Vastutuse võtmine

Jesver, küll on ikka inimestel raske oma elu elada, ikka on vaja pooli võtta!
Kusjuures mul ei ole midagi blogijate vastu, kes oma arvamust avaldavad, mul on midagi pahurate kommenteerijate vastu. Täpselt nagu minu arust ei ole ei Trump ega Kunnus otseselt jäledad, vaid inimesed nagu kõik, ses asjas nõmedad, mõnes teises mitte - aga et on nii palju inimesi, kes Trumpi presidendiks valisid ja Kunnuse naiselöömist õigustatavaks pidasid, on jube.
Inimesed! Uluks nende pihta, aga ega see neid muuda. Oleksin lihtsalt veel üks neist pooli võtvatest.

Nii, nüüd on malluka koera teemadel kõneldud.
Aga see haakus ühe teise asjaga ning võibolla tuleb sest kõigest kokku mingi laiem teooria. Vaatab, mis läbikirjutamine toob.

Loen ikka seda "Hullult õnnelik" raamatut.
Natuke häirib, kuidas mu lugemiskiirus nüüd aeglane on, aga mitte väga: ei ole nii, et mul lehekülje läbimiseks oluliselt rohkem aega kuluks. On hoopis nii, et väsin palju rutem ära ning kui jaksan järjest üle 40 lk lugeda, peab ikka VÄGA põnev olema.
Aga et mulle põnev olla, peab raamat oluliselt hea olema.
See viimane vist pole rongiga põrkumise, vaid lihtsalt vanaks saamise tulemus. Lapsena võisingi lihtsalt riiulist raamatu võtta ja kui süžee oli (leidus ka neid teoseid, millel polnud ei läbivaid tegelasi ega lugu, need kui "igavad" praakisin juba tollal välja), lugesin läbi. Aga nüüd hakkab mul igav, kui raamat pole hea. Isegi "noh, enam-vähem" on pingutav ning "Hullult õnnelikuga" paistis täpselt nii minevat.

Polnud jäle raamat, aga phmt räägib üks oma elust erinevate vaimsete häiretega, eriti depressiooniga, olles samas kirjanik, ema ja naine. Räägib kohati eneseirooniliselt, vahepeal naljakusi kas punnitades või käisest puistades; mulle igatahes tunduvad need kohati kunstlikult tekitanuna.
Nagu dohh. Ma võin selle asemel ju oma võrgupäevikut lugeda - kusjuures minu enda arust on see parem lugemine pealegi.
Miks see raamat pole?! Aa, liiga palju lehekülgi.
No hea küll.

Leheküljeks 190 olin "Hullult õnnelikule" juba peaaegu alla andnud. Miks lugeda, kui see mind ei targemaks ega õnnelikumaks ei tee?! Ei ole halb, ent nii hea, et puhast rõõmu pakuks, ammugi mitte.
Aga no natuke veel, enne kui pooleli jätan.
Ja jõudsin leheküljele 196.
Seal räägiti sellest, kuidas ühel vastuvõtul pakuti suupistena külma gazpacho suppi. Amps suppi ühel lusikal ja siis jäid inimesed nende lusikatega kipu, sest teenindaja oli juba kadunud ja külalised lusikaga käes olid olukorras, kus lusikat pole kuskile panna.

"... Nägin üht naist minutikese ootusärevalt ringi vahtimas ja kui ta taipas, et keegi ei tule lusikale järele, kehitas ta õlgu ja viskas selle basseini. (...) Tolle lusikaheitega teatas ta kogu seltskonnale: "Kui sina ei hoolitse oma pasa eest, siis mina selle eest ka vastutama ei hakka.""

No lusikad on mulle niigi armas teema, eks ole. Mul tuli juba "appikuilahe!"-tunne. Aga edasi läks veel selgemaks.

"Ja siis vandusin endale, et ma ei võta kunagi isklikku vastutust teiste inimeste lusikate/suhtumise/rumaluse eest, kuna ausalt öeldes on mul endal juba piisavalt jamasid, mille pärast muretseda."

Nagu. Nagu. Nagu nii täpselt mõtteviis, mida olen püüdnud endas välja arendada.
Ikka komistan sellelt rajalt vahel kõrvale ja üritan teiste eest vastutada, ent kui tunnen end halvemini-väsinumalt-lihtsalt-ei-jaksa-mana, tuleb iseenesest meelde.
Ei tasu teiste eest vastutust võtta, mul on omaenda jamadegagi piisavalt tegemist.

Vat siis, milleks on hea vahel väsinum, jõuetum, haigem olla. Sedasi püsib meeles, et teiste eest ei tasu vastutada!
Ning siis jääb vaid hea tunne lugeda kõikvõimalikke kaebusi teemal, miks see või too ikka sedasi käitub ja kuidas ikka inimesed teistega üldse ei arvesta. Pohhui, mida teised teevad ja mõtlevad, mul on oma asjadega piisavalt tegemist!
Ei suuda terve maailma eest vastutada. Elagu ise, nagu oskavad.
Mis neile võibolla kohati ei meeldi, mida mina teen?! JAMA KÜLL! See ei ole minu, vaid nende probleem. Lahendagu ise.

Kuidas keegi oma koeri-lapsi-kaasat peab, ei ole minu asi, kuni ta neid otseselt ei peksa ega väärkohtle. Kuidas keegi tunneb end, kui tema alloleval rõdul suitsetatakse, või miks ta võõrad autod kinni pargib, ei ole minu asi. Mul ei ole autot, ei oska isegi juhtida (muide, mu lõputu lõbu koht - läheksin ilmselt juhilubade taotlemiseks vajalikust arstlikust komisjonist ludinal läbi, sest nägemist kontrollitakse seal ühe silma kaupa ning üks silm kinni, näen teisega päris täpselt), ent muretseda, kas kõik ikka teevad kõike kõigile parimal moel, võib lõputult.
Võib.
Aga ei tasu.
On teemasid, millega tegelen, sest olen sedasi valinud, kuid tegeleda kogu maailma kõikide teemadega ... vähe väike ei ole üks inimene selleks v?
Minna leili ning valida pooli pisiasjus, mis sinu vastutada pole, on lihtsalt jõu kulutamine. Kui seda on üle, olgu, kulutatagu kuhuiganes. Aga enamasti meil ei ole jõudu üle.
Miks siis nii teha?