Hästi pahane postitus mineviku pihta, selge haigustunnus

DISCLAIMER: See on inimeste jalaga peksmise postitus phmt. Tõsi, ma arvan, et need, keda peksta tahaksin, ei loe ja need, kes on "mul on kahju"' või lausa midagi enamat öelnud, ei ole peksmiskirjas.

Kui ma olen haige - fakk, närune 37, oleks veel Päris Haigus! - tuleb ennast hellitada, miski muu ei päde.
Ma siis valisin endale blogisoovituste põhjal filmi ja nüüd vaatan seda juba kolmat päeva. "Wild".
Ei, ega see ei ole tõesti üldse kehv film, kolmandat päeva (ja nüüd olen umbes tunni ära vaadanud) seepärast, et olen väsinum kui tavaliselt ja tagasi jaksamispiiri "ka kolm minutit filmi on asi!" peal.
Parasjagu olen filmiga seal, kus peategelase emal on vähk ja ta küsib läbi ukse selle teadasaamise järel oma tütrelt "Are you alright, darling?"
Ja ma vihastan ja vihastan ja vihastan.
Mitte filmi peale.
Inimesed ongi sellised, mina kaasa arvatud.
Vihastan seepeale, et peategelane ütleb, kuna läbi ukse tema pisarad ei paista: "Yeah, I'm fine!", kuid ei ütle, mulle ei öeldud, see ongi mingi soovunelm, et öeldaks: "Kuule, ära minu pärast muretse! Mina saan hakkama: sinul on jama, sina võid praegu olla täpselt nii ebamõistlik, jõhker ja kurb, kui tahad. Mina saan hakkama, ära minu pärast praegu üldse pabista!"

Vihastan ikka veel, aastaid takkajärele.
Miks ma teiste peale ei mõelnud?!?!?!
Fakk, aga kes minu peale mõtles?!?!?! Kes ütles: "Sul on raske, võid minu juurde tulla millal tahes, isegi kui see on väga tihti, isegi kui see on üleni lollakas - praegu on sinul jama, minu kord on aidata!"
Ei, krt. Keegi ei öelnud. Minu asi oli olla kõige tugevam ja kui ei jaksanud, olin "Nii isekas!"

PFFFFFFFFFFFFFF!!!!

"A mine persse!" on minu arust ikka veel ainuõige reaktsioon kõigile neile mõeldes, kes tahaks mult ikka rohkem ja rohkem.
Ma, teate, ei ole masin. Pole kunagi olnud.
Et enam ei ürita ka olla, et ei tahagi - on isekus?
Kui ma teile ei meeldi, minge ära.
Krt, vähemalt ei pea ma siis teie eest hoolt kandma, muretsema "are you alright?", arvestama teie tunnetega, sellal kui keegi kurat ei arvesta minu omadega. Mul on kergem sedasi, lihtsalt minge ära, minge persse, ärge olge mu elus!

Ei, tegelt ongi juba mindud, mul ei ole põhjust rohkem kedagi peletada.
Kes on jäänud, on andnud vähemalt samapalju, kui saanud. Aga too viha, too "KUIDAS nad aru ei saa?!" elab mus ikka.
Uskumatus, kuidas nii julmalt isekas saab olla, et heita MULLE ette isekust. MULLE?!
Et ma lõpuks enam ei küsinud "Are you alright, darling?" ja tegin midagi ainult endale mõeldes, rohkem ei jaksanud teisi endast ettepoole seada, oli ISEKUS?!

Oi, ma ei saa.

Ausalt, tegelt ikka veel ei suuda seda uskuda.
Mul ei ole pahasus sees sel teemal, et enese tapmine oli inimestele arusaamatu ja nad ei osanud seda ennetada. Sellest saan aru - ma isegi ei teadnud ju. Arvasin, et on küll jäle, ent tulen sellest välja nagu alati.
Aga just PÄRAST. Kuidas saab olla, et osad inimesed pärast ka aru ei saanud?
Tean küll, olen korduvalt ja korduvalt mõistusega avastanud - aga ikka ei usu. Tundetasandil näib see nii võimatu. Kuidas teised nii teistsugused on kui mina? Kuidas nii saab, et mina näen teisi kogu aeg ja nemad mind vahel harva - kui üldse? Mis mõttes toimivad nad hoopis muudmoodi?! Kes nad on? Mu tunne, et mind ei ole olemas, ongi adekvaatne, sest sellisel moel, kui teised mulle olemas on, mind polegi neile?

Aaa, see on see eksklusiivsete kallimate mõte! NEMAD on inimestele olemas nii, nagu mulle on kõik ja nagu mina eeldaksin, et olen kõigile, kes mind rohkem tunnevad kui natukesekesekene?!
Jestas. Emake maa!
Muide, seda olen ju ka vähemalt korra avastanud?

Elu on kordumine.

Sa sured vähki ja ometi on sinu asi öelda: "Are you alright, sweetie?"
Kui sa seda ei tee, oled teiste meelest kohutavalt, uskumatult isekas ja omaenda hädade aluspõhjus.
Fakkjurmatt, nagu ütleb üks tegelane ühes mu jutus.
Fakk.
Inimesed! Lollakad!
SEDA ma olen raudselt paljupalju kordi kirjutanud, aga teate mis?
Kirjutasin veel korra ja olen rahul pealegi. Tahtsin - kirjutasin.

Kuigi haigus võiks üle minna, täh. Nagu - midagi ravida ka ei anna, lihtsalt sitt meeleolu ja nõrkus. Pea käib ringi, käsi ei tööta, näen ainult ülespoole korralikult.
Ja tahaks inimesi lüüa. Mitte et tegelikult lööks, füüsiliselt, aga sitasti võiks öelda küll. Vt ülespoole, kui ei usu.
Ei kahetse ka. Mis nemad kahetsevad v?

Tegelt on naljakas, kuidas mulle piisab ka ühekordsest laiendamata "Mul on väga kahju"'st, aga sedagi ei ole.
No enamasti, muidugi on teistsuguseid samuti. Neid ma armastan.
Aga inimeste tahe uskuda, et ei, nemad tegidki kõik alati kõige õigemini, on võimsam kui soov minuga suhelda. Mina võiksin olla See Paha, kes valesti tegi, ometi mitte nemad!
Nooojah.
Palun, ärge suhelge. Mina teid ka enam putitama ja potitama ei hakka.

See ei ole mu üksilduse salgamine. Olen üksildane vahel, absoluutselt. On lihtsalt tõdemus, et parem üksi kui koormaga.
Mis see on ka inimestel paarissuhtesse ja selle lõpetamisse pandud tundmus või? Et kui teine on ainult koorem, ei ole paarisveol mõtet?
Pagan, ma olen ikka imelik, et seda tunnet sõprussuhetesse paigutan. Aga tõsi on ka, et armusuhetega pole ma üheskoos asjade tegemisele, ühes suunas mõtlemisele lähedalegi liikunud - välja arvatud tookord, kui armusin sõpra.

Ja siis tuli selline soga välja, et siga ka ei söö.