Kuna see sotsiopaatia/psühhopaatiateemaline avastus pereliikmel oli nii mastaapne, üritan nüüd sellega midagi teha ka.
Et ei oleks "nojah, uus vaatenurk, aga see ei muuda midagi".
Üks asi on muidugi see, et mul ei ole huvi uusi inimesi otsida lihtsalt seepärast, et vanu pole enam, vaid nüüd ma teadlikult jagan ära, et need, kes minuga nunnud on, on teema, ja need, kes on "nojah-polegi-nii-vastik", võivad kuu peale minna. Minul nende jaoks aega pole.
Aga teine, kolmas ja neljas asi ..?
Selle tõe omaks võtmine, et sisemine nälg pole mitte mu isiksuseomadus, vaid külge õpitud, võib aega võtta, loomulikult.
Kas on kiiret uute asjade ellu võtmisega?
Ei ole.
Me kõik saame eluaeg elada ja selle aja sees võime teha seda, mis tahame. Vast hakkan midagi tahtma tolle uue teadmise pealt ka =)
Esialgu olen lihtsalt rabatud, kuidas kunagi ei mõelnud sellele, et äkki mu kasvamine ja lapsepõli polnud väga normaalsed.
See ei tulnud mulle üldse pähe. Kui keegi oleks spetsiifiliselt küsinud mu suhete kohta tolle lähedase sugulasega, oleksin rahulikult vastanud "Hirmus head." Ja noh, ikka veel tõden, et meil nagu olid head suhted - lihtsalt hind oli see, et pingutasin end pooleks, et tema heakskiitu ära teenida, ja kunagi ei saanud aru sellest, et "armastust ei saa ära teenida".
Minu kogemuse järgi ju ära teenimine oli ainus võimalus! Mis mingeid variante on veel v?
Muuseas, muuhulgas seepärast ma ei sallinud oma vanaema. Tema puhul nägin seda ärateenimise-värgi jaburust selgemalt. Et nagu, kui mul oleks kõrgharidus ja korralik perekonnaelu, ta hindaks ning armastaks mind kordades enam, ma poleks talle suureks pettumuseks, nagu päriselt olin?
A mingu ka persse!
Muidugi on ta nüüd surnud jne, aga ei, ta pole mulle selle arvelt teragi armsam.
Aga tema tütrega olid asjad subtiilsemad. Me laulsime koos, kui ta veidi vintispäi koos minuga külast koju tuli, ja kuigi ta mulle armastusest just ei rääkinud, oli mul veel 10-aastasena vahel meeldiv võimalus laupäevahommikuti tema kaissu pugeda ning kui nädalavahetus venis, koos Queeni plaati kuulata.
Lihtsalt - kui midagi ei klappinud, oli see minu süü. Mulle väga meeldis haige olla, sest siis minu eest hoolitseti? Minu iseloomuviga muidugi.
Mitte kunagi ei mõelnud ma, et oot, kui see on ainus aeg, kui minu eest hoolitsetakse, võibolla ei ole tegu minupoolse isekusega, kui haigeolemist kõrgelt hindama hakkasin, vaid äkki mu eest oleks võinud ka muidu hoolitseda keegi?!
Oi, ja siis oli see jama menstruatsioonisidemetega!
Praegu mõtlen hämminguga, kuidas niimoodi saama?!
Nagu - neid ei olnud. Kallid või ei olnud neid saada või värki. Aga mul hakkasid päevad, kui olin kümme. Oot, või oli see siiski üksteist? Igatahes vara.
Kasutasin suvalisi lappe, lõikasin puruks väikeseksjäänud pluuse ning kuna ma tegelikult teadsin, et riidest sidemeid peaks korduvkasutama ja pluuse peaks hoidma üldse, mitte neid puruks lõikama ja veriseks määrima, korjasin neid kasutatuna ja salaja telekakasti oma voodi ees. Selle olin endale küsinud, et telekat mängida.
