Inimesed ja õnn

Disclaimer: seekord ma olen vihane. Kes on hell minu enesetapmise suhtes: olge ettevaatlikud!
Diclaimer 2: kisub mammutpostituse poole, tehke vast endale kohv, tee või midagi, kes lugema jäid. 

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas pärast Tänapäeva romaanivõistluse üldse kohatuks jäämist olin murtud naine. "Ma tegin ju nii hästi, kui oskasin," mõtlesin. "Ja see polnud neile küllalt hea! Maailm on nii loll! Oh, kui raske on sellega leppida!"

Pakkusin seda romaani üle lugemata veel kahte kohta, kuskilt ei saanud tagasisidet, harjusin mõttega, et maailm ongi nõme - aga paari nädala eest võtsin oma töö taas ekraanil ette, et vähemalt üle vaadata, vbla mõnest kohast ka parandada, enne kui järgmisesse kohta saadan.
Algus oli nagu ikka, paaris kohas parandasin lausestust, aga oli sama lugu, mida mäletasin, sama lugu, mille kallal nii kaua nii hirmsasti tööd olin teinud. Mõni lisatud sõna üldmuljet ei muutnud ning mus polnud erilist entusiasmi edasi söösta. Paar lehekülge päevas, nii ta läks.

Olin täiesti ette valmistamata selleks, et sügavamale lukku jõudes lugesin korraga oma peategelast käitumas nagu puuhobust, täiesti empaatiavõimetult, nurgelisena. Mitte lihtsalt kalgina, vaid otse ebainimlikuna.
Ja kui olin selle stseeni elusamaks kohendanud, tuli peale väikest pausi järgmine, veel hullem.

Ma ei mäletanud seda nii. Kohe üldse. Mina omast arust olin kirjutanud normaalse inimese jäledates olukordades, aga lugesin nüüd mingist puutükist, kes teiste kannatustest üldse ei hooli.
Ning siis hakkas mul lugedes endast erikahju.
Sest mina olin kirjutanud selle, mida teistes inimestes nägin, sellise normaalse inimese, nagu mina inimesi tajusin.
Viimase parandamise ajaks enne praegust ei olnud ma veel perekondliku psühhopaatia avastust ega seda, et ümbritsesingi end selliste teiste inimeste suhtes hästi tuimadega, teinud. Ma siiralt, siiralt ja üleni arvasin, et inimesed käivadki sellised, lihtsalt mina olen oma halemeelsusega teiste osas mingi kipakas versioon. Et mina hoolin avalikult teistest ja ootan, et teised ka minust hooliksid, oli mu meelest minu jabur iseloomunõrkus, terviklik inimene nii ei teeks!
Kui ennast tapsin, oli see väga oluline faktor mu mõtlemises: ma olen valesti, tunnen valesti, olen aint koorem teistele.

Parandasin edasi, lehekülg lehekülje järel täiesti jubedad, ja endast oli nii kahju, et pisar tuli ka silma. Et ma päriselt, päriselt, päriselt arvasin: nii käibki. Mulle tuli jälle meelde, mida ekssõber I. ja ekssõber K. (neist kõige normaalsem, ilmselt intelligents päästis) ja ekssõber T., tuntud ka kui Rongimees, on öelnud ja teinud, ning siis sain vihaseks.
Nagu päriselt, väga vihaseks.
Ega mul ei olnud ka seni tunnet, et midagi neist ilmajäämisega kaotanud oleksin, ikka võitsin ju. Elu läks paremaks.
Aga kui nüüd mõtlesin, kui väga nad mind tuima ükskõiksusega väärkohelnud on, kuidas ma sellega leppisin ja arvasin, et inimesed käivadki sellised, mul tuleb okse kurku.
Ei saa midagi teha ka. Nad pole juba ammu mu elus ja üldse, kui inimesel on must ükskõik, ega ma ei suuda ka talle haiget teha teisiti kui füüsiliselt. Ok, boonusisale vähemalt võin vastu öelda, ta on jätkuvalt mu emaga abielus ja seega kättesaadav.
Igaks juhuks ütlen, et ma pole kellelegi füüsiliselt haigettegija. Esiteks ma ei jaksa ja teiseks ma ei taha. Mul hakkaks enda pärast halb. Sihuke olengi vä? ÖÄKKKK.

