Paradiis

Krt, haiglas on ikka lahe olla.
Sellest hoolimata, et ma täna alles tulin, kell 5.44 ärkasin, sest keha ütles: "Eideke! Hommik! Seitsmeni magades läheks rämekiireks, aga nüüd on sul aega, mõnus tunne üles kobida, onju?!", mul on juba kaks protseduuri olnud ja nüüdseks nii väsinud, et on suur kiusatus ekraani ühe silmaga vaadata, ning ühe asja jätsin maha, mis kindlasti tulnuks kaasa võtta.

Aga - söök tehakse valmis, tuba koristatakse ära, tasuta massaaž, ütleksin, et headuselt elu teine (parim ja halvim tulid mõlemad ühest ilusalongist. Parimat tegi mingi tibatilluke tüdruk, vast meeter ja 55 cm pikk ja kleenuke, aga õlgade laiusest ja salongi särgist väljakummuvate lihaste arvelt oli natuke aimata, et vist tugev. Järgmine kord tahtsin ka teda, aga polevat aega, kas ma lepin teisega? Arvasin, et ikka lepin, aga too, mõnevõrra pikem ja natuke pisemate õlgadega naine, tegi ... midagi. Phmt on tegelt ju tore et mind tund aega silitati, aga esimese korra harda vaimustuse järel ootasin midagi natukenegi samaväärset), puhas voodipesu ning nii palju komplimente polegi ma kolme tunni jooksul enne saanud.
"Oi, sa oled nii ilus ja pruun! Mis on teistmoodi ..? Midagi juustega?"
"No ... olen natuke juurde võtnud?"
"Jaa, just, sa oled juurde võtnud ja näed terve välja! Kohe rõõm sind sellisena näha!"
Arvasin, et noh, jee, aga
"Oi, sa näed nii hea välja! Ja see kleit sobib lihtsalt imeliselt!"
ja
"Issand, kui ilus sa oled!"
ja
"Ma üldse ei saa aru, mida sa meil teed, nii ilus, sujuvalt liikuv ja seesmise säraga!"
tekitasid ikkagi hea tunde. Nad mitte lihtsalt ei mäleta mind (jaa, mäletavad küll, tegelt oli eesnimekasutus ka lausetes sees, aga selle osa tsenseerisin välja), vaid rõõmustavad mind nähes! Et nad iga kord ja kõikidega nii ei tee, on mulle ju teada varasematest haiglaskäikudest. Arst, kes leidis mind palatis voodist pikaliasendis, hoidis mu kätt poole oma jutu ajast!

Nüüd, kus raha väärtust natuke samuti tunnetan (loe: mul on mõned maksmata arved), tõden vaimustusega ka, et kohvik on VÄGA mõistlike hindadega.
Võibolla see ongi nüüd surmajärgne hea? Kõike võib. Midagi ei pea. Kuna mul on terasest tahtejõud, pole ka mingit süütunnet, sest teen kogu aeg rohkem ära kui oma metsikuimates unenägudes varem.

Isegi isa kingitud oma uus arvuti on kaasas. Nagu - täiuslik mugavus.