Läheb nagu läheb

Olgu, ma seda oma lapse- ja noorpõlve asja arutan avalikult viimast korda sel kuul, sest on küll mu maailma murdnud avastus, ent kaua ühte laipa ikka peksta võib, eks ole. Nagunii võtan omaks veel tükk ja tükk aega, iga mõtteraas ei pea avalik olema.

Aga - aga - mis mõttes on tagasiside umbes pooleks selle vahel, et krt, ei ole sinu viga tõesti, ja "nojah, aga vaata ikka oma süüd ka"?
No hea küll, kaks kolmandikku-kolmandik. Kuid siiski.
Kas nagu klassikaline ohvrisüüdistamine pole teema või?! Et kui mul polnud hea, siis see pidi ikka minus endas kinni olema, mitte oludes? Ärgu ma olgu liiga karm! Nagu ... mis ma praegu olen - 36. Ja NÜÜD siis avastan, et asi pole minus ning inimesed on "ei, aga asi ikka oli sinus ju"!?
Olen arvanud, et asi oli minus ja ainult minus, piisavalt kaua. Enam ei taha!
Et kaldun teise äärmusse? No ma ei tea. Ise ei arva, et kalduksin, ning kelle arvamust peale enda oma veel usaldada võiksin? Kes tunneb minu elu paremini?

Õnneks on need, kes minuga nõus on. No hea küll, neid pole tegelikult ka kaks kolmandikku, pigem kolmveerand ja veel natuke pealegi =)
Lihtsalt kui oleks 1-2 inimest, kes teisiti arvavad, lepiksin nende kui statistikaga, ent rohkem on juba "mitu rahvast" mu teadvuses ja no ... kui kõvasti ma peaksin näiteid tooma, et nad ümber mõtleksid? Mul on neid näiteid tohutult, lihtsalt ei viitsi neid ükshaaval ära tuua. Iga näide on üksiknäide ju, miks inimesed ei või mu üldhinnagut uskuda lihtsalt?!
Sest mina olen alati süüdi ikka?!

Ei. Enam mitte.

Eile aitasin oma tütrel skaibi teel teha referaati Triin Soometsast. Olen naeruväärselt uhke, et mul siiski on veel mingi roll tema elus. (Mitte Triin Soometsa, Tütarlapse.) Olgugi skaibi vahendus ja värki, aga ta küsis minult nõu! Ise! Jee!
Muidugi on ta suur ja ilus ja elab minuta, hea kõiges, mida ette võtab ning ma olen tema suhtes täidetud korraga imetluse ja uhkusega. Aga natuke siiski vajab mind, nii tore!
Ei, jaa, ma tean. Mulje, et mu lapsed ei vaja mind millekski, oli selgelt depressiivne - aga aga aga ... mul on praegugi tunne, et mu peamine roll on lihtsalt olla puhver nende ja maailma vahel, mis vahel võib kuri tunduda või lausa kuri ollagi. Lihtsalt nüüd näen, et see roll on maailmatähtis.
Et mul pole seda puhvrit väga olnud, ei tähenda, et mu lapsed seda ei vajaks.
No aga referaadikoostamisabi annan siiski ka =)
Peaks jälle perepilte tegema, oleks pildiline tõestus, et mul ON lapsed.

Ma pean ka sööma, pean sööma, kui kõht on nii tühi, et juba koriseb (vastandina sellele, et mul koriseb vahel ka täis kõht, ilmselt seedimiselevusest), on äärmine aeg. Olgu, teen eilse söögi soojaks.
(See oli kella 10 paiku hommikul.)

Viimased päevad elan taas ümberkukkumiseni pearingluses ning koos teelibedusega on see päris jube. Kui selgem hakkab, unustan ära, kui imelik pidevas suures väärtitinägemises liikuda ning asju kätte võtta on, aga keha ikka vahel meenutab. Sisulist vahet tegelikult pole, ikka käin (või jooksen) oma parima äratundmise järgi püsti püsides, võtan või valan asju, püüdes võimalikult vähe maha ajada - lihtsalt ohutunne on kordades suurem. Seepoolt valvab mind kõvasti valvureid, kes kõik röögivad hoiatusi, kui asi väga hapuks kipub.
Väsitav.
Kuidas lund muudkui sajab ja sajab, on korraga nii tore - ja samas on jõulud ju veel niiiiiiiiiii kaugel, ei peaks jooksmas käies hangedes sumpama ju?!
No hea küll, liialdus, tossudesse pole lund läinud, aga kogu aeg tuleb teda ka juurde ju. Varsti, varsti ...

On natuke kõhe sel teemal, et tegelikult on elu ju nii hea, mis mõttes julgen olla rahulolematu oma lapsepõlvega, kui praegu on nii hea?! Vähemalt ilma üle peab ju nurisema, isegi kui see tegelikult täitsa meeldib?! Mul peab ju halb olema, kui juba ütlen, et lapsepõlv otsa oli?!?!

Ei, ega mul kogu aeg ei olnud halb. Kammaan, ükski mu vanem pole vägivaldne, keegi mind ei vägistanud öösiti, kõht oli ka täis. Aga lihtsalt - see, mida muudkui räägitakse "õnnelikust lapsepõlvest", mus üldse kaasa ei kaja. Mulle meeldisid laps olemise ea seest detailid, üksikolukorrad, ent tervikuna on mälus selline tumehall aeg.
Ega ma sellest ka aru saanud, et kui ise oma arveid maksad, alles tunned, kuidas vastutus kohinal kaela langeb. Nagu - mida?! Millal ma EI vastutanud kahekümne seitsme erineva asja eest, ikka mitte piisavalt hästi tehes? Mis need paar arvet kuus peaks nagu kaalukamad olema või?!

Olen nii väsinud sellest lõputust vastutamisest.
"Ära põe!"
Jaa. Vat tõesti enam ei põe =) Teen oma parima ja läheb nagu läheb. Varem küll rääkisin samuti, et noh, kui olen oma parima teinud, ongi maksimum saavutatud, aga tegelikult enda sees lootsin, et mu parim on seekord küllalt hea.
Mõnikord - üsna sageli - polnud.
Nüüd mõtlen siiralt, et läheb nagu läheb. Et ei ole isegi "jama küll", kui ei õnnestu. Tegin oma parima? Mida ma veel võiksingi teha?!