Jaa, ma teadsin küll, et neid veriseid värke peaks keetma, aga mul oli nii häbi! Ma ei saanud ju ema või vanaema juurde marssida, kuivanud verised ja haisvad kaltsud käes, ning küsida, kuidas see sidemete keetmine nüüd käima peakski?
Minu meelest oli menstruatsioon nagunii maailmatu häbiasi. Ja see, et ma lihtsalt - pidin sellega ise toime tulema, sest keegi teine ei teinud väljagi, paneb siiamaani mõtlema, mis krt tolle lähedase sugulase peas toimus?
Aga no ilmselt ta lihtsalt ei mõelnud mu peale sedavõrd, et tõdeda: mul on mingid bioloogilised värgid kehas, mis toovad kaasa iga kuu korduvad ja kõvasti verd tähendavad nähtused.
Igatahes riigikord muutus ning ühekordsed sidemed tulid aasta-paari pärast vabamalt müügile. Mitte et meil ikka nendeks raha olnuks väga (või nii ma arvan, sidemeid igatahes polnud kodus), aga vähemalt vatti oli majas rohkem. Lõikasin puruks ühe ühekordse lina, mis vanaema mulle andis, sest mu menstruatsioonide vererohkus oli vahel linadel ning pükstel näha, sellest sain oma kaheksa sidet.
Viskasin (salaja) vastasmaja ühiskondlikku prügikasti need paari aasta jooksul kogunenud, kuivanud verest jäigad riideesemed ja kergendustunne oli määratu. Aga lihtsalt - kui minul oleks valida, kas osta oma tütrele menstruatsioonisidemeid või perele värsket toitu, muidugi ma ostaks talle menstruatsioonisidemeid, sest neid on VAJA. Elada mõned päevad riisi ja tatra peal oleks mulle ja mu lastele parem - aga meil mu lapsepõlvekodus ei olnud toidupuudust iial majas. Toidukapp oli alati vähemalt pooltäis.
Ma lihtsalt pidin oma muude muredega ise hakkama saama.
Ja ma ei mõelnud varem, et see oli ebanormaalne olukord. Nagu ... kogu teema elas tundetasandil ning tunne oli "minu viga, et ma ei osanud seda menstruatsiooniasja kuidagi paremini ajada".
Fakk.
Fakk.
Et vanemad võiks nagu laste eest hoolitseda, neile asju õpetada? Kui neil on halb, nende eest võidelda? Noh, see on minu "mina teen teismoodi!" nähtavasti. Sest kuigi ma seni absoluutselt mitte midagi oma lähisugulasele ette ei heitnud, oi =) Mina oma lastega teen OLULISELT teistmoodi. Olen teinud, kuni nad elanud on, ja kavatsen ka edasi teha.
Ma olen alati lõvi, kes nende eest võitleb, ent oma kutsikatega on hell ja armas ja pehme. Ainult vahel möiratab, kui sabatutiga mängimine juba liiga valusaks kisub.
Ok, see päevade "korraldus" ei olnud küll normaalne teil. Mingil määral ehk annaks seletada, et päevad olid ka täiskasvanute jaoks toona hullem tabu, aga no oma laps, ikka võiks ju teda aidata natuke. Samas ei olnud sa ilmselt ainuke, mäletan, kuidas mu ema rääkis kellestki töökaaslasest, kuidas too olevat oma tütre üle imestanud stiilis "täitsa lollakas, peidab veriseid aluspükse voodi alla", mille peale mu ema vastu imestas, et selle põhjus on vast ikka emas, kes pole asju seletanud, mitte tütres, kes on lihtsalt "lollakas".
VastaKustutaMul on tegelt peamiselt mokk töllakil ikkagi selle peale, et isegi kunagi ei MÕELNUD, et ma olin ju laps, lapseiga ongi nagu selline, et inimest ei loeta päriselt vastutusvõimeliseks - ma ei pidanudki kõige eest ise vastutama!
