Paneks pildi ka, aga krt, põle teist

Nonii, nüüd olen diplomeeritud õde.
Mul on teatav segadus hinges, et mis siis selle dokumendiga edasi teha, aga püüan vähemalt mõned päevad lõdvalt võtta, kirjutamisele keskenduda ja mitte maailma paigast liigutada proovida.

Aktus oli jama. Muidugi ootasingi, et on jama, aga olin valmis selleks, et mu ootusi petetakse.
Eih. Oli isegi veel jamam, ei kujutanud ettegi sellist tüütust. Kui teine inimene hakkas kõnet pidama, kuulsin oma selja tagant pominat: "Issand, andke lihtsalt need diplomid kätte ja asi vask!!!"
Õnneks ainult kaks inimest olidki, kes enne diplomite kättejagamist kõnesid pidasid. Mis pärast sai, ei tea, sest oma paberi pihku saanud, pagesin saalist külgukse kaudu välja.

Krt, ja selle nimel nägin nii kaunis välja?!?! Ma olin oma kolmkümmend sekundit laval ja kõik muu oligi üleni ebaoluline. Ok, pärast perekonnaga Lendavas Taldrikus söömine ja kingiks saadud ükssarvikuid kujutavad kõrvarõngad olid mõnusad.
Vähemalt polnud ma sedasi üles löödud nagu umbes pooled teistest lõpetajatest. Või oleks aus öelda "vähemalt pooled"? Olin hoopis teistmoodi üles löödud ju =)

Kui koju jõudsin, võtsin kunstripsmed maha ning plekitükid kõrvast, pesin näo puhtaks, riputasin õejaki kappi ning jätsin sukkpüksid ebamäärasesse hunnikusse toolile. Pugesin öösärki ja pikka kampsunisse, mis mul hommikumantli aset täidab, tõmbasin jalga Eesti Etno villased sokid (vabalt võin firmanimega eksida) ja asusin geeli juustest välja kammima.
Magasin. Magasin. Magasin.
Ikka veel ääretult väsinud.
Aga mis oleks ilma uneta, ei hakka isegi kujutlema. Liiga jube. Rongis, koju sõites, tegin paar korda ainult silmad lahti. Mitte et maganud oleksin, lihtsalt lahtiste silmadega istumine võttis liiga palju energiat.

Ja krt, ma ei teinud ju midagi muud kui hommikul meiki, triikisin jaki ära, panin lühikesed pidžaamapüksid sukkpükste peale jalga, et alasti tunnet poleks, ning sõitsin kohale. Istusin, tõusin, käisin kempsus, istusin, tõusin, pagesin, sõin ja käisin poes enne kojusõitu. Poeglaps tahtis šokolaadicroissanti.
Aa, ühe suitsu tegin ka kultuurikeskuse ukse ees päikeselaigus, kui üleriided juba garderoobi andnud olin.

Järele mõeldes: võiks selle diplomi kotist ka välja võtta ning kuskile panna, kus ta sirgelt on. Praegu vedeleb seal ebamäärasel kujul, mis kilekaante vahel olevatel dokustaatidel on, kui nad tagantkätt kotti toppida.
Niih, tehtud.

Lugesin Gaimani "Eikusagi" ka eesti keeles läbi. Hämmastav. Ongi uudsed muljed, kuigi inglise keeles korduvalt loetud. Ma vist olen ise ka natuke - muutunud.
Jagan Loteriis kunagi-ilmselt-varsti.
"Kuidas markii oma mantli tagasi sai" on lugu, mis ses väljaandes on romaani lõppu paigutatud ning pole mul veel läbi. Aga jutu algus on küll päris nõrk. Alates sellest, et markii kujutamine noorena kisub väga Richardi tegelase poole lõpetades sellega, et romaanis rentslirahvas ei rääkinud.
Aga no - pole läbi, ei tohiks veel seisukohta võtta, kuna nii halb, et edasi ei loeks, pole samuti.

Ah, aga ma tean, kuidas üle elada oma pildipuudus! Muidugi! Ma lasen end samades riietes ja sarnase meigiga pildistada! Kellelgi.
Kunagi.
Vat ei mõtle praegu täpsemalt. Ei jaksa.



Sellest, mis toimub avalikus ruumis ja kui jäle see on, kirjutan ka. Varsti.