Jaa, see teeks olemise küll kergemaks, aga ...
Stopp.
Teeks olemise kergemaks? Järelikult läheb!
Mul on natuke halb tuju.
Mul on alati halb tuju, kui haige olen ja ses kontekstis on isegi hästi tegelikult. Veidi kehv meeleolu tähendab, et see on oluliselt parem kui tavaliselt sarnastes oludes.
Aga no ta on ikkagi kehv. Ja siis otsisin eile elektrooniliste kanalite kaudu inimesi, et nad mu tuju kuidagi paremaks teeksid.
Peamiselt sain neilt halba tuju juurde, paari erandiga, kes lihtsalt minuga palju ei rääkinud.
Ühega oli tegelikult ka pikem vestlus, kus vähemalt vastatikkust mittenõusolemist polnud, ent paraku ta soovitas mulle asju iseenda pinnalt, aga me oleme rämedalt erinevad.
Miska need uudsed asjad, mis toimivad talle, on mul ammu mitte lihtsalt läbi proovitud, vaid eluviis olnud, ja talle iseenesestmõistetavat me kumbki ei oska minusse installeerida.
Aga oli siiski toredam kui teised pikad vestlused.
Nagunii on mul tunne, et õppida saangi ainult inimestelt, kes on must väga erinevad. Sest sarnased on "awww, mäletan, et olin ka kunagi selline!" või "sa arvad, et võid mind õpetada, oled kuidagi targem? eriline loll!"-emotsioone tekitavad.
Hommikul tuli üks fb-kommentaar ka, kus minuga üldse nõus poldud.
Tuju langes kohe veel paar pügalat.
Pügal. Misasi see üldse ON? Vaatan järele.
Palun: link.
Kui ei kraadi, ega ei saagi aru, et haige olen.
Tuigun ja jaksan käia väga lühikeste sammudega ning aeglaselt? Noh, seda tuleb ka siis ette, kui haige pole. Kogu aeg külm? Nii paksult riides olles enamasti siiski pole, aga võibolla ongi lihtsalt tuba jahe? Isu, kusjuures, on parem kui tavaliselt. Söömine on mulle enamasti ettevõtmine, ent eile õhtul sõin enne magamaminekut kaks kohukest ära, sest ilma oli kuidagi vale olla.
Vahel kõrv natuke valutab, neelamine on natu ebamugav, nuuskan pisut enam kui tavaliselt, ent ainus asi, mis selgelt valena näib, on sage aevastamine.
Tore, nüüd lugesin veel nii lolli artiklit ka, et igast sellele kulutatud sekundist on kahju. Tuju VEEL halvem.
Ma kirjutasin kunagi ühte luuletusse salmi.
aga keegi ei armasta mind selles linnas,
peale
sülitab taevas, alt rögastab pinnas
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas -
just see on see, mis mind tapab.
kogu aeg võitlemas, kogu aeg vinnas -
just see on see, mis mind tapab.
Täpselt. Ei tunneta, et keegi mind armastaks. Ok, mu poeg vast välja arvatud - kui ma ütlen teisest toast voodist, et kuule, tule tee mulle pai, ta tuleb, teeb, istub mu kõrval ja lõpuks annab musi ka.
Aga siiski.
Tunne, et olen üksinda, võitlen kõik oma võitlused üksinda ja kui enam ei jaksa, suren üksinda, on mu käitumiste taga halbadel aegadel alati olnud. Kirjutasin Ritsiku juurde kommetaari ja see sai enda jaokski ootamatult läbinägelik.
“Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, peamine, et sa ei sega!”
Täpselt sihuke tunne ongi.
IKKA VEEL.
Minu käitumisest hästi palju on suunatud sellele, et mitte segada, ent samas meelde jääda, mõjutada oma mõtete ja tegudega. Ning sealt mu meeleheide, kui ei jaksa enam mittesegavalt käitudes hea, soe ning mõjutav olla - ning bahh! Keegi ei võta minuga ise ühendust, ei tee mulle ise pai, ei teata oma lapse sünnist - kui mina ei algata, ei olegi midagi.
Niipea, kui mina ei tee, olengi nagu surnud.
Seepärast mul tuligi see suremisevärk väga teemaks. Ei olnud eriti pidureid "aga teistel on ju nii raske siis!"
Ma ei pidanud end oluliseks. Kedagi ei huvita, mida mõtlen või teen, kuni ei sega.
Jestas, julgesin segada v? Eriti isekas!
Huvitav, kas lähen tigedaks juba ainult mõttest sellele, et inimesed mind tõsimeeli isekaks peavad, või see on haigusilming?
Viu. Kurb ja vihane on olla.
Selle "kedagi ei huvita, mida ma mõtlen ja tunnen" nukruse ravimiks on minul (aga võibolla ka sinul) blogi. Loetakse, kommitakse isegi ja tullakse jälle tagasi- vau, järelikult kedagi ikkagi natuke huvitab :)! Mis siis, et võõrad inimesed.
VastaKustutamul on sellega segased tunded.