VastaKustutaMul oli peas ainult "ei teinud piisavalt hästi, rikkusin reegleid, peitsin veriseid aluspükse ja muid asju ning olin ikka väga nõrk ses asjas".
Ses suhtes imelik jah, sest sul ju omal ka lapsed ning nendega seoses sa ju ei arva, et nad peaksid ise hakkama saama ja vastutama. A noh, võib-olla on see seotud sellega, et ennast kõrvalt ei näe, mina olen näiteks enda mälestustes ikka koguaeg ühesugune olnud, ei mõtle, et "siis kui ma laps olin" ega seosta lapsepõlve kuidagi teiste reeglitega kui praegust elu.
VastaKustutanii on, nii on.
VastaKustutaMinu ema unustas ka pidevalt, et ma olin laps ja lapsele ei tohiks panna sama vastutusekoormat kui täiskasvanule.
VastaKustutaAga päevadest... Minu ema ütles mulle kus sidemed on ja kõik. Ise pidin kusagilt välja uurima, et kui tihti see värk üldse käib ja kuidas sidet paigutada, millega arvestada... Koolis käsitleti meil seda teemat ikka aastake hiljem kui mul seda infot vaja läks. Õnneks mingil ajal sain raamatu tütarlaste murdeeast ja oma küsimustele vastused.
Vähemalt sa teadsid, kus sidemed on, mitte ei pidanud ise midagi leiutama endale püksi.
VastaKustutaOh vaene mina!
Ühest küljest on mul koomiline seda öelda, sest hei, inimesi ka vägistatakse lapsena öö öö järel. Ja teisalt on mul nii tohutu valgustus, et see ei olnud normaalne, kuidas elasin, ja siiras "vaene mina!" oma noore versiooni suhtes.
Tere! Pool päeva olen mõelnud ja ei saa jätta küsimata: kuidas lähedane sugulane siis ise sai, kui kodus vattigi ei olnud, sidemetest rääkimata? Ma saan aru, et jutt on ju ikka naisterahvast? Ennast tol ajal meelde tuletades ma mäletan küll, et vatt oli defka värk ja kogu aeg pidi silmi lahti hoidma ja iga kord ostma, kui peale sattusid, et varu ei lõpeks. Sidemed olid enne krooni vist ainult valuutapoes (hm, või tekkisid juba mingid kodumaised ühekordsed siiski ka, ei mäleta enam). Igatahes probleem oli. Ja ma ei elanud sel ajal enam kodus. Alguses, kodus oli ikka nii, et ma teadsin, kus vatt on ja sealt võtsin ja seda oli siis esimesel korral õpetatud ja näidatud. Ühekordseid sidemeid võis siis ainult Soome TV reklaamis näha. Ja ema pidi seda ju oma pärast ka ostma. Nii et täielik hämming tekkis mul sellise elukorralduse peale. Sul on jumala õigus, et normaalne see küll polnud.
VastaKustutaMul on kahtlus, et ta tõi vatti siis, kui tal periood oli, pani selle kuskile oma asjade hulka (päris ma ei ole korduvalt väga kõvasti pahandada saanud, et ilma küsimata tema kappi vaatan, sealt asjade võtmisest rääkimata) ja kasutas. Minu peale vbla mõtles tasemel "ah, ta nii nooreke ju, algul käivadki päevad ebaregulaarselt, tal ongi aint kord aastas".
VastaKustutaAaaa! Nüüd võtsin sisse - ta ei saanud ju osta, kui vaja oli, tollal oli vati kogumine teema, sest seda vahel oli, enamasti polnud poes.
VastaKustutaTead, ma ei tea. Äkki olid kuskil varud, mida ma ei teadnud? Vahel arstipappi ilmus rull, siis ma võtsin, kuni otsas oli, sest ma jooksin verd ikka rõvedalt. Aga et mingi koht oleks olnud, kuhu rullide kaupa vatti korjata? Ei, seda ma küll ei tea, et oleks olnud.
