin vanematelt, laste isadelt, vanema lapse vanaemalt.
(Noorema lapse vanaemalt? Mis te jälle teete nalja või?! Ma isegi ei tea ta kontakte, sestsaati, kui me lapse isaga lahku olime läinud, muide sellesama vanaema ärgitusel, olen teda ühe korra poes näinud. Ilmselt ta ei tundnud mind ära.)

Amanda Palmeri raamatut "The Art of Asking" loen praegu uuesti ning olen juba üsna lõpu lähedal.
Seal on väga mitu head tõdemust küsimise ja saamise kohta, aga mulle hakkas silma ning tõi üles valuvahu, mida olen siinsamas mitu ja mitu ja mitu korda kirjeldanud, aga mitte nende sõnadega sõnastanud, hoopis üks teine teema.
See oli seal. See oli "Serenitys". Ja tegelikult ma vist ootasin, et see juhtub ka minuga.
Amanda kirjeldab, kuidas ta sõidutas oma eluaegset sõpra ja mentorit keemiaravilt kodu poole ning kuidas too tal autos vaimselt laiali lagunes, katki murdus, avalikult nuttis - ning kuidas Amanda sai aru, et seekord ta peab see tugev ise olema. "My turn," mõtles ta.
See oli ka "Serenitys". Seal kõikide asjade lõpus, kus Simon saab haavata ja River sõnab vaikselt: "My turn!" ning muutub tapjate suhtes hävitusmasinaks.

Ma ei olnud inimeste vastu kena ootuses, et kunagi maksavad nad mulle tagasi. See oli vastastikkune andmine-võtmine, millel polnud mu peas hinnasilti küljes - aga kui ma enam ei suutnud, ei suutnud, ei suutnud, kui ma väljendasin söögi alla ja peale, kui halb mul on, tegelikult alateadlikult ootasin, et keegi ütleks: "My turn!"

Ruudu Rahumaru pilt

Keegi ei öelnud.
Seisin mere kaldal, tuul peksis mulle juukseid näkku, nii et salgud lõid nagu piitsad, ning ma tundsin end nii üksildasena nagu saab tunda vaid see, kes on jäänud üksi vastu oma tahtmist ning ootamatult. "See ongi minu osa," mõtlesin. "Olla kõige tugevam, see, kes lohutab teisi."

Nüüd, takkajärgi ma näen, mis oli minuga võrreldes teistmoodi Simoni ja Riveri juures, teistmoodi Amanda ja Anthony juures, mis oli teistmoodi Alanile esitatud palve juures.
Simon sai reaalselt ja nähtavalt haavata, veri jooksis. Anthony nuttis Amanda autos, öeldes ikka uuesti ja uuesti: "Ma ei taha seda läbi teha!" Ja (Stevensoni kangelase nimi oli vist David?) noh, David ütleb ise, et kui teda ei aidata, ta sureb.

Ma ei teadnud, et kui mind ei aidata, ma suren.
Olin nii paljuga hakkama saanud, hambad ristis edasi sõdurdanud olukordades, mis kirjeldades tunduvad kohutavad, ent läbi tehes olid "Rõve. Aga ei tapnud? Ei. Noh, elame siis oma elu taas."

Kuidas kirjeldada, määrab nii palju.
Davidi kaine kaalutlus teemal "kas abipalve tooks mulle Alani tagasi?" oleks võinud ju ka päädida sõnumiga: "Kuule, saada mind veel veidi edasi kuhugi, kus ma vähemalt tean, kus olen - sa lähed ju nagunii, vaevalt sa siia tühermaale jääda kavatsed."
Minu puhul oleks ilmselt päädinudki. Ma ei osanud abi paluda.

Kui sa armastad inimesi piisavalt, nad annavad sulle kõik.
Aga - nad peavad siiski teadma, et nüüd midagi tuleks anda.