Killud

Möödas järjekordne "teen, teen veel, oi, juba kõik tänaseks planeeritu ära tehtud? No siis teen muid asju hästi palju"-päev. Ja mul on nii hea ja tore olla.
Saan täpselt aru, miks nii palju teen - sest kui juhuslikult on lusikaid rohkem, on nende kulutamine tore ja endal asja käigus tunne "jee mina!" Aint siis, kui liiga palju teen, on pärast rõve tagasilöök. See on nii peenike piir - kui on tegemiste arv on lusikate piirarvuga täpselt tasa, on kõik hästi ja jee. Ning kui on üle, on õudus.
Ruudus.
Panin perearstile aja kinni, sest no mida põrgut.
Kui on rõve, on ikka väga rõve!
***
Lugesin paari postitust 2016 aasta suvest ja olen jahmunud: arvasin, et sel ajal olin juba suht adekvaatne (et mitte öelda: tegelt targem kui praegu, nüüd mulle juba hakkavad ühiskondlikud normid vaikselt sisse vajuma taas), aga mul endalgi oli raske lugedes mõtete loogikat tajuda.
Kui meenutasin, tuli tagasi küll, aga ma panin toona ikka suurte aukudega kirja. Seal mõned järeldused tuli lugejal ise teha, et ülejäänud jutt üldse mõttekas oleks.

Mis muidugi paneb arutama, kas mu nüüdne omast-arust-loogiline jutt on sama arusaamatu? Nõuab kaasamõtlemist tasemel 8?
***
On üks asi, milles minu geenid halvad on.
Nii kurb!
Poeglapsel on sama rõvedad peavalud kui mul. Nutmapanevad. Valuvaigistid küll toimivad, aga enne nende töölehakkamist saab leevendada  ainult füüsikaliste asjadega nagu dušš ja puudutus. Istun ja masseerin ta pead, kuni magama jääb. Õudusega ootan aega, kui valuvaigistid ka enam ei toimi - ja migreeniravimeid mu teada nii väikestele ei kirjutata.
Ehk jõuab ta saada piisavalt vanaks, kuni valuvaigistid veel toimivad. Aga päriselt, kui ei jõua, eks ma siis annan talle enda migreenitablette. Sest kui ta sureb nende tõttu natuke varem, on see ikkagi parem, kui valu kannatada.
Päriselt. Ma olen nüüd üleni kannatamise vastu.
Ning tulvil kõige tervistkahjustava ja varast surma tõenäoliseks tegeva heakspidamist, kui see on see, mida inimene tahab. Mis kuradi mõte on kauem elada ja kannatada?! Või käia iga päev koolis, kui sa just teisi ei nakata, nui neljaks, läbi valu ja väsimuse? Mis krdi MÕTE sel on?!
Kui miski tundub hea, teeme selle kättesaamise võimalikult keeruliseks ja halvustame kõigest jõust, äkki siis inimesed elavad enda jaoks piinavamat elu ikka?
Miks see, krt, HEA on?!
***
Lõdva seosena, head kirjeldades: suletekk on minu jaoks nii tore, ent kaks suletekki kodus veel parem, sest kui Poeglaps jääb minu voodisse peavalusena magama, on mul tema voodis sama mõnus tekk.
Et tal on sama mõnus tekk kui minul, on naguniigi vahva. Vanema hing ikka ei annaks rahu, kui tal oleks miski halvem kui minul!
Õnneks on Tütarlaps ilusam, helgem ning võimekam kui mina samas vanuses, tal on sama palju ilusaid riideid ja ehteid kui mul praegu ja sellel rindel ka kõik hästi.
Kuigi nii mõnusat tekki tal pole. On teistsugune, ka päris hea.
***

No kui palju on taimedel helerohelisi õisi?
Vahtrad on nii erilised ja oivalised selle poolest!

Õhtuti (sest päeval on liiga palav) joostes LÕHNAB ümber kõik nii hästi, et jooskmine on samuti kuidagi poole kergem ja võiksin poole rohkem.
Aga ma natuke ikka hoian joont "tee aint seda, mida väga vaja" ning jooksen ainult veidi rohkem.
No mõnes asjas hoian =)

Igatahes tuli noor suvi ehk vahtrate õied ja soe ilm viimaks kätte.
On meeldiv.