Minaminamina teema. Selle enesekesksuse-oma jätkuks. Vabalt võib mitte lugeda - kui tuleb mingit muud juttu ka sisse, on see mulle endalegi üllatuseks ja boonus.
***
Üks, kellega ma muidu väga tihedalt kokku ei puutu, ütles vestluskastis midagi sellist, et ta ei tea, kas ma tegelikult ka muutnud olen, võibolla tuleb erinevus ses osas, kuidas ta mind näeb, lihtsalt meie muutunud suhtumistest üksteisesse.
Muidugi olen muutunud, vastasin, uus elu, uus mina, vanast on alles ainult mingid varemed!
Aga hiljem hakkasin mõtlema, et oot: mis osas siis.
Tegevusalad on samad? On. Juba enne valisin nad välja kui oma lemmikud maailmas, ei tahtnud üldsegi neid muuta.
Et olen õnnelikum? No aga see ei ole ju muutus minus, lihtsalt mu emotsionaalse seisundi keskmise väärtuse nihe. Ma ei ole oma tujud.
Et saan kõik tehtud, tahtejõud on nagu teras? Aga seegi on ju ainult emotsionaalse seisundi nihe!
Mis mu enda jaoks uueks on teinud?
Teine, veel meeldivam inimene uuris mult mõned päevad hiljem, kas ma hindan nüüd (pärast Rongi, noh) elus midagi rohkem? Vastasin, et ei - ootasin küll, et tuleb see tunne, et oo, kaunis hetk, oh viibi veel, tähed siravad nii unustamatult, lumi männiokstel näib nii hingematvalt ilus - aga juhtus hoopis teismoodi. Tähed taevas - nojah, on tähed. Lumi männiokstel? Nojah, on lumi, on männid. Ilu näen ikka, hindan ikka, aga ...
See, mis juhtus, on, et mul on hoopis rohkem pohhui kui varem.
Siis me naersime temaga koos ja jee, aga see tõdemus jäi sõnastatuna minusse - jah, see muutuski, et mul on hoopis rohkem pohhui kui enne.
Ega ma kunagi pole olnud silmahakkavalt tundlik - olin alla kahekümne, näiteks 18, kui KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik) näitas mind oma sõpradele ja seletas: "Te võite küll arvata, et oh, oleme hirmsad pohhuistid kõik, aga selle tüdrukuga võrreldes pole te midagi, tal on päriselt ka nii pohhui, et te ei kujuta ette!"
Pärast, paar kuud hiljem, ta rääkis mulle, kuidas arvas, et mul on pohhui, aga tegelikult olen lihtsalt põhimõttelage. See ei ole edasise suhtes kuidagi oluline, lihtsalt ääremärkusena öeldud.
Tegelikult mul ei olnud kama hästi paljudest asjadest ning siiamaani mõtlen Indias elusalt maetud ja maetavatele tüdrukimikutele, vaevan hinge 15. sajandil põletatud inimeste üle, ning olin toona hädas ka sellega, mismoodi oma häbemekarvadesse suhtuda, kas ja kuidas neid pügada, kuidas mind selle pealt näha võidakse?!
Lihtsalt olid mõned asjad, mis mind ei huvitanud ja mis üldiselt inimestele korda läksid - et minuga armuasju ajavad inimesed magavad teistega? Et mu seina vastu loobitakse puruks mune, banaane ja küünelakipudeleid, mis jätsid huvitavaid plekke? Et ma saan eksami kolme (tollal hinnati veel numbritega, kusjuures kaks oli juba läbikukkumine)? Et tapeedid kirjutatakse täis ja põrandat ei pesta? No mul oli TÕESTI kama.
See on mus siiamaani alles, et kõike, mida tehakse teistele inimestele, tehakse phmt mulle, ma ei suuda teisiti tunda. Põletatakse elusalt? Mina. Kingitakse täiesti elatav maja? Mina. Kukub lennukiga alla? Mina. Tehakse ootamatu pai? Mina.
Aga muidu huvitab mind veel hästi palju vähem asju kui enne Rongi ning kui inimene on õnnelik, teised ta ümber ka rahul, mis lisaks lugema peaks, on mulle täiesti arusaamatu.
