Ei ole aega puhata

Mis mõttes on kell ikka veel alla kaheksa hommikul?! Olen juba pool igavikku ärkvel, sest eile olin surmväsinud, läksin enne kümmet magama ja ärkasin seega igasuguse välise mõjutuseta kell 6:04. Nüüd võiks jälle magama minna, aga õnnetuseks on Poeglapse äratus täna 8:15 ja oleks ju kena laps ikka üles ka ajada.
Paidega. Meil on selline hommikurituaal, et äratan teda paidega ja selga kratsides ja masseerides, kokku umbes veerand tundi. Siis teen talle soengu (pikkade juustega poiss, koolis on nõutav pats ja talle meeldib punutud, sündinud viiking). Ja alles tema uksest välja saatmise järel saan jälle voodisse minna. Tavaliselt ei lähe, püsin umbes kümneni veel üleval, joon kohvi, istun arvutis, teen paar kehalist harjutust.

Aga ega ma tavaliselt ka kuuest üleval pole. No vaatab, kuidas läheb.

Täna on padjaga-tööle-päev. Kui ma poleks end eile nii ära väsitanud, oleksin läinud kellelegi paariks tunniks sappa näiteks Pelgulinna haiglas (seal töötasin oma viimase praktika raames), tegin isegi ettevalmistusi, ent õnneks päris kokku ei leppinud ja eile taipasin juba, et isegi väga lusikakoguseid venitades ei saa. No ei saa!
Olen mittehaiglas solidaarne siis =)

See, kuidas ei ole aega puhata, on mulle nii tuttav teema. Kuidas sulg võib lõpuks murda kaameli selgroo, kuidas niigi jaksamise piiril toimides soovitus, et võiks teha veel rohkem, ajab raevu (praegu) või surma (enne).
Teha nii kõigi tervishoius töötajatega on sedavõrd arulagedalt jõhker, et selle peale ikka annab tulla.
Ma muidugi ei sallinud Marianne Mikkot ka enne, meie põgusate päriselu-kokkupuudete põhjal (kunagi mu üks komplekt vanemaid andsid talle küüti Lõunalinnast Pealinna, siis me olime kõvasti üle kahe tunni ühes autos koos), aga nii loll olemiseks ikka peab kohe pingutama ka ebameeldiv inimene.
Kui sa jaksad nii palju, jaksad natuke veel. (Mida, ma olin siis surmahaige, antidepressandid polnud peal ja ma ei suutnud meelde tuletada, et enda sitasti tundmine pole inimeseks olemise paratamatu kaasnähe, tegingi lolle järeldusi! Aga isegi siis tegin vahet, et mõnikord lihtsalt ei jaksagi rohkem, lihased ei tõsta tonnijagu kalakonserve paigast paika, treeni neid nagu tahad, tahtejõud ei tõsta inimest lõputult.)

Ei, see, et ma Mikkot mainin, aga Seda Teist Venda (ei, ta oli ju?) mitte, ei ole naisevihkamine, lihtsalt ma tõesti ei tea, kes See Teine Vend on ja seega ei mäleta ka tema nime. Uurimagi ei hakka, kannatagu selle all, et teda üldse ei mäletata =P

Aga olen mõttes kõigi tervishoiutöötajatega, päriselt, siiralt, üleni. Mis siis, et mulle meeldib see töö - ta on raske.
Mulle tuleb meelde ainult üks koht, mis võtab veel rohkem - siis, kui autistide koolis praktikal olin, sain aru, et vot see on tipp. Nii armsad lapsed, nii toredad töökaaslased, mu sealne boss tegi pärastlõunal kõigile veel tööl olijatele kohvi ja tõi kätte ka - ja nii läbi kui sealsest tegevusest ma ei ole kunagi enne olnud ning isegi pärast harva.
Aga see ei ole öeldud, et tervishoiutöötajatelt kuidagi töö raskust ära võtta - see on öeldud, et tolle kooli personali tohutut panust hinnata. Vot seal õpetaja olla on veel raskem.

Elada nii, et see ei ole mõnus, padjastatud, soe ja hell, elada nii, et kogu aeg on ora persses ja tuleb teha rohkem, on nii tobe isegi ideena, et mul ei ole sõnu.
See on me ainus elu, kurat, ja keegi ei pääse sellest elusalt!