Valikuvajadus vol II

On saabunud täiesti arusaamatu situatsioon: mitte mina ei otsi kirjastajat, ei saada oma käsikirju ja keegi ei taha avaldada, vaid võin kirjastajat VALIDA.
Minu ümber tungeldakse!
Olgu, kolm inimest päris "tunglemist" tegelikult ei tekita, ent mulle piisab kuhjaga.
Pealegi oli üks neist Krista Kaer. Mis santsud üldse teistele jäävad, kui "Varrak" on variant?! Ei ole väga palju inimesi, keda raamatute juures küsimusi küsimata usaldan, kuid Krista Kaer on üks neist.
Korraga on üsna vastutusevaba tunne.

Paistab, et mul ilmub varsti raamat.

See on ikka üsna tummakslööv. Seda enam, et töö käsikirja kallal kestis nii kuradi kaua, võttis mult nii palju jõudu - ja samas jäi praeguse hetke ja viimaste tööpuhangute vahele nii kaua aega, et see ei tundu enam "ma kirjutasin raamatu!" Nagu - pigem on "elasin, elasin ja korraga selgub, et elamise kõrvalprodukt saab kaante vahele?!" Tundub nagu läheks loosi üldse-mitte-minu-vaeva-nõudnud miski, mil minuga ainult ebamäärane seos.
Mis ei ole tegelikult aus mõte. Lihtsalt - võttis nii kuradi kaua, ma otsisin kirjastajat ja elasin mitmeid pettumusi üle ning mu suhtumine sellesse romaani oli "ma tean, et hea, aga keegi teine seda ei usu!"
Ja nüüd äkki ei pea enam ise vaeva nägema. Minu eest tehakse.
(Välja arvatud natuke, toimetaja käe alt läbi käinud teksti ülelugemine jms ikka.)
Emake maa, mis toimub?!

Lollidest ei ole muidugi ikka pääsu. Vähemalt see on samamoodi kui alati. Ikka ronib mõne kivi alt keegi välja ja kirjutab asju, mille peale tahaks näo peopesadesse peita ja oiata. Võibolla ka pead vastu seina peksta.
Aga ma ei tee neist kumbagi.
Lollidest mitte välja teha, neid sisaldav on elu, neid sisaldav on maailm - see on mu õppimisel olev eluõppetund. Olen VÄGA palju edasi liikunud oma vana arvamuse juurest, et kui kellelegi ei meeldi ja see mind segab, tuleb järelikult ennast muuta neile meeldivamaks.
Aga päris vabalt see "a mine persse!" ikka ei tule, on teadlikku meenutamist vaja, et ei ole minu asi, mida teised mõtlevad. Nende mõtted on nende probleem, mitte minu oma. Mina ei pea teiste eest vastutama ega kedagi teist õnnelikuks tegema, mul on omad asjad, mida ajada.
Mul. On. Omad. Asjad.
***
Aga see on omamoodi nii naljakas, kuidas mu sees on kindel teadmine, et asjad ei saa lihtsad olla. Ei saa kerged olla.
Või noh - oleks naljakas, kui poleks nii kurb.
Kui ma pingutan end ribadeks ja saan töö tehtud, võib tulla ka mingi tasu. Aga et mina ei peaks end pooleks rassima?! Et lihtsalt läheb hästi? Et toimub kellegagi miski vastastikkune armumine ja on kerge ja hea?! Et lapsi tehakse sellega, kellega juba on kerge ja hea ning nad lihtsalt tulevad planeerituna ja rõõmsa pere rüppe? Et keegi tahab mu loo või luulekogu või romaani käsikirja, ilma et ma ise teeks seal kallal veel aasta otsa tööd ja otsiks teisi ka, kes veel tööd teeks ja ikka tahetaks mult viimaks ka raha? Et ma võin kusagil elada, ilma et see oleks miski kõige odavam ja ülejäänute poolt minimaalset pingutust nõudev koht, et ma saaksin VALIDA, kus elan? Et mind tahetakse oma seltsi, ilma et ise enda peale pressiksin, meelde tuletaksin, korduvalt meenutaksin, et aga see plaan ju? Et asjad, mida ma tahan, tekiksid mu ette ilma tööta nende nimel, võta ainult, mis meeldib? Et miski lihtsalt läheks hästi iseenesest, oleksin inimestel lihtsalt meeles, see lihtsalt oleks sedasi?

Minu elus on võimalust valida nii vähe olnud, et mul aliexpressist asju tellides on täielik: "Ma saan ISE VALIDA, mis mulle enim meeldib?!?! Nii lahe!!!! Mina! Ise! Valin!!!!!" ikka veel. Olgu, riideid enam ei telli, voodipesu ka mitte, aga raamatud on järgmises plaanis.
Amazon.
Civ 6 juba tellisin.
Eestist, selle tellisin Eestist.

Tunne, et "saan ise valida" on joovastav. Mitte kasutada ära teiste jääke, ajada läbi kõige kitsamalt ja siis veel natuke kitsamalt. Saada kogu aeg oma "sõpradelt" nende hädasid kaela, ilma et keegi minu pärast südant valutaks (ei, mul oli päris sõpru ka, ilma jutumärkideta, neist praegu ei räägi), olla murdumatu terasEST naine, kes ainult annab ja kellele ei anta, kes armub ja ei mainigi seda aastaid, sest ei tohi ometi segada teiste õnnelikke elusid ...
Ei. Ma võin ise valida, mida ja keda oma ellu tahan ning mida ja keda mitte!!!
Enda eest seista.
Mina ise olengi tähtis endale!!!!

See kirjastuste endapakkumise rõõm on ikka väga suur nüüd. Mitte mina ei pea end kuhugi suruma ja kõigega leppima, mis teised tahavad (sest ma ju pean õnnelik olema, kui natukenegi midagigi sinnapoole saan, kui tahtsin), vaid teised pingutavad minu nimel.

Jaa, palun, luban lahkelt oma raamatu nimel teistel pingutada.
Mul on nii krdi hea meel selle üle, et keegi tahab!!! Olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud sellest, et end pakkuda, ennast söödavaks teha, end kohandada ja kohendada - väga palju aastaid on seda tehtud ja ikka mitte piisavalt hea oldud.
Ei taha enam.
Mitte natukenegi.
Enam mitte.

Pisut on see ka see, et ma naljalt ennast ja oma tegusid ei kiida - eeldan, et kui miski on hästi, teised inimesed reageerivad ise. Aga need teised inimesed jälle eeldavad, et kui ma juba end ei kiida, polegi järelikult midagi kiita.
Tajun seda, pole uus taju - aga ei oska ikka midagi peale hakata tõdemusega, et kui ei reklaami, polegi olemas. Kedagi eriti ei huvita pärisasjade uurimine. Tee tööd, väga väga naine, kuni pooleks lähed, kui ennast kiita ei taha!
Phmt on mu kreedo olnud, et tuleb olla lihtsalt nii hea, et ei ole vaja reklaamida.
Kui aus olla, ega see väga hea mõte pole olnud. Aga ometi üks kord toimis!

Varrak lubas mu raamatu välja anda. JEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!