Lahendus on probleem lahendada

Maal.
Eile (s.t. neljapäeval, mul sai vahepeal netipulga nett otsa, saate Elroni wifi vahendusel oma lugemise) käisin folgil ka, aga täna puhkan, puhkan, puhkan. Väga vajalik puhkus. Õnneks mu poeg oli sama meelt - et tänane päev läheb puhkuseks, iga päev ka ju ei jaksa.

Mõtlesin ka välja, miks ma nii kõhedaksvõtvalt vapper olen ja kus tuleb mängu see baasteadmine, et kui ise teha, on palju tõenäolisem, et juhtub, kui lihtsalt lootes.
Ma olen alati, kõiges, arvestanud et ise tehes on mõistlikum tulemust tahta, kui mitte tehes. See probleemide lahendamine on mul sügaval veres, kui sul on probleem, on lahendus see lahendada, mitte loota, et lahendub kuidagi ise. Ka siis, kui lahendus on enesetapp või lahkuminek või sõpruse katkestamine, kõik, KÕIK on parem, kui lihtsalt istuda ja loota, et ehk läheb kuidagi paremaks.

Sest ma ei usu, et läheks. Ootamatu paid on hirmus mõnusad, kõrvaklapid, mis mulle sünnipäevaks saadeti, lilled pesumasinaparandajalt, kruusid, uus kuramuse esikupõrand - aga neile lootma jääda, loota, et ÄKKI juhtub midagi head, tundub ääretult ajuvaba.
Asjad ei "juhtu". Keegi teeb nad. 

Ma ei saa ka aru (sellest tulenevalt ilmselt), mida tähendab "unistama" enamiku inimeste keeles. "Follow your dreams, dreams may become true?" Minu jaoks on kaks iseasja - kas plaanid millegi saamiseks või mõttemängud, mis nagunii tõeks ei lähe ja ei peagi minema, sest neis ma suudan ajas rännata, surnuid tagasi tuua, kõiki haigusi ja vigastusi ravida. Reaalses maailmas on mul plaanid, teen asju, mida kavatsen, ja kui ka võtan zen-alustel ainult neid asju ette, mis tahan ning kui tegudel on siis tulemused, on viimased lihtsalt boonuseks.
Kui ei tee, on ometi kindel, et ka tulemusi pole. Ei ole. Tutkit.
Vahel tulevad ootamatud headused, aga esiteks on nad siis üleni ootamatud ning teiseks keegi ju tegi nad teoks ikkagi, lihtsalt mitte mina.
Aga loota sellele, et teised teevad, tundub ääretult vale. Vähemalt küsima peab, see on ka tegutsemine (vt mu üritust abipalumist õppida), mitte lihtsalt ootamine, ime peale panustamine.

Noh, ja siis on mõttemängud. Ükskõik, kui palju ma neid mängin, ajas ma liikuma ei hakka, dohh. Kuidas need "unistused" täituma peaksid?!

Ok, oma õendusõpingutega olen reaalsetes tingimustes reaalses maailmas umbes sel teel, et võtta maksimum ideest "suudan ravida kõiki haigusi ja vigastusi", nii kaugele nihkunud, kui saab. (Päris lõpp on veel tegemata, phmt formaalsused, sest mul on isegi kaitstav lõputöö üsna valmis, natuke on vaid mahtu juurde vaja.) Aga ükskõik kui palju ma õpiksin, arstiteadust õenduse asemel, õpiksin end pooleks: seda võimet mul ikka ei tuleks.
Samamoodi ei tule seda, et need inimesed, kellest ma seda tahaks, armuks minusse pimesi. Jaa, ma olen nii ilus ja tark, et olen meessoo hulgas tohutult populaarne, aga nagu ikka - ma ei taha neid, kes mulle lihtsalt välise ilu (ja vbla ka 30 aastat vana muusika kuulamise pärast) lähenevad. Sellistele isenditele hakkaksin huviga vaatama ainult siis, kui nad silmipimestavalt kaunid ja lahedad oleks, aga mulle lähenevad kenad küll, aga mitte ohjeldamatult kaunid =) Või kui nad sattuvad olema ka ohjeldamatult kaunid, on nad näiteks hirmus noored =)

Ma ei saa tahta neid, kes mind ka tahavad, see lihtsalt ei käi sedasi.
Elan endaga, lihtsam.

Minu folk seekord paistab koosnevat peamiselt sest ühest Lepaseree kontserdist. See oli päris hea kontsert, mulle meeldis, kuigi inimesed meie taga rääkisid kogu aeg. Päris veider – miks tulla kontserdile juttu ajama, juttu võiks ju ka kodus ajada, pidamata sealjuures üle muusika karjuma? Aga no nad tulid.
„Järgmine lugu on taas õnnetust armastusest,“ ütles Meelika laval. „See võib olla mingi märk, et eesti rahva seas lauldakse ikka neist õnnetu lõpuga armulugudest, õnnelik lõpp pole lauluteema.“ Rahva seas kostab naerupurskeid. „Igatahes olge hoiatatud, väga vähe ses laulus ette tulevaid inimesi jääb laulu lõpuni ellu.“
Uued naerupursked. Selja tagant kommeteeritakse: „See meeldib publikule väga!“
Laulus, muide, sai surma ainult kaks inimest. Tallimees jäi ellu, papa jäi ellu, mamma jäi ellu – enamus jäid ellu!
Isegi kõik hobused jäid ellu!

Mu tütar ja vennatütar see-eest folgivad täiega. Ööbimisega 0-tärni hotellis, passide ja kodus tehtud võileibadega. Vaatasin, kuidas tütar asju kokku pani.

„Kas sa tõesti kavatsed nende päevadega kõik need kaksteist lühikeste varrukatega särki ära kanda?!“
„Einoh, ei kavatse – aga ma ju ei tea, milliseid ma just siis kanda tahan!“

Valikuvajadus.