Elu on keeruline, ei saa ma seda selgeks

Nii lihtsalt on.
Nii ei ole "õigesti", nii ei ole "valesti", nii lihtsalt on.

Ja siis ma tahaks ... krt, ei ole ilus öelda "surra" seepeale ... tahaks lakata olemast, sest nii rõve on olla, kuna mul on alati rõve olla, kui haige ja keegi ei hoolitse. Kuskilt ei valuta praegu isegi. Tatt ei lahma. Ei iivelda. 37.2 palavikku, nõrkus ja väike kõhuvalu - kõik.
Välja arvatud et maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne, mu poeg mängib telefonis, nutab ja peksab rusikaga voodit ja kui palun teda seda mitte teha, mul on halb kuulata, ütleb läbi hammaste: "Ei koti! Mul on ka halb!"

Olen sama asja ikka ja uuesti siin rääkinud, aga uus sõnastus tuli täna pähe.
Jaa, kui mul on halb, ma tahan pai, hellitusi, lohutusi, hoolitsust. Aga kui mul ei ole halb, puistan neid enda ümber, et siis, kui ON, miski tagasi tuleks. Nagu Aramise arust tuli headel aegadel külvata lõunalekutseid vasakule ja paremale, et halbadel aegadel kuhugi lõunale minna oleks.
Et see on minu eriline nõmedus, et olen maailmale hea ja siis loodan, et miski võiks tagasi tulla, kui mul halb on?
A minge ka persse, kes niimoodi mõtlevad.
Ma tean, et see aeg tuleb. Kui mul halb on ja tahaksin pai, ilma et midagi head parajasti teeksin. Ei pea üldse olema vaimne haigus, kehalisest piisab täiesti. Tahaksin siis kellegi muu turjale jätta kogu vastutuse ja ise ainult vaikselt halada.
Et ma alati ei jaksa ise see tugev olla ja teistele anda, peaks siis nagu - tähendama, et kunagi ei anna? Ka siis mitte, kui jaksan mängeldes? Sest tuleb aeg, kui ma tahan pai, mitte ei anna seda välja, ja siis ma olen isekas, kui ei anna teistele, vaid tahaks ise?

Pole isegi sõnu, kui loll see kontseptsioon on.

Et inimesed ei ole lollid? Et Trumpi valijad ei ole lollid? Et see õpetaja, kelle juttu mu Poeglaps kordas - Trump on tegelikult Ameerikale hea, ehitab müüri, nii et terroristid ei pääse sisse - pole loll? Et ekreistid ongi targemad, kui ma mõista suudan?
Haa. Haa. Haa.
MUIDUGI olen ka mina loll. Ikkagi inimene. Aga krt, mitte nii väga kui enamik teisi. Keeldun seda oletust isegi natuke tõsiselt võtmast.

Ma olen, mis ma olen. Mitte endast parem - ent no kurat! Igatahes mitte ka endast halvem.

Aga armastusega on ikka hambad.
Ma elan ositi kujutlusis ju ning siis proovisin erinevaid kujutluspilte, et kelle hoolitsus ja nunnutamine oleksid praegu teema. Ja mõtlen küll, et noh, nüüd lasen enda vastu kena olla - aga ette kujutades on ikkagi nii, et tunduvalt rohkematelt inimestelt ma ei suudaks hellitamist vastu võtta, läheks kohe kodust ära, kui oleks oht, et tulevad ja nunnutavad, kui on nende arv, kel laseksin enda vastu hea olla ja üldse ei põrgiks.

Minu vastu hea olemine on privileeg, mida luban ainult neile, keda pean vähemalt sel hetkel endast tugevamaks ja targemaks.
Paraku enamikku inimesi ei pea. Ma päriselt arvangi, et inimesed enamasti on lollimad ja nõrgemad isegi kui nõrk ja hädine mina, ja mina vastutan nende eest. Vastupidise enda ees teesklemine oleks nii võimatu, isegi teise ees teesklemine nii palju rohkem ressurssi nõudev, kui lihtsalt üksi olla ja kõik ise ära teha, et selle ees on tuim õudus. Ei taha. Ei.
Oleks naljakas, kui see poleks samas nii kurb. Sest minu vastu hea olla lubaksin ma ka neil, kes üldiselt paistavad silma sellega, et nad ei ole kellegi vastu head. Mul on sihuke mootor sees, et luban endal nõrk ja väike olla ainult nende jaoks, keda usaldan iseendaga ise hakkama saavat ja endale mitte kahju tegevat minu aitamisega.

Neid, kes ennastohverdavalt appi tõttaksid, sest neile on teiste abistamine loomulik, vaataksin kerge õudusega. Neid, kes appi tõttaksid, sest väga väga naine, nii armas ja tore eemalt vaadata, nüüd on lähedaleminemise hetk, suure ja sügava õudusega.
Luban end aidata ainult neil, keda juba usaldan, keda juba loen oma inimesteks.
Ja krt, oleks tegelt nii, et mul oleks liiga palju neid abistajaid ja siis võiksin valida! Ei, mu valim ongi hästi kitsas, juba eos on nii suur jälestus igasuguste lollikeste-nõrgukeste abi ees, et üritan nendega mitte lähedaseks saadagi.

Selgelt ses idees on mingi nõrk koht, et külvan enne lahkust paremale ja vasakule, ent kui vaja, kõlbab mulle ainult väga spetsiifiline lahkus spetsiifilistelt inimestelt, sest teisi ma ei pea piisavalt tugevateks ja tarkadeks, et neile lisakoormat peale panna. Aga samas on nende "tugevate ja tarkade" seas hästi mitu sellist, kes hoolitsevad enda eest hästi sel lihtsal põhjusel, et ega nad teisi tunnetagi päris inimestena, teised on neile võõrad.
Näiteks mina.
Jee.

Krt, elu on ikka keeruline.