Kui kõik jätkuva aususega ära rääkida, tuleb tõdeda, et ma pole ka hea vaimselt haigettegija. Ma nüüd seisan rohkem enda eest, kuid vahel hämmastavad mind ennastki laused, mida ka täna täiesti heatahtlikele ja lahedatele sõpradele ütlen. Lausete sisu on, et sa ei pea vastama, see ei pea sulle korda minema, pean sind nagunii toredaks - ja siis rõõmustan nagu lumekuningas, kui vastatakse.
Nagu - kui ebaoluliseks ma ka ise end pean, ei ole üleöö ümbermuudetav. Seisan enda eest rohkem, aga võiks veel palju rohkem - ning ikka nimetatakse mind mõnikord isekaks.

See on eraldi vihaallikas.
Kuidas on üldse võimalik, et teine inimene niivõrd, niivõrd midagi aru ei saa?!?!?!?!
Aga Trump valiti presidendiks, inimesed ongi juhmid, rahustan ennast.
Ja noh - mina ka arvasin, et mu romaan on hea. Et seal on adekvaatne sisekaitses töötaja siseelu kirjeldus. Inimesed ongi sellised.

Mulle oli nii suur avastus sügisel, et mitte mina pole imelik, vaid teised mu ümber. Minu individuaalne kogemus tuligi selle pealt, et lubasin inimestel endale peale astuda ja suhtlesin nendega ikka rõõmsa entusiasmiga edasi. Normaalsed inimesed vihastanuks või vähemalt tõmbunuks eemale, aga mitte mina.
Kui mul on halb, mõtlesin, on viga ju minus. Püüan parem olla!
Nüüd näen, kuidas mina olen väärastunud peamiselt selle poolest, et kannatasin kogu väärkohtlemise välja ning süüdistasin tagatipuks veel ennast, et ei suuda veel rohkem anda, mingi eriti nõrk ilmselt. Aga enne - enne üleni uskusingi, et olen nartsissistlik ja nõrk ja arg ja paksuvõitu ja pean ikka pingutama, et teiste vastu parem olla, sest loomupäraselt olen ju halb.

Krt, nagu ülitüüpiline koduvägivalla ohver.
Ja kedagi pole jalaga lüüa ka, pean omaette trampima!

Nõnda, teema lõppes. Sujuv üleminek järgmisele ei tule praegu. Tavaliselt tuleb, ent täna kuidagi mitte. Ilmselt olen liiga vihane.
Elik siis: teine teema, mis tegelt on seotud, aga no ei tule seda ühenduslüli hetkel.

Hiljuti kirjutasin õnnest, inimesed ei olnud minuga nõus ja mõtsin, et ahhhh, lollakad, ma ka ei viitsi. (Ei, päriselt, siil ja tasakaalukunstnik on kenad inimesed, ent sellest, millest rääkisin, nad küll aru ei saanud). Aga siis Tasakaalukunstnik postitas veel ja lubasin seal kommentaarides taaskord arvamust avaldada.
Seekord kirjutan hästi pikaldaselt ja asju lahti seletades, vbla saadakse paremini aru.

Niisiis. See, mis on kellegi jaoks õnn, ei olegi mu meelest oluline. Üldiselt ollakse ses ühte meelt, et kui on halb olla, ei ole õnne, ja eriarvamused tulevad sealt, kas õnn on siis, kui on väga hästi, või siis juba, kui miski ei kraabi ja inimene end halvasti ei tunne.
Mis minu vaatekohalt ei ole üldse tähtis. Keskendun nagunii sellele, kui palju tuleb õnne seestpoolt ja kui palju väljast ning ütlen juba ette ära, et kumbki pole mu meelest absoluutne.

Üldiselt on analogiseerimine (on olemas sihuke sõna v?) kõige nõmedam viis millestki rääkida. Paralleele võib tuua kõiges ja kõigele (miks on elu nagu lamp? aga vann nagu kõht? aga ronk nagu kirjutuslaud?) ning keerukas on pigem leida asjad, mis pole kohe üldse sarnased, no mitte raasukestki.
Aga kui rääkida inimese enesetundest, on paralleeli leides asju oluliselt lihtsam selgitada, sest hing on pime maa. Keegi ei näe ega kuule seda, isegi maitsta pole võimalik ning alles hea analoogia peale tuleb: "Aaaaa! SELLEST ta räägib!"

