Teooriad, erinevad

Fakk, ma olen nii lahe, et ise ka ei suuda päriselt mõista =)
Kui liidan ühikuid kokku, saan väga laheda inimese, aga kui panen selle konteksti, et kaks aastat tagasi liikusin ainult ratastoolis ja väsisin ka seal umbes 5 minutiga ära, lõin korduvalt endale küüned näkku, sest käsi liikus omatahtsi suvalises suunas. üritasin parasjagu tarbimisel olevasse jooki ära uppuda ning ei suutnud laulusõnu raadiost teadvusest välja lüüa kui mitte mulle suunatud infot, tuleb juba uskumatus peale.
Jaa, tänan! (Kummardab kahes suunas - mitte häbelikult, vaid iseenesestmõistetavat tunnustust rahulikult vastu võttes.)

Õues lõhnab nii hästi! Sügis on nii minu aeg!
Õnneks pole mul ka talve vastu midagi, see on ka tore =) Ootan juba innuga aega, mil saan piparkoogitainast ja jõulukooke teha. Mitte et praegune hetk halb oleks - KÕIK on hea, nii olevik kui tulevikuperspektiiv.

Tõsi - und jälle ei tulnud. Vedelesin voodis kella kümnest keskööni, lugesin numbreid edaspidi, siis tagurpidi sügavale miinustesse välja, siis jälle edaspidi, kordasin üht ja sama fraasi teatud laulust ei-tea-palju-kordi ja lõpuks tõdesin, et hei! Kõik 9-ga korrutiste arvud annavad numbrite liitmisel 9! Igaks juhuks kontrollisin ka teiste arvudega, aga ei. Asi toimib ainult 9 puhul. Algul arvasin, et mudel kehtib ainult 10-ga korrutamiseni, sest 99 ehk 9x11 teeb ju 18, mitte üheksa - aga siis sain aru, et 18 on 1+8 ehk ikkagi 9.
Ja siis proovisin veel hunniku üheksa korrutisi läbi ja igal pool toimis.
Kus on loogika? Miks nii?
Selle väljamõtlemiseni ei jõudnud. Loobusin ja tõusin üles.

Kusjuures ei ole nii, et mul voodis mõnus ei oleks. Keret täitis roidumus, kui vahepeal kempsus käisin, tuikusin väsimusest. Aga magama ei jäänud. Sest liiga vara mu keha jaoks.
Organism on keeruline. Vahel tasub tema vahetuid soove kuulata. Vahel tasub meelde jätta, kuidas ta enamasti toimib, ja uskuda, et seekord teeb samamoodi, kuigi tunne on, nagu võiks teisiti.
Vat seda, et ta täiega oleks üllatanud, mul aint meelde ei tule. Et tunne ja mõistuslik järjekindluse otsimine ütleksid mõlemad  ühte, aga tegelt on hoopis teisiti.
Ei, Organism on nagu teaduslikud avastused sotsioloogias: "Nojah, ma ju teadsin seda juba."
Aga see 9-asi on tõesti veider.

Aa, ja siis mõtlesin veel, et kuna ma elasin teadmises, et ma pole piisavalt hea, olen enda päris rämedalt üles pumbanud igal alal. Ise ka imestan nüüdseks, nagu postituse algusest näha.
Aga kui ei oleks? Kui ma oleks paks, laisk, ei täidaks lubadusi, ja peidaksin end maailma eest, mis ma oleksin siis vähem väärt v?
Sellist tunnet küll ei ole, tegelikult. Vähemalt - nojah, vähemalt teiste pihta ei ole. Et TEISED oleksid vähem väärt, kui neil lilli juustes pole.
Pole kunagi olnud ka.
Põhimõtteliselt hindasin igaühte lihtsalt kui inimest - peale iseenda, kes ma nagu inimese tavatasemele ei ulatunud iial, tegin, mis tegin.
Et endale võiks ka "väga hea" panna? MINULE?! Kuulge, ma olen ju puudega ühik, nii hea, kui suudan, aga normaalse inimeseni ei küüni kuidagi! Objektiivselt ma ei saa KUNAGI "head"-ki saada, "väga heast" rääkimata!
See usk oli sügaval, et ma ei kõlba. Nii üdini minus sees, et isegi kui mõtlesin enda vastu kena olemise tarkusele ja iseendale andestamisele, kui suurepärane olen nurga alt a või b - mõte oli sel hetkel teadvuses kui mõtlesin. Kohe läinud, kui just ei mõelnud. Sest tunne ja mõte pole raasugi samad asjad ning mu tundetasand rääkis hoopis muud kui enese armastamise juttu.

Aga teised? Muidugi ma armastan neid, no matter how old, how fucked, how shit. 
Noh, mõnele inimesele teen erandi. =) Kui inimene on korraga loll ja halb, ta mulle ei meeldi. Võibolla on mu "a mine persse!"-tunne rohkemate pihta tegelikult ainult sellest, et pean rohkemaid inimesi lollideks?

Samas - isevärki lugu. Kui loen kenade inimeste võrgupäevikuid (no keni on mu loetavate hulgas päris suur protsent, näiteks 95), siis nad kõik kahtlevad endas, püüavad paremad olla ning vaid mõnikord saabub "kuule, päris hea olen!"
Samas mittekenad inimesed, need, kelle sotsiopaatsed jooned koos nende võimalikkuse avastamisega kohe ära määrasin, on endaga rahul. Ehk siis: endaga rahulolematus on tegelt normaalse psühholoogia märk?!
Väga hirmutav.
Ah, ei, üks kena inimene on ka endaga rahul! Ehk ei ole asi siiski nii absoluutne kui selle kuramuse üheksaga. Inimesed on teatavasti individuaalsed ning keskmiste leidmine ei ütle midagi konkreetse isendi kohta =)


Kuna seda "I mean something"-lugu olen siin juba jaganud, ent õhtul lähen Peachest vaatama ja ta on nii tore (mu põhihirm on, et ootan liiga palju ja pettun, nii et püüan mitte oodata), siis näiteks see.

Reaching for the sweetest peaches!



Ah, panen PÄRIS Peachest ka =)