Mulle ei loegi miski muu. Varem ma muretsesin kogu maailma eest, et kas kõik ikka on piisavalt õnnelikud, kas ma saan kuidagi üldist õnnemäära natuke tõsta? Aga nüüd jõudis mu teadvusse, et ka mina olen inimene, ka minu õnn on oluline ning kogu maailma nagunii õnnelikuks ei tee, hoolitseda enda eest on tähtis! Mitte teoreetiliselt, teoorias olin enne ka tugev, vaid tunnengi nii.
Päriselt.
Mu suhtumine võrgupäevikukommentaaridesse on ka sellest näiteks mõjutatud - enne mõtlesin, et oh, maailm! Vähemalt märkab mind, püüan kõiki mõjutada õnnelikumad olema murdosakese protsendi võrra! Nüüd on mul pohhui, et maailm märkab. Või ei märka. Kui mind ei tee anonüümsed kommentaarid üldse õnnelikumaks, miks ma neid siis oma päeviku all pidama peaksin?
Mul on nii palju rohkem pohhui, et see muutis kogu mu isiksust. Muuhulgas on ka elusalt põletamine nüüd mulle: "Nojah, põlen surnuks, veidi aega rõvedat valu - aga tegelikult loeb rohkem see, kas enne õnnelik olin!"
Võimalusel võiks seda elusalt põlemist vältida, aga no kui ei saa, mis seal ikka. Tähtsam on muu.
Suhtun maailma hoopis rahulikumalt, hoopis enam "No nii on, mis teha," ja neid asju, mis mind ei huvita, on leegion +1. Noh, või +67. Palju.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Mulle on paljud asjad kama, aga ma ka teen mis tahan. Paar korda vihastan veel, siis hakkan lihtsalt su kommentaare ära kustutama, sest midagi peab ju tegema, kui ei meeldi.
VastaKustutaÜsna selge näide, et sul on funktsionaalse lugemisoskusega probleeme. Ma ses samas postituses (eelmistest rääkimata) kirjeldasin, kuidas mul on tugevad tunded mõnedel teemadel, lihtsalt mõnedel teistel ei ole.
VastaKustutaOi! Anomaalikat ära kustuta! Ta kirjutab vahel nii naljakalt. Mitte alati küll teemaarenduseks, aga seda, kuidas sa selle blogi põhjal välja paistad inimestele, kes sind tegelikult ei tunne, seda ta tabab hästi. Su enda mõtted nii huvitavad pole, kordad tihti, oled isegi ühe postituse sees vastuoluline, avastused on lapselikku laadi.
VastaKustutaEks sul tuleb siis mujal lugemas käia.
VastaKustutaAga kas pohhuism ei olegi otseselt seotud põhimõttelagedusega? St selles konkreetses valdkonnas, millest pohhui on. Mul on paljudest asjadest pohhui, mind ei huvita näiteks enamasti, kuhu restorani me sõpradega lähme või mis kellelgi seljas on või kes on Keskerakonna pressinõunik jne, sest mul puuduvad neis konkreetsetes valdkondades erilised põhimõtted. Põhimõtted on ikka natuke olulisemates asjades, nagu et vanainimesel ei sobi karku alt ära lüüa jne.
VastaKustutaMhmh. Mul ka siuke tunne. Aga ega mina seal ka vahet sisse ei teinud =)
VastaKustutaMulle tundub, et pohhuistiks peetakse teiste poolt sageli seda, kel on pohhui teistest teemadest kui nondel arvajatel. Mõni tahab muidugi kohe eriti joone järgi käia, aga üldiselt on vist kõigil mingid teemad, millest ta ei hooli.
VastaKustutaMulle ütles kunagi psühhiaater seda, et mingite hinnangute järgi on minu suur häda see, et ma ei hooli sellest, mida teised arvavad ning see soodustab nö ebakohast käitumist. Tahan teen, mis sest, et teised vaatavad ja pead vangutavad. No mis ma teha saan, kui see protest vahel nii sügaval sees istub. Vähemalt mulle tundub, et selline äärmuslikum pohhuism võiks kergelt protest olla või nii. Mis ei tähenda seda, et ma sellega midagi ette võtta oskaksin ja kas ma üldse peaksin.