Minu analoogia inimese vaimse enesetunde kohta on tema keha külmatundlikkus.
Ei ole uus.
Aga leian, et päris hea analoogia. Sest see põhineb sellel, mida TUNTAKSE, midagi pole näha - ent samas on kõik tundunud nii külmust kui soojust ning saavad aru, millest jutt. Ei pea kobama elevanti, üks hoiab sabast, teine katsub külge ja järgneb üleüldine segadus.

Kui inimesel on külm, ei ole probleem väline ega sisemine, seal on mõlemad mängus. Ei saa ainult välisele loota, kuhja endale nii palju riideid ümber kui tahad, kui su kehasoojus neid seestpoolt ei küta, võibki kuhjama jääda. Need ei tee olemist soojaks.
Minul oli ju enam-vähem kõik, mida inimesed üldiselt tahavad - lahedad lapsed ja meeldiv töö, katus pea kohal ning kõht täis ja kuigi ma püüdsin kuhjata veel ja veel, olin sportlik, ilus, kirjutasin ehk tegin loovat värki ka, ikkagi surin külma kätte.
Sest ma ise ei tootnud enam üldse soojust ning need olid nagu tänaval vedelevad riided, kõik täpselt sama külmad kui ilm õues.

Aga ainult sisemisega ei mängi välja samuti. Sa võid ju sooja toota, ent kui alasti käid, hajub see kõik su ümbert niipea, kui ilm vähe külmemaks muutub. Külmetad ning võid külma kätte ka surra.
See on koht, kus veel vihasemaks lähen - et kui sa ei ole õnnelik, on see nagu paljude meelest su oma süü, ei oska ennast õnnelikuks mõelda. Eriti loll! Count blessings või midagi!
Aga sellele nagu ei mõelda, et isegi kehatemperatuuri hoidmiseks on vaja kõhtu täita regulaarselt. Nii, nagu inimene vajab toitu ja jooki, vajab ta ka vaimselt asju (lähedustunnet teistega, tunnet, et ta on vajalik, et keegi teine ka hoolib, kas ta elab või sureb). Ja pealegi: see head asjade endale üles lugemine on täpselt samamoodi välistest asjadest endale temperatuuri loomine kui nende puudumisest külmetamine. Ikka loeb väline!

Kui mulle antaks valida, kas ma elan oma terve katusega, ent tunnen end halvasti või on mul katuses augud, aga hea tunne, mis te arvate, kumma valiksin?
Välised asjaolud on nagu riided - kui seestpoolt sooja toodad, aitavad seda hoida ja üleni tähtsad. Aga kui sa seestpoolt sooja ei tooda, täiesti ebaolulised.
Aga. Kui ma peaks valima, kas keegi teine hoiab mu ümbert või ma ise toodan sooja, ma kõhkleksin. Enda kasuks paneks otsustama ainult tõsiasi, et keegi teine on teine ja võib minema minna. Ent kui ta on soe ja soojendab ka mind, kui ta on korraga riided ja kütja, paneks ikka mõtlema küll.
Sest kui kehas on soojus, peab see külmale ka kauem vastu. Võrdle, mis tunne on saunast talveõhku minna ja sealsamas talves lihtsalt pool tundi oodata.
Ei ole päris sama.

Mul on kogemus, et ainult väline ei aita, kui su sees on jää. Mul on ka kogemus, et tugevda sisemust palju tahad, keskendu sellele, mis on hästi - kui ikka mantel ja püksid puudu on, ei tee see, et sul on müts, sall, saapad ja kindad, olemist soojaks.

Jaa, inimesed on erinevad. Mõnel on külm kampsuniga, kui teisel sealsamas t-särgis pole nagu midagi. Aga täpselt nagu me kõik vajame perioodiliselt toitu, et mitte surra, vajab inimene kui karjaloom karja. Mitte et ta tahaks nendega kogu aeg ninapidi koos olla, ent tunne, et sa oled täiesti üksi ja pole kellelegi vajalik, on täpselt samamoodi tappev kui toidupuudus. Kui sa aga suhtled lähedalt lausa kellegi toredaga, kes toidab sind talvel, on see väga suur pluss.

Ok, aitab kah. Olen kommentaarides mõttevahetusele avatud.