Ega võib-olla rullide kaupa ei andnudki korjata, kui parasjagu see kõige hullem defitsiidiaeg oli, sest müüdi paar rulli inimesele. Ma arvan, et 1990 võis olla see üks kord, kus mul oligi kogu vatt otsas ja mitte ühes Tartu apteegis ei olnud. Ja siis Raekoja apteegis öeldi kõigepealt, et ei ole, aga ma vist olin nii õnnetu näoga, et apteeker tuli ukse peale järele ja ütles, et oot, tulge tagasi, ühe paki saan anda. See ei olnud ka üldse normaalne aeg tookord selles mõttes, et üldse kogu aeg pidid nii normaalse asja puhul mõtlema, kust sa saad seda. Nagu näed, siiamaani on meeles selle aja kohta, kui ma juba ise pidin end varustama. Emal kodus oli vatirull tualettlaua luugi taga ja no vast paar rulli korraga. Et mitte kastide kaupa vativarusid just. Ma arvan, et mingil varasemal perioodil oli see asi enam-vähem normaalne, et ostsid, kui vaja ja siis nõukaaja lõpul ja enne krooni oli tõesti selline periood, kui no mitte midagi ei olnud, vatti sealhulgas.
VastaKustutaHuvitav, kas on võimalik, et su ema äkki ei teadnud, et sa oled selle asjaga hädas, sest ühelt poolt jah, mõtles, et alguses ebaregulaarne ja vähe verd (võib-olla enda järgi eeldas), aga tegelikult oli vastupidi, teiselt poolt mõtles, et ju sa siis võtad sealt apteegikapist, kui vaja ja seal on piisavalt. Ja teema oli talle ka piisavalt ebameeldiv, et mitte küsida, kas kõik on hästi. Ma oma ema pealt vaatan, et milliseid tabusid ikka on inimestesse toodetud, me kindlasti mitte ei vestelnud niisugustest noh, bioloogilistest üksikasjadest, kui ma noor olin.
Aga sa muidugi tead oma ema paremini, mina lihtsalt üdini ratsionaalsena püüan mingit seletust leida, et kuidas nii olla sai.
Ei, ma ju ikka loodan, et sul on õigus ja natu ebanormaalne elu oli natu ebanormaalne, mitte väga ebanormaalne.
VastaKustutaAga et teema on ebameeldiv, seda ma nagu hästi ei usu, sest ma lapsena nägin pealt, kui ta püksis vatti vahetas ja kui küsisin, mis värk, ütles mulle, et tema vanuses naised jooksevad aeg-ajalt verd. Sealt ma üldse sain oma esimesed teadmised menstruatsioonist =)
Mul oli selle teemaga vastupidi äpardus - mu ema seletas neid asju küllaltki varakult ja asjalikult, sh kuidas opereerida just mingitest linadest või vanadest särkidest tehtud lappidega (siis ei sõltunud vatipuudusest), nii et ma ei mäleta, et kunagi oleks olnud mingit ehmatust, et ma ei teaks, mis värk on ja mida ette võtta. Aga just sellepärast, et see ei olnud kodus mingi erilise varjamise ega paanilise piinlikkuse teema, tekkis mul probleeme kodust väljaspool, sest ma ei teadnud, et "see on asi, millest ei räägita" - minu arust oli jumala põnev asi, millest rääkida, võtsin jutuks, ja järgmisel hetkel olin juba klassiõdede silmis persona non grata.
VastaKustutaMul olid tydrukuteraamatud. Vanematega sellistel teemadel juttu ajada ei saanud või seda lihtalt ei juhtunud, aga igasuguseid erinevaid tydrukuteraamatuid oli.
