Puhkepäev

Teadlikult võtsin puhkepäeva.
Pole siin midagi teha ja teha, kuni jälle süda paha ja peavalu! Mingeid natuke-asju ikka teen, aga ei mingit kohustust kuhugi MINNA näiteks.

Keskkonna vahetamine on nimelt ikka veel jube kurnav. Võtab lusika kohe maha - ja oleks siis kuhugi minek üks ja ainus keskkonnavahetus! Ei, esmalt lähen toast õue, siis (kui teise linna ka minek) rongi peale, siis uuesti õue ja alles siis jõuan lõpppunkti.
Kui enda vastu eriti julm olen, tuleb veel õue minna ning UUDE lõppunkti.
Alles siis koju.
Keskkonnad üha vahetuvad.
Noh, ja veel inimestega ka suhelda on täiega kohutav koormus kaelas. Kõik teekonnad üksi ära teha, üksi kuskil väljas söömas käia (teenindajale toidu nime ja "aitähi" ütlemine ei ole suhtlemine õnneks mulle), üksi linnas luusida (vastutulijad või kaasreisjad rongis ei loe) on väsitavuse osas peaaegu kombes siiski: keskkonnavahetus on, aga selle haldan enam-vähem ära.
Aga kui eesmärk on kuskil kellegagi rääkida ja võibolla näiteks kangapoest nööpe osta, on  palju-palju väsitavam.
Eelnev ei tähenda, et ma ei TAHAKS inimesi näha. Eriti kui nad on mulle kallid, ma jään väga kurvaks, kui neid inimesi ei näe.
Aga MA VÄSIN ÄRA. Lihtsalt sellest, et nad on, et suhtlen, et  mingid mittekontrollitavad värgid on vahetus läheduses ja teevad oma asju.

Et selles kontekstis on imelik, et veel lapsi tahan? Ah, aga oma laps on teistmoodi! Keskkonna vahetamist ka ei nõua =)
Ja tegelt mul tuleb lusikaid kogu aeg tasapisi juurde. Tasapisi. Aga tuleb. Lihtsalt mitu päeva järjest linnas käia ei ole teema. Ühel päeval käidud, tuleb päev jälle kodus puhata.

Mulle see rolliaktsepteerimine eelmise postituse lõpus oli üpris valgustuslik, muide.
Seletas nii palju mu purunenud sõpruste kohta. Sest inimesed olid kogu aeg ju samad, ok, et ma enam ei lubanud endale halvasti öelda, ei lasknud enam empaatiavaest suhtlust läbi - jaa, seletas mõndagi. Aga samas, kui järele mõelda, siis ALATI oldi enne taipamatud, mõistmatud ja otse vaenulikud mu enesetapmise osas. Ja mul ei olnud mitte mingit piirangut ega tõrget seepeale inimene persse saata (kuigi ma nii jõhkralt ei öelnud, ideeliselt saatsin aint).
Et sa arvad, et mu enesetapmine pole minust oluline osa ja ma sain lihtsalt loll olla seda otsust tehes, möödas, ebaoluline, edaspidi olen targem? See oli selline ühe hetke hullus, TEGELIKULT ma ju selline pole?!
No ega mul sind sellise vaatenurga, tahtliku pimeduse ja isevalitud nõmedusega ka millekski vaja pole!
Ma ei saa aru, kuidas ma kellegi jaoks ILMA Rongita eksisteerida saaksin =) Mind ju ei oleks, sellisena, nagu olen! See oli väga väga minu otsus, mina äärmuseni, mitte mõni "mittemina", ajutine ei-tea-kes.
Nüüd ma elan koos selle tehtud otsuse ning selle tagajärgedega - ja krdi hästi elan pealegi.

Ach, puhkepäev on nii tore =)
Midagi ei pea - see tähendab, ei pea ka enda arust. Nipet-näpet, igapäevased kuus asja ja siis veel kuus sellist pisikest, see ju ongi puhkus, mh, ah?
Kuigi piima ja koort peaks poest tooma =/ Ilma elada on vilets ja ajada poeg poodi on sama vaevarikas kui ise minna. Või halval (tõenäolisel) juhul vaevarikkam.

Vincent Valentine kogu oma ilus ja uhkuses

Eile tutvustasin tütrele Final Fanatasy VII-t kui ammendamatut ilusate meeste varaaita, kusjuures neil ilusatel meestel on kõigil ka viimase peal taustalugu. Tal on üsna sama maitse, mis mul - ainus selge ja suur erinevus on suhtumises koera seljas sõitvasse kassi. Minu arust on see võeh, jaburus ruudus, miks seda sinna vaja? Tema arust aga nunnususe tipp, kui tema seda mängu mängiks, mängiks ta kassi.

Aga Vincent Valentine on meie mõlema arust nii cool, et no ei saa. Kuigi Sephiroth muidugi ka. Ja Zack. Ja Reno ja Rude on duona täiesti äravõitmatult armsad. Ja ...

Mulle on väga korduvalt öeldud, kuidas mu tütar on nii kaunis, küll ta hakkab mehi peapöördega rajalt maha võtma - ja siis ma mõtlen endale nooruses ja sellele, kui kohutavalt palju on minul mu välisest ilust kasu olnud.
Kurat, oleks vähemalt ise olnud enesekindel ja rahul! Ei, kui mul ei ole oma välimusest kasu, see lihtsalt pole piisavalt kaunis ilmselt, järelikult ongi vaja põdeda.
Oleks ilusam, saaks kõik korda.
Et sisemine ilu? Mis ma sealt ka pole piisavalt ilus v?! Veel põdemisruumi!

Ma väga, väga loodan, et saab nende meestega nagu saab, aga vähemalt enesekindlust on mu tütrel rohkem kui minul!

Aga poeg õppis täna tegema sõlme lahti nii, et see ei lähe umbsõlme vahepeal. Et nii vana ja alles nüüd?! Õige, põdegu tema ja mina vanemana ka, et me täiuslikud pole.
Või siis mitte =P
Ta nüüd oskab! Jai!