Olgem paremad!

Kas ma olen piisavalt teinud või jaa?
Täiega olen ju! Aga ei, see mootor on sees, kuidas üha tahaks parem olla. Iga saavutuse järel on "nii, nüüd on tee vaba järgmiseks", mitte "jee, tubli mina!"-rahulolu.
Jälle.

HAIGE nähtus. Päriselt, see ei ole "kiitke mind nüüd!", on "nii nõme! ise ma selle võtsin endasse, aga ühiskonnas on muster ka sees, ja NÕME!"
Sportlikud saavutused - ikka kiiremini, kõrgemale, osavamini, kunagi pole "jee, nüüd on piisavalt!" On ainult "oh, tagasilangus, peab veel ekstra pingutama, et endist taset tagasi saada!" Allavõtmine - naine pole kunagi liiga kõhn ja anoreksia. (Jaa, meestel on seda ka.) Hariduse omandamine - rohkem on parem! Karjäär - edasi tippude poole!
Mina tahan rohkem lapsi (ei, päriselt, tahan! Aga see ei muuda, et tegelt võiks ju olemasolevate kahega rahul olla ja mitte rohkem tahta?!)
Võiks ikka üks tuba juures olla, rohkem teenida, aed oleks tore, oh, sinna või sinna saaks peenrad teha (mitte et MINA kuhugi peenraid tahaks, aga no on miljon neid, kes tahavad).
Ilusam olla, targem olla, parem olla. Rohkem teha.
Miks mu see jutt ja romaan veel ilmunud ei ole? Luulekogu? Lõputöö võiks ikka tõhusam olla ...

Et sa oled rahul sellega, mis on?! Eriti rahumeelne ja vähenõudlik! Õnneks tuleb paljudel elualadel kõigest väest joosta, et paigale jääda, see parandab asja.
Öäkk.
Ja see enda pidev paremakstegemine on nii üldine! Nii küsimärgita, kõik teevad seda, kes äärmiselt otud pole!
Öäkkk!

Mulle toodi täna koju uus pesumasin. Väsisin juba seda oodates kohutavalt ära, mõtsin, et lasen töömeestel masina sisse tuua, ütlen: "taadaa!" ja lähen magama.
Aga kui masin oli juba kohal, töömehed (üks neist äärmiselt nägus vene poiss, nad võtsid ka masina pakendist välja ja viisid vannituppa) lahkunud, ma mõtsin, et teen selle nurga ka veel puhtaks, kust nad vana masina kaasa viisid ja kuhu uus minema peaks.
No tegin. Päris rõve, aga vähem rõve, kui ootasin.
Juba hakkas see magamise edasilükkamine endalegi koomiline tunduma, aga panna masin sinna nurka seisma, kus ta seisma hakkab, on ju nii väike töö?! Panin ära. Ja asusin paigaldamisjuhendit lugema.
Lõpuks jätsin asjad pooleli, kui transpordipolte tuli eemaldada "sobiva mutrivõtmega", ent mul pole kodus ühtegi mutrivõtit, ei sobivat, ei ebasobivat, ja näpitsate abil keeramisega ei saanud ma hakkama. Aga nagu - töö ärategemise järel saan preemiaks uue töö.
Jee.
ÖÄKK!!!

Oh, korduva oksemarkeeringuga tuli meelde täiesti mitteseostuv asi.
Üks söödavateema, mida olen aastaid teadvuses hoidnud, aga mitte kunagi kirja pannud!
Vaata, mulle maitseb väga brüleekreem.
Jaa, maitseb.
Aga kui nüüd detailidesse süüvida, siis mulle eriti maitseb see kreemi osa, brulée on lihtsalt tore lisand. Sellega seoses rahuldab mu vajadused kenasti ka Karumsi vanillimaitseline koorekreem. Mis on nii palju odavam kui päris brüleekreem, igas paremas supermarketis saada ning hoian selle varusid kodus, kui vähegi raha on. Mulle on söömine ju (mäletatavasti) hea ning seda ikka olen nõus manustama, isegi kui enamikku teisi toite ei taha.

See maitse, mis suus on maohappe ületootmisel, pole enam hapu. Kõige enam selline metalli moodi, nagu verel, aga mitte päris. Üpris ebameeldiv. Kõik õrnema maitsega asjad saavad halval hetkel süües kõrvalmaitse, seega meeldivad mulle praegu eriti just tugeva maitsega asjad - mõned kommid, koogid, tom kha supp, suitsuliha, kohukesed =)
Sigaretid maitsevad ka valesti. Huvitav, miks ma küll iseenese tujudest lähtuvaid suitsetamiskordi olen täiesti enesesunnivabalt maksimum viiest päevas maksimum kolmeni nihutanud? Too kreem ilma bruléeta on ka teema ainult siis, kui imelikku maitset enne suus pole. Pärast suitsu-keedu seakeelt näiteks.

Et söömist veel keerukamaks teha, ma ei tunne isusid, kui olen väga väsinud. Mõtte peale "Hm, teeks õige omletti?" tulen alles maganud peast. Enne vaatan, mis kohesöödavat on ning kui miski ei isuta, ei söögi.
Millegi TEGEMINE lihtsalt ei tule pähe.
Ei, muidugi, teen mis tahan. Lihtsalt mu tahtmised on nagu imikul - kui kõht on tühi, on kohe süüa vaja! Kui on uni, on KOHE magada tarvis! Püüan neid küll ette näha, ent lihtsalt ei õnnestu alati ja siis on jama kuubis.

Aga kui oleks rahul sellega, et midagi toredat tegid? Peesitaks selle teadmise paistel ja rõõmustaks? Ma vahepeal isegi suutsin - nii tore oli!
Iga tegevus oli "jee, mina!"
Aga see endaga-rahulolu kaob sedasi vaikselt ja märkamatult ära. Kuigi meenutan endale, et olen ükssarvik, meenutan viis korda päevas. Kui vähegi suudan rohkem, võiks ikka rohkem teha!

Krt, midagi muud ka ei oska ette võtta, kui meenutada endale, et olen ükssarvik, tihemini. Peab ju aitama! Ma olen juba hiilgav! Ei ole vaja pesumasina transpordipolte selleks lahti keerata, ma juba olen!!!