"Mittekonfliktne" ei ole kompliment

Krt, mõtsin, et kuni arvuti paranduses, jääb postitamisse vähe pikem vahe sisse, ent selgub, et kui ema mehe vanas arvutis prügikast tühjaks teha lugematuid faile vääringus 15,8 giga lõplikult kustutades, saab üsna kombes masina, millega teile kirjutada.
Jee, olen arvutitark, suudan raaliprügikasti tühjendada!
Võiks veel disk defragmentationi ka teha, oleks eriti peen, aga töötab ka nii? Selge, milleks vaeva näha. Ega ma seda oma põhiarvutiks ju kavatse teha!

Kuigi väga aru ei saa, mis sel ja minu omal sisulist vahet oleks. Ma peamiselt kasutan arvutit kirjutamiseks. Kui tõmban filmi, vaatan ära ja kustutan. Natuke muusikat on igaks juhuks kõvakettal ajaks, mil nett maas. Pildid on mälupulgal, kirjutusfailid pilves - arvuti osaks on olla lihtsalt juurdepääsuvahend.
Mu pärisarvuti on natuke mõnusam, natuke harjunum ja delete-klahv pole ära tulnud, kuid mingit tohutut erinevust pole.

 

See pilt üldse ei räägi tegelikult sellest,
mis mina. Kui pikemat juurdeteksti vaadata,
ütleb ta, et konflikt paha, koostöö hea.

Muidu viisin täna poja seiklusparki sünnipäevale, tulin jalgsi ema juurde (kus ka tolle ema mehe arvuti leidsin) ja magasin, magasin, magasin. Nüüd vaikselt mõtlen, et võibolla tasuks poest koort tuua. Ilma kooreta ja ilma kooreta - nii võib äragi surra! (Piima tegelt on, ei ole elu veel nii halb kui Matrjoškinil, ja lehma ei pea ka ostma.)

Lähen ostan hoopis koort ja siis kirjutan teile konfliktsusest. Sest viimasel ajal (loe: no poolel aastal või nii) olen korduvalt ja korduvalt sel teemal kõnelnud ja skaibis sõnumdanud ja - tundub, et inimesed ei saa üldiselt üldse aru, millest räägin konfliktsusest ja mittekonfliktsusest kõneledes.
A esmalt koor!

Koor olemas!

Niisiis.

Kui ütlen, et olen konfliktne, inimesed hakkavad kohe kätega vehkima, ütlema, et nad märganud küll pole, eieiei, pfff.
Kui ma ütlen kellegi kohta, et ta on väga mittekonfliktne, võtavad pealtkuuljad-lugejad seda kui suurt komplimenti kõnealusele.

Aga seda see pole.
On üks erand, kelle puhul tema võlu ongi osaliselt ta mittekonfliktsus, leebus, lahedus ja lahkus. Ent kui seda ühte poleks, ma tuimalt ütleks, et mittekonfliktsus ongi argus.
Vaadake seda kahe muulaga pilti ülal vasakul.
KONFLIKT on seal õigupoolest see osa, kus nad tulevad kokku ja arutavad asju. Mittekonflikt, konflikti vältimine, on olukord, kus nad tirivad lõputult edasi eri suundades, sest nad ei julge