VastaKustutaMa kippusin väiksest peast igasugustes sahtlites ja kappides kolama, nii et ma teadsin esimesel korral kohe päris hästi, kustkohast ma paar sidet saan. Aga siis pidin emale ytlema, et toogu juurde - tal endal enam vaja ei läinud. See muidugi, et oli sahtel ja oli saada yhekordseid sidemeid, ytleb natuke selle kohta, et aeg oli vahepeal edasi läinud.
Aga jah, sellised asjade korraldused on ilmselt yks variant, kuidas selleks ajaks mitte enam maailmatu lähedane lapsevanem kysimuse diskreetselt ja arvestavalt lahendada saab.
Mu ema ka eriti ei tahtnud nendel teemadel rääkida, aga ta vähemalt ei eeldanud, et ma kõigega kuidagi ise hakkama saan. "Tütarlapsest sirgub naine" pisteti pihku. Õudne raamat, aga veel õudsam oleks olnud see, kui üldse poleks mingit infot olnud. Nõuka-aja lõpus (ja enne minu esimest mensi) saime korra osta terve kastitäie (ma ei tea, 50 pakki?) ühekordseid sidemeid. Ma olin emaga apteegis kaasas, kui see õnnelik juhus oli. Ja esimesteks päevadeks sain needsamad sidemed. Neid jagus meile kahepeale tükiks ajaks, aga mingi hetk said ikkagi otsa ning tuli minna üle kaltsurebimisele... Vanaema vanad uhutud aluspüksid ja mida iganes me ära ei rebinud ning lõikunud (hea oli, kui kaltsu vahele sai vatti panna, vahel oli vatt otsas, siis oli ainult kalts... Leiutasin sinna vahele veel õhukese kiletüki, et läbi ei imbuks. 9-10 klassi tüdrukul ei ole oma räbalatega koolis kõige mugavam, aga kuidagi sain hakkama. Ja pesema ma neid närakaid ei pidanud, sest vanaemast oli jäänud alles piisavalt vana pikka aluspesu, mida lõikuda. Kõik läks tulle.
VastaKustutaOma tütart olen püüdnud säästa jõledamatest nõukaaegsetest raamatutest (mu ema püüdis lapselast ka seda lugema sundida) ja sobivamaid infoallikaid leida ning ise olla see ema, kelle juurde julgetakse küsima ja kurtma tulla, kui vaja.
Kogu see aeg ei olnud normaalne, kui sidemeid ei olnud saada, vatti ei olnud saada ega midagi. Aga ammugi ei olnud normaalne see, et sa üksi lapsena selle kõigega pidid hakkama saama.
täh!
VastaKustutaMul tekib ikka nii mõistmatu tunne, kui ma selliseid asju kuulen, et no kuidas saab täiskasvanud inimene päriselt mõelda, et 10-11-aastane peaks neid asju ise korraldama? Sellepärast ma mõtlengi, et see peab mingi taipamatus olema või midagi... Ja ma olen aru saanud, et see jätab väga sügava jälje, kui inimene peab noores eas saama hakkama millegagi, milleks ta tegelikult ei ole valmis veel. See on nüüd sellest teemast kõrvale, aga minu ema räägib kõige rohkem sellest ajast, kui ta oli 14 ja linna kooli läks ja tädide juures elas ja pidi põhimõtteliselt kõigega ise hakkama saama, sest tädid andsid öömaja sisuliselt, aga ei mõelnud üleüldse, et kuidagi hoolt kandma peaks, isegi söögiga pidi ise vaatama. Ma iga kord mõtlen, et kuidas nii saab - et vanaema ei leppinud õdedega kokku, et vaadake lapse järele ka, et õed ise ei taibanud sugugi... ikka igasuguseid asju oli seal, 39se palavikuga kooli minemist, sest puududa ei julgenud ja ükski täiskasvanu ei öelnud, et "kuskile ei lähe!" ja muud sellist. Ja need tädid olid täitsa normaalsed nunnud vanainimesed, kui mina neid tundsin, aga ju neil siis polnud silmi selle koha pealt. Ja ema mul üle 80, aga ikka räägib... Huvitav, kuidas tema seal nende juures niisuguste asjadega sai.
