Mina ja teised

Üks ütles nii lihtsad ja samas nii targad laused: "Kõik tahaksid meid ümber teha, ükskõik kuidas me elame. Miks nad arvavad, et nende viisid kuidagi paremad on?!"
Nojah, noh.
Nojah!
Kuidagi saan veel aru neist, kes on maru õnnelikud ja siis üritavad seda õnne jagada - aga need, kes pole?! Nagu MIKS nad arvavad, et nende nõuanded kuidagi head on: kui nad oskaksid õnnelikult elada, nad ju elaksid ise?!

Et tunded on kehas ja kui su keha ei reageeri nagu mõnel teisel, ei saa sa ka tema moel õnnelik olla, on veel eraldi jutt.

Me kõik teeme teadustööd, kuidas end paremini tundes olemas olla. Ei ole üldse patt võtta mingid andmed kasutusse, mis on juba välja arvutatud ning uuritud - aga arvesta, et need on kellegi teise andmed ja ta ei ole neid uurides ja arvestades sind konkreetselt silmas pidanud!
Dohh.
Nii elementaarne - ja 2 aastat tagasi ma üldse ei teadnud seda! Raasugi ei arvestanud! Täiega on siis teistele uuesti ning uuesti jagamist väärt meenutus ka!

Mitte et ma tahaks ümber teha, kuidas teised elavad =) Lihtsalt tahaksin, et nad ei tuleks mulle nõu andma ja mu elu paremaks soovitama, nad ju ei tea minu eripärasid!
Kuigi nõuandmine on ka elamise viis. Hm. Ja (meenutates üht Arni kunagist fb postitust) virisemine samuti.
Noh, siin tuleb see mängu, et tehku teised, mis tahavad, andku võõraste uuringute pealt pärit nõu ja virisegu, aga kui nad seda minu kuuldes teevad, arvestagu, et hammustan.
Mulle see ei meeldi, minu kuuldes nii teha on mu piiridest üle astumine ja seda ma ei luba.

(NB! Kui sul on kurb ja paha ja nõme ja vihane, muidugi võib seda väljendada! Mulle ei meeldi tegelt ainult siis virisemine, kui probleem on üleni selle inimese peas ehk tegelikult tal pole mingit probleemi, kook on tema suus, sigaret näppude vahel, aga isegi sõnades pole mitte: "Mulle ei meeldi koogisöögime/suitsetamine, ent kehaline sõltuvus" vaid "Ei tohiks küll, tean, aga mis parata".)

Mh, kus mu poeg ometi on? Ma tegin talle ta lemmikputru koolist tulemise ajaks, aga ta ju ei taha seda, kui puder ära jahtub, ning pole üldse kindel, et soojendamiseks valmis olen! (Näe, sellise virina vastu pole teragi. Esiteks ei ole poja käimised minu kontrolli all - ei, tal pole telefoni ka kaasas - ja teiseks ma ei kaeble, et sedasi tuleb puder, maitea, ära visata. Kui ta ei söö ja keegi soojendada ka ei viitsi, söön ise ning jee. Ei, tema nagunii ei soojenda, veega keetmisi juhendan, aga piim on liiga trikikas isegi mu enda jaoks, et sellega asju soojendama õpetada. Õpib ise, kui vaja.)
Oh, käis kodus veel siis kui puder soe (kuigi mitte kuum) oli ning nüüd kadus trenni.

Vaata, mul on see ka, et ise ei varja, aga samas olen üleni tulvil pieteeditunnet ja mõistmist nende suhtes, kes millestki ei räägi.
Suhtun nii, et ta ei räägi sellest - ilmselt ei taha - ma ka peale ei käi. Küsimuste küsimisega on seepärast hästi raske, et automaatne eeldus on "kui ta tahab, räägib ise, kui ei taha, ei räägi küsideski". Kuna olen tasapisi aru saanud, et see läheb hirmsasse kooskõlla mu eluvalikuga "ma ei räägi, kui ei küsita, sest ju siis ei huvita," on nüüd (viimased kümme aastat) küsimine mu teadlik valik ja pingutus teise jaoks. Ent mitte automaatsus.
Kui ma küsin, siis tundlike teemade puhul sedasi servast puutudes, õrnalt, ning kui inimene ei taha rääkida, on tal vabadus seda mitte teha.

Mis muidu on ju igati kena idee, aga mõned korrad on mind aastaid hiljem tabanud hämmastus ja abitus, sest mis mõttes teine nii ilmselget asja ei TEADNUD?! Mina arvasin, et olen delikaatne ja hell, ei surgi, kui ta rääkida ei taha - aga ta ei saanudki tahta, sest ta üldse ei teadnud, et nii saaks ka mõelda!
Mis minu meelest oli iseenestmõistetav, jäi tal pimetähni alla.
Ja ikka veel selgub mõnikord, et inimesed mõtlevad: kui ma jutuks ei võta, MINA ei tea.
Nagu ... nagu ... häh. Ei, ma ei ole praegu isegi pieteeditundeline.
Mul ei ole mingit vajadust ega isegi huvi välja ajada juttu kõige kohta, mida tean. Räägin ainult neist asjust, milles kahtlen või mis muidu emotsionaalselt parasjagu hästi üleval on. Uurin, kas teine mõtleb neist asjust samamoodi või hoopis teisiti, kas tuleb kinnitus minu vaatenurgale või teine hoopis teistsugune arvamus.
Aga öelda välja asju, mida tean? Kui mult ei küsita? Milleks?

Selle asjade teadmise ning nende teadmiste jagamise kohta mul selgeid vastuseid veel pole. Aga teema on tõstetud, nüüd mõtlen selle üle.
Võimalik, et tulemuseks on "kui ta pole minuga ühest tõust ja me ei jaga ilmselgeid teadmisi, pole minu inimene".
Selline ego olen praegu =)