Emalõvi ajalugu

Kui olin vanaema-tüki ära avaldanud, mõtlesin edasi.
(Muide, sümptomaatiline - mitte kui olin kirjutanud, vaid kui olin avaldanud. Avaldatud asi on lõpetatud, siis võib tema teemadel edasi juurelda. Poolik asi on ise poolik, mõelda võib aint selle üle, kuidas mida tema juures paremini teha, mitte et mis temast järeldub.)

Oi.
Kuramus, ja mina arvasin, et lapsepõlve mõju on ülehinnatud ning me oleme kõigi oma kogemuste summa, vahet pole, millal need korjatud said. Varasemad on natuke kaalukamad, ent ei tee inimest!

Aga korraga, lapsepõlve taustal, näib mu emalõvi-kompleks loogiline.
Mind ei kaitsnud lapsena keegi, võitlesin oma võitlused ise.

Nii et nüüd seisan oma laste eest ükskõik kelle vastu. See, kui vanaema pikali tõukasin, oli: "Minu lapsega nii ei räägita!" Kõnealune laps oli neljane.
Lähen õpetajaga kooli kõnelema, kui mul on tunne, et ta on valesti käitunud mu järeltulijaga. Paar nädalat tagasi karjusin boonusisa peale, sest mis mõttes peaks mu tütar tema sõnul tegema või tegemata jätma asju mitte lähtuvalt teda ümbritsevatest oludest ja oma tujust, vaid sellest, et ta on laps?!

Mina võin oma lastega nõme olla. Vahel mul viskab kaane pealt ja mõistus ei kontrolli enam mängu. Aga ei keegi teine. Siis tuleb neil minuga tegemist, tänan väga.

Ma tean, et ma iial, iial ei laseks oma laste elu suunata kellegi poolt, kes pole mina, kui lapsed ei taha. Ega, ma vaidlen ka laste isadele vastu, kui neil minu arust õigus pole.
Väga erinevalt omaenda lapsepõlvest, kus vanaema ja vanaisa olid kõikeotsustavad loodusjõud (ja mul oli "MILLEST ta räägib??? Kus maailmas tema elab?" iga kord, kui vanaema seletas midagi teemal, kuidas ikka mina ja mu vend olime rohkem tema ja mu vanaisa lapsed kui oma vanemate omad, ja kuidas pürgisin vanaisa lähedale varases nooruses ja mu vend "läks hukka", sest viidi vanaisa targa suunava käe alt õrnas eas minema).
Ses mõttes on mulle mõnevõrra keerukas, et Tütarlaps elab mu emakodus, mitte koos minuga, ning ikka kord paari kuu sees pakun, et kas ta tagasi ei taha tulla? No aga vähemalt ööseks külla?
Ta millegipärast ei taha.

Mul ei ole probleemi sellega, et ei taha, elab ema ja boonusisaga. Aga iga kord, kui olen Pealinnas külas ja midagi seal läheb mu lastekasvatuspõhimõtetega vastuollu, on tunne, et päästaks oma tütre! Korjaks ta rinna alla (kuigi ta on pool pead pikem kui mina) ning viiks ära, ta ei pea taluma!
Aint nojah. Ta ei taha.
Huvitav, palju on tema tahtmise ja mittetahtmise juures rolli sellel, et mu emme on oluliselt jõukam kui mina ning rahakotina seega märkimisväärselt vastutulelikum?

Nii, aga teine mõte tuli veel. Õieti järjekorras esimene.
Mida ma kogu aeg otsin ja nii põhjatult õnnetu olen, kui jälle ei leia?

Otsin seda kedagi, kes võtaks mult vastutuse, kelle najale saaksin MINA toetuda ja kes isegi ei peaks midagi tegema, piisaks sellest, kui ta ütleks mulle, et mina ei pea.
Kedagi, keda ma usaldaks ja kellele loota saaks, kelle "maailm läheb hästi, sa oled hästi, kõik on hea!" ütlemine oleks midagi, mida usuks ka.

Oo, oli aeg, kus ükskõik kelle ükskõik kui ükskõikselt pillatud "kõik saab korda" oleks hea olnud!

Ma ei jaksa kogu aeg võidelda, vastutada, ise vapper olla. Vahel tahaksin panna vastutuse kellegi teise peale ja pea kellegi teise sülle.
Ma ei pea temaga magama, mul ei ole ses osas seksile erikategooriat ajus, tahan lihtsalt usaldada, et ta on olemas. Sest ma ei jaksa kogu aeg. Enamik aega - jaa. Aga kogu aeg?
Olla see suur õde, kes teisi kaitseb, teiste eest võitleb või nende probleemid välja naerab, neid endid raasugi välja naermata? Nojah.
Aga kes, kes teeb seda kõike minu jaoks, kui ma enam ei jaksa?

Bah, lapsepõlves puudu jäänud tunde järgi õhkan ikka veel. Et ma ei peaks ise võitlema, et keegi võitleks minu eest!
Sest vapper olen eluaeg olnud, nüüd lausa kõhedalt kartmatu - aga et mitte mina ei peaks hoolitsema oma ema eest, kui isa ära läks, oma isa eest, kes tahtnuks mind rohkem näha, et minu jagamine vanemate vahel oleks miski, mille nad vaikselt omaette ära teevad, mitte et mina pisarais ema ja liikumatu näoga isa vahel nooremana kui kümneaastaselt otsustama pean - millal saab tulla see, et ma ei hoolitse, et minu eest hoolitsetakse? Millal?!

Ja siis muidugi enesetapmise järel saabunud tagasiside "sa oled nii isekas!" - see oli nii absurdne, nii vales kohas, et ma tõesti isegi hingelt väga väga katkisena ei võtnud seda niimoodi südamesse, nagu ta mõeldud oli, vaid kuidas te üldse mitte millestki aru ei saa?!
Mina?! Isekas?! Mina?!
Teeks selle peale suitsu, aga raha on niimoodi otsas, et suitsud ka.

Mida ma ei suutnud maailma toimimises loomulikuks ja õigeks pidada, mille teemal mul ikka veel pahurus on - keegi ei võtnud mu õlgadelt koormat, kui vaja oli.
Ja pärast ...
Olid mõned head. Aga oli ikka päris mitu sellist ka, kelle moraal oli: "Võitle ise, vastuta ise, seisa ise! Mis mõttes sa ei jaksanud?! Nii isekas!!!"

Fakk.