Sotsiopaadid!

Kuskil hommikuse une ja ärkveloleku vahel ulpides tuli mulle jutuilma-idee.
Kuna ma seda lugu nagunii luua ei taha, üldse ei eruta mu meelt, annan tasuta ära: võiks kirjutada mingist tapjate kutsekoolist, kus on näiteks inimeste teivastamise arvestus ja treenitakse praktiliselt lämmatamist ja tundides kasutatakse ka päris inimesi ning kirutakse, kui ora läheb valesse kohta. Ma täpselt ei tea, kes sealt välja tulevad, aga oletan, et mingid sarimõrvarid ilmselt. Osad õpilased on nii juhmid, et teevad vigu isegi väga lihtsates asjades. Mingi põhikooli-põhjal elukutse selline. Osad on aga juba loomu poolest maniakid, sellised teravad ja terased.
Kas need inimesed, kelle peal õpitakse, vahelduvad kogu aeg või ravitakse terveks ja tulevad jälle tagasi ja saavad selle eest sellist üsna väikest palka (muidugi on töölepingus kirjas, et kui kodanik peaks õnnetusjuhtumi käigus surma saama, keegi ei protesti, see oht on osa tööst), jääb juba kirjutaja meelevalda.
Tema liivakast, tema otsustab =)

Kuskil poole jutuidee loomise vahepeal jäin magama ja nägin küll üsna lühikest, aga meeldivat unenägu, mis polnud teivastamisega kuidagi seotud. Mitte et enam mäletaksin, millega ta seotud oli - mul on uned meeles aint siis, kui mõtlen neile peale ärkamist pikalt ja põhjalikult.

Ilmselt mu võimetus magada oli ka sellest, et ma sõin nii jube vähe. Täna veetsin voodis aega kuni kella kümneni, nii hea oli, miski ei ajanud üles tõusma. Oo. Mm. Nii hea!
Krt, peab vist tõesti-tõesti-tõesti rohkem sööma!

Mul oli üks avastus veel.
Mõtlen, kuidas seda kirja panna, nii et oleks eetiline ja samas tõene ka.
Mu lähedane sugulane rääkis mulle õhinal ühest sotsiopaadi-kalduvustega inimesest, kellele ta vaimse-tervise-haiglas koha välja ajas, ning sellega seoses ka, kuidas ta toda inimest jube hästi mõistab ja tema mõtlemisviisi omaseks peab.
"Kunagi, kui need testid Eestisse tulid ja ma huvi pärast muidugi ka tegin, sain kahes teemas väga üllatavalt kõrged näitajad," ütles ta veel. "Üks neist oli sotsio- (tollal veel psühho-) paatia. Mul on hirmus selged jooned seal!"
Siis ta rääkis veel, kuidas psühhopaatia ei ole kuidagi HALB, see on see, mis ta on, oluline on see, mis temaga teha - mida ma isegi teadsin.
Aga see pani mu mõtlema.

Kusjuures mu kogemus on, et see enda-kangelasena esitlemine
tuleb sellest, et nad ise ka usuvad end kangelased olevat.

Äkki ma ei ole mitte inimsuhetes halb, vaid olen eluaeg sotsiopaatide ligi tikkunud, sest nende suhtlemismustrid on mulle imikust peale tuttavad? Ma ronin nende juurde, kes ei ole empaatilised, vaid kuivratsionaalsed, ja see on mu korduva ja korduva segaduse taust. "Kuidas ta siis aru ei saa?!" ja "Ei, mul on ju valus?!" ja "Ma vist ei loegi midagi, kui mulle nii teha saab?!"
Mu meelest oli niisiis minus asi, ma tegin midagi valesti - aga tegelt on minus vist niipalju viga, et krt ma klapin hästi nendega, kel psühhopaatsed kalduvused lihtsalt?

Oo. Hm. Oo. Sealt see minu eluaeg kestnud pahade eelistamine lugudes, olgu filmid või kirjandus? Ma ju mõistan, miks nad on sellised nagu nad on, keegi pole neid õigesti armastanud lihtsalt! Ja mind on eluaeg saatnud mehed, kes on sotsiopaatilised (mõne juures sain isegi mina aru, et nii pole normaalne, näiteks KEA).
Äkki peaks - noh - nende mittesotsiopaatilistega proovima?!
Aga tõsi on ka, et ma olen oma ajud kohutavalt tõhusateks treeninud nende sotsiopaatide peal, sest kõike oli ju vaja ratsionaalselt seletada, ja mul on raske leida mittesotsiopaatilisi, kelle mõistus mulle samas vastuvõetav oleks =) Mõned on. Naistega, kes on sama lahedad kui nad ise enamasti.

Ma küsin veel vallalistelt last. Ei jaksa midagi muud tekitada püüda.
Lõpuks on see äärmuslikult avameelne külgelöömine ka ju =)