VastaKustutaEt jaa, loetakse - aga samas mingit korrelatsiooni selle vahel, mis on minu arust hea postitus, ja lugemiskordade vahel pole.
Kui on päevakajaline teema, käib rohkem inimesi, ainult see.
Kommitakse ja siis jälle ei kommita täiesti lambist. Et ma anonüümseid kommentaare enam ei luba, on teinud nagu puhtama ja kuivema tunde aint, mitte selle, et nää, inimesed ei hooli niigi palju, et sisse logida tahaks!
Selge side on Malluka lugemislauale ilmumise ja inimhulga vahel, kes siin käib =P Ja see kõik kokku on "tegelt on mu võime inimesi mõjutada väga väga tühine võrreledes muude asjaoludega".
Mulle on iga nimega kommentaarijätja kallim kui 100 niisama-lugejat. V.a. kui kommentaar on väga juhm =)
Mina loen üldse ainult umbes nelja blogi, käesolev nende hulgas. Peab siis olema hea blogi ja hea kirjutaja, et ma siin juba aastaid käin (aga seda, et sa hästi kirjutad, tead sa ju isegi). Kiiret paranemist!
VastaKustutaLugesin postitust, siis lugesin Ritsiku kommentaari ja jäin mõtlema, kas selline enesetaju on üks depressiivsuse aspekt?
VastaKustutaet kui - nagu ep sõnastas - depressiivses seisundis on häda tähenduste puudumises, millelgi pole mõtet; ja maniakaalses seisundis häda tähenduste vohamisega - kõigel on kole palju mõtet ja see kurnab -, siis äkki see projitseerub ka teistele: "minul ei ole teiste jaoks tähendust" vs. "mul on liiga palju soovimatut tähendust".
sest mul on kah seda "keegi ei armasta mind"-tunnet, aga mul ei ole see niivõrd "kedagi ei huvita" (mis on teiste sõnadega "mul ei ole teiste jaoks tähendust"), vaid "nad ei salli mind!" (teisisõnu "mul on teiste jaoks halb tähendus").
ja vahel väsin ma isegi sellest, kui mul on teiste jaoks hea tähendus, sest see tähendab ka ootusi, et ma sellest latist jätkuvalt üle hüppaks.
mul oli lapsena üks meelisfantaasia oma salakoht kuskil maa all, kuhu keegi teine ei pääse. mitte et ei tea sissepääsu, vaid kuidagi maagiliselt, nagu seda kohta poleks teiste jaoks olemaski. maailmast väljas asuv koht. seda võiks võtta ka nagu tähenduste eest peitu minemise kohta. kohta, kus saab lihtsalt olla ja keegi ei pane oma tähendusi mulle kukile.
loogiline tglt, et maailmataju vormib seda, kuidas me tunneme maailma meid tajuvat.
awwww!
VastaKustutaphmt nüüd ma olen rõõmus ja tänulik =)
no ja tegelt on mul tähendus olnud kõigile neile ka, kes mu pihta nii nunnud ja armsad on olnud asjaselt, rahaselt, teeneselt, jutuselt - aga lihtsalt jah. Mu selline depressiivne seis on see, et "kedagi ei huvita".
Aga see ettekujutus kohast, kuhu maailma eest peitu minna, on mind ka lapsest saati saatnud. Tõsi, ma ei läinud maailmast välja, vaid ka suletud putka kesklinnas ajas asja ära - mida nähtavamas kohas, seda tähelepandamatum, oli mu loogika.
Mingil hetkel on teadmisest vähe ja siis on vaja päriselt ka sõnu.
VastaKustutaSaadan oma sõnad Sulle:
- kui ikka üldse kedagi ei huvitaks, siis ei suheldaks ka siis, kui huvi ise üles näitad.
- suhtlemisintensiivsus ei ole vahetuses seoss meeldimise või mittemeeldimisegai. Pigem ei taha keeginegatiivset juurde toota ja head ei oska sõnadesse panna. Pealegi teavad enamus Sinu jaoks olulised inimesed, et Sina saad ju alati hakkama.
- olen aru saanud, et blogi on väga hea koht oma nn siseheietuste kajastamiseks.
- ja tegelikult oled Sa hiiglama Tubli, Hea ja Sisukas. Isegi siis, kui oled haige.
- Parane ja päriselt ka on SInd vaja (ka siis, kui Su aju miskit muud väidab). Vastasel juhul Sind lihtsalt ei oleks SIIN.
- need mõtted ja sõnadesse pandud kogemused on kindlasti vajalikud.
Pai.
VastaKustutaoo, täh!
VastaKustutaPalavik aint 37.1, tuju oluliselt parem.
VastaKustutaHuvitab, paneb muretsema ja puha, aga nii tobe on olla.....nagu vaataks videot, kus keegi kõnnib hapral sillal, kangesti tahaks öelda, et vot see laud seal vasakul, ära selle peale astu, see on pehkinud ja petab end jala alt minema, aga mis mõte sel ütlemisel on..?
VastaKustutaIgatahes hoolin.
Ja laud seal vasakul...tead küll!
Ole sellega ettevaatlik, ma võin käe ulatada, kui toetuda tahad!