Viisin täna pesu välja (teist korda sel aastal oma korterist õue, jee mina!), panin kuivama ning tagasi majja tulles nägin maas üksikut halli sokki. Otsekohe, murdosa sekundi jooksul, moodustus mu teadvuses arusaam, et tõesti, olin kuivama pannud ühe halli soki, ent mitte kahte, see on kindlasti mul kausist maha kukkunud jalariie.
Võtsin soki üles, panin temagi kuivama, ent see, kuidas mu teadvuses tegelikult oli olemas teadmine, et halle sokke on kuivama pandud üks, kuidas seal on olemas ka teadmine, et triibulisi sokke on nööril kaks ja musti neli, sest neid oligi pesus kaks paari, ei ole vist päris tavaline.
S.t. ma ei pööraks tähelepanu, kes pagan loeb sokke, enne kui neid paaridesse jagatakse pärast pesu-enne kottipanekut nii ehk nii? Aga mul moodustus peas Süsteem ja see sobitus ühe puzzletükina sinna sisse.
Miks olin nii segaduses ja abitu, kui lihtsalt ei mäletanud enam asju, kuigi testid näitasid keskmist mälu, miks ma samas ei olnud kunagi enne aru saanud sellest, et asjadel peaks olema Oma Koht, kuidas mulle ei ole vestlused kunagi "hetkel sündinud ja sinna hetke ka positsioneeruvad", sest nad ju jäävad mulle meelde nagunii, on sama asi.
Ma teadsin, kuhu mingi asja panin mitu-mitu aastat hiljemgi, mu teadvus on nagu arvuti tohutu suure süsteemi ära haldamiseks ning sealt naljalt midagi välja ei lähe. (Kuigi ma võin asju välja jätta, kui nad ei tundu olulised ja hetkel lihtsalt ei jaksa Süsteemi täiendada.) (Loomulikult kaovad osad asjad mällu täiesti ära ning nende ülesotsimiseks läheb vaja mingit nööri, millega nad välja tirida.)
Kuidagiviisi on sellega seotud see, et mul on jumalast kama mingi tolm riiuliserval, aga kui ma vaatan teiste võrgupäevikutes rippuvaid lugemislaudu aastate ja aastate kaupa täiendamata blogidest, on mu hinges tuim segadus. Mul on siin kõrval väga täiendamata asjust vaid Sisalik, ja ta on siin selleks, et muidu unub täiesti ära, kõigist muudest ikka loodan veel, et täiendatakse.
Ja vanasti, kui siin rippus ka aastaid täiendamata blogisid, oli lugemislaua nimigi ausalt "loen neilt rõõmuga ka vanu poste üle, kui uusi pole".
Lihtsalt praegu ma ei jaksa aja tapmiseks lihtsalt üle lugeda, loengi uusi poste ainult.
Minu jaoks peavad kõik Süsteemi osad klappima. Ainus võimalus pidada nähtaval unustatud blogisid, mille aadresski kadunud või klikkides tuleb ette it doesn't look like you have been invited to read this blog. If you think this is a mistake, you might want to contact the blog author and request an invitation, oleks mulle mitte märgata, et need on. Aga ma märkan.
Või siis võin teadlikult otsustada, et ei, ta peab seal olema, kasvõi ainult aadressina - ainult kuidagi arvan, et see unustatud blogide lugemislaual pidamine on kuidagi sage ja suvaline inimestel, liiga sage ja liiga suvaline, et seda puhtalt teadlikkuseks arvata.
Lihtsalt märkan kõike. Vähegi oluliste asjade puhul reageerin.
Kunagi mitte väga ammu, näiteks 8 kuu eest, ütles mu ema minust ja mulle kõneledes, et kui mult küsida tassi olukorras, mil tasse on palju kättesaadavas kohas, on mul raskem tassi anda, sest siis ma pean valiku tegema ning ei anna suvalist. Vaid siis, kui tasse on üks, ma ei mõtle, milline kruus täpselt võtta ja üle anda.
Ma ise ütleksin, et ei ole raskem - lihtsalt ses situatsioonis tuleb mulle kohe ajju küsimus, milline tass oleks kõige ilusam ja parem mulle endale, seejärel, peaaegu samaaegselt tegelikult, milline oleks parim variant küsijale, ning otsustan, käsi õhus, milline valida.
Mulle meeldib valida, sundseis on tegelikult tunduvalt keerukam - lihtsalt ma valin alati teadlikult, mitte ei ulata suvalist.
Muide, ma märkasin, et jälle tuli see taustavärvimuutus, lihtsalt ei oska seda ära võtta. Seal on mingi värk, et kui kuskilt teksti kopeerida, jääb sinna see taustavärv, mis algallikal, ja siis ei saa ka edasist teksti taustavärvita kirjutada millegipärast.
... ja kuigi ma ei pruugi teadvusse teadlikult võtta, et panin kuivama ainult ühe halli soki, see teadmine on tegelikult olemas.
"Vihmameest" kindlasti olete näinud? Seal on see tikustseen, kus nimitegelane on väga häiritud, et teine ei usu tema teadmist tikkude arvust. Sest ta teab, et nii palju tikke oli maha kukkunud! Ta märkas seda pilgult!
Autistide põhiprobleem on see, et infot on nii palju, nad märkavad kõike ning end lakkamatu infotulva eest kaitstes muutuvad nad teistele nähtavalt väga imelikuks. Mina olen subkliiniline variant, aga mul on infoga raske.
Olen tunduvalt katkisemana kui praegu kirjeldanud, kuidas ma ei võta teadvusse seda või seda (sama link, mis ülevalpoolgi) - mis oli täpne kirjeldus, ent järeldus, mille sealt pealt tegin, täiesti vastupidine tegelikkusele.
Ma mitte ei märka vähem, kui tavalised inimesed, vaid rohkem. Kui mul ei ole ressurssi seda Süsteemi panna, ma lihtsalt üritan mitte näha, mitte kuulda, mitte teadvusse võtta, aga ka selle jaoks ei pruugi ressurssi jätkuda - õudus haiglas naaberpatsientide telekamängitamise või raadiost tulevate laulude ees ei olnud teeseldud. Mind häirisid stiimulid, mida ma ei suutnud Süsteemi panna, [tsiteerin:
kuidas mu taluvus- ja armastusvõime on muutunud, kuidas ma ei suuda ignoreerida - kuigi seal on edasiminekut, esimest korda Haiglalinnas olles võtsin tõsiselt iga kuramuse laulu, mis raadiost tuli, nüüd suudan isegi lapse- ja naisenutust mitte välja teha mõnd aega -, kuidas ma võimalusel ei tee mitut asja korraga, näiteks ei loe ja joo kohvi üheaegselt, kuidas ma olen filmi lõpuni vaadanud täpselt korra, sest olin lastega kinos ja selle üle uhke],aga välja lülitada ka mitte, need ajasid mul ajus kõik lühisesse ja ikaldus.
Nüüd ma olen juba niipalju terve, et teha oma autismi kohta sisulisemaid tähelepanekuid, Süsteem saab kogu aeg täiendatud ja lill.
Aga alles hakkan aru saama, et teiste ajudes võivadki protsessid käia olemuslikult teistmoodi.
TOIMETATUD: haa, mõtlesin välja, kuidas taustavärvist lahti saada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.