VastaKustutaAga kui algse teema juurde tagasi, siis mul oli ka "Tütarlapsest sirgub naine" - aga ma mitte ei mäleta, kas ema andis mulle lugeda või leidsin ise raamatukappides tuulamise käigus ("Avameelselt abielust" igatahes leidsin kuskilt väga kõrgelt kapist). Ja kaltsudega ma vist pole pidanud majandama või kui, siis paar korda ja ma viskasin need ära (väkk!). Aga kui pesu juhtus määrduma, siis ikka vaikselt kellegi nägemata üritasin puhtaks pesta - samas seda oli mulle ema õpetanud, et külmas vees algul, muidu ei lähe plekid maha.
Oijah. Pai igatahes, kui sest miskit abi peaks olema.
Muidugi on! Täh!
VastaKustutaMul on natuke tunne, et osa tagasisidet on selline, et oh, ma ei tea, ei suuda uskuda, sul oli raske - ja osa on selline "mul oli ka raske, mis sa arvad, et sinu raskused on kuidagi mainimist väärt v?" (ei, notsu, ma ei räägi sinust, ei mõtle sinust selle juures, sina oled nunnu - kuigi pabistad enda pärast liialt =)
Ja siis kui tuleb kasvõi aimatav pai, rõõmustan, et jee, mõistetakse paljum! Nii tore!
Ma lähen üleni okkaliseks selle peale, kui tuleb "mul olid ka nõudlikud vanemad" või "tollal oligi vähe saada", sest jaaa! Muidugi oli tollal vähe saada ja nõudlikud vanemad ka paljudel - kuid see ei ole sama asi! Minu kogemused erinevate õudustega normaliseeritakse ära ega võrrelda neid nt 14-aastasena üksi elamisega, vaid antakse mõista, et "kõigil oli nii".
No ei olnud, mis te usute siis, kui ma veel 1014 näidet toon alles v?
Paid ja uskumine on nii head see-eest!
Noh, mina - mul oli protsess, mis algas sellest, et ma ei saanud seda teemat peast välja, ja ikka ju oma kogemused meenuvad, alguses, et "oh, too aeg - polnud ju midagi, et lihtsalt ostad, aga samas, omale ju pead, miks siis pole kõik tütrega ühiskasutuses?" - siis "hm, äkki siis oligi kõik, mis olemas oli, siiski ühiskasutuses ja suur pime taipamatus selles suhtes, et tütre vajadused jäid täitmata".
VastaKustutaJa siis ma jõudsin selleni, et ükskõik, miks see nii oli, 10-11-aastasele oli see ikkagi liiga suur koorem kanda. Selline koorem, mis panebki võib-olla 80-aastaselt ka veel rääkima ja mõtlema, kuidas siis keegi aidata ei taibanud.
Ja ei, minul ei ole nii olnud ja ma arvan, et mul pole ühtegi sellist kogemust elus olnud, mis nii raske oleks, et see selgroogu oleks ähvardanud murda. See jutt, et aga mul oli nii, on minu puhul lihtlabane meenutus, ei miskit olulist.
Nii et jah, pai veel kord.
protokollimise mõttes mainin ikka ära, et usun küll, isegi kui sa juba usud, et ma usun. =)
VastaKustutapealegi, sa oled sellest, kuidas sind liiga raskete asjadega liiga väikesena omapead tegelema jäeti, ka teistest aspektidest kirjutanud (vanemate lahutus näiteks). nii et kuidas siis ei usu. killud sobituvad kokku, ilmselt ka sul endal sedamööda, kuidas sa neist kirjutad.
VastaKustuta