Tasakaal wanted!

Hästi imelik päev on olnud.
Selline, et osasid tänaseks mõeldud tegevusi ei teinudki ära, väsinud ja kuidagi nimetult nukker - ning samas täis hämmingut selle üle, et oot, elu oligi vist selline kunagi? Pidevalt oligi?!
Päev pole veel läbi, osasid asju vaikselt üha teen, aga see tunne, see tunne on nii tuttav. Et miski pole piisavalt hea, midagi pole piisavalt palju, kui tahaks tähelepanu, peaks ikka maailma paigast veidi liigutama - 1 km tunnis on nagu vähe, et pai oodata teistelt, peabki ise ära end haldama, kuni on Midagi ette näidata. Selline pidev nälg soontes ja soolikates, et tehke mulle pai, öelge, et olen tähtis, üldse ei leevene ka paari telefonikontakti või tütre saadetud kettkirja peale.
(KETTKIRJA?! Ok, ta on 14. Ma ise olen neid saatnud ning palju lollimaid asju teinud veel palju vanemanagi, aga ikkagi: kettkiri?!)

Arvestades, kui tuttav see kõik on, kuidas ma täpselt tean, millest, ja olen sama probleemi korduvalt ja korduvalt lahendanud, olen sunnitud endal diagnoosima suhtlemisvaeguse.
Ses mõttes läks Suurte inimeste juttude suhtlusmõtisklus mulle praegu väga õigesse kohta (kuigi ma iga kord võpatan, kui ta "ekstrovert" kirjutab, see on ekstrAvert eesti keeles), et noh, parasjagu väga minu teema.
Introverdid ja ekstraverdid on eri tüüpi energia kogumisel ning selle kulutamisel lihtsalt (panin teisena guuglis ette tuleva lingi, ei viitsi rohkem mõelda sellele), see on mulle teada fakt ning ei ütle midagi selle kohta, kuidas inimeste puudumine mind kurvaks ja näljaseks muudab.

Tahan tunda, et minulgi on kusagil oma kari ning isegi omaetteolemise vaieldamatu mõnu ei kaalu üles seda "mitte kedagi ei ole, nuuks!" üksildust.
Kusjuures see, et suhtlemisvaegus on olemas, et mul on vaja vähemalt netis inimesi, muidu on halb tunne, on ammu avastatud, selle arvestusega on ka aastaid ja aastaid elatud - ja phäh.
Mul õnnestus ikkagi kogu tarkus ära unustada selle rongijama sees ujudes ning tugevamatele stiimulitele reageerides.
Pean vist ikka homme Tütarlapse isale külla minema. Nagunii väsin maailmakõvasti ära, aga see üksildustunne saab peletatud.

Kusjuures mul oli rütm, oli programm, kõik oli tegelt kindlaks määratud ja graafiku järgi. Plaanisin endale 1-2 sotsiaalset sündmust nädalas, sest nii tundus paras ning vbla oligi.
Häda on selles, et ma ei pidanud plaanist kinni. Tegin kaks nädalat järjest 3 sotsiaalset sündmust nädala jooksul ja sealjuures ei olnud kõik need kolm mitte kohtumised ühe sõbraga korraga, kes tuleb mulle külla, oo ei.
Ikka täie rauaga: uus koht, uued inimesed, palju inimesi korraga, uued tegevused - ning pärast olin tuikuv ja kohmakas päevi.
Sellest tuli ju lõpuks välja ka puhata! Miska ma muidugi ei kohtunudki kellegagi peale vahel naabrite trepikojas ning Poeglapse ja tema lemmiksõbra.

No hea küll, seal klassikontserdil käisin ka, aga jee ma selle käigus kellegagi vestlesin =)

Nüüd on kurb ja nälg ja appi! Andke inimesi!
Nii raske on hoida seda tasakaalu, et kui kaua olla omaette ja koguda energiat ning kui kaua ja palju seda siis välja anda inimestega kohtumise peale.

Muidu: Poeglaps kaotas oma võtmed ära ning minu omad on meil praegu kahe peale ainsad.
Ta läks klassivennale külla ning vannutas mind, et ärgu ma magama mingu, ta viskab kive vastu akent ja siis ma tulgu ja tehku uks lahti. (Telefon? Jaa, see on tal küll, aga ettepanek helistada tõi kaasa: "Aga kive visata on palju lahedam!")
Mina olin siis kangelaslikult üleval, väsisin ära, ent ikka olin üleval, helistasin talle, et küsida, kas ma võin vast magama minna, millal ta tuleb - aga ta, reo, ei võtnud vastu.
Miska läksin magama. Kui uinumine osutus raskeks, kui iga valjem lapsehääl õues mu taas erksaks raputas, ütlesin endale: "On ebatõenäoline, et Poeglaps omaette hõisates koju tuleks, sest ta ju tuleb üksi. Üldse ei tasu võõrastele häältele, rulavurinale teel jm sellisele tähelepanu pöörata - kui rulavurin lakkab meie maja ees ja sellele järgneb aiavärava kriiksatus, tuleb alles üles ärgata."

Siiski olin takkajärgi natuke üllatunud, kui ärkasin aiavärava kriiksumise peale, tegin akna lahti ja seal all oli Poeglaps, kivike käes, ja küsis jahmunult: "KUST sa teadsid, et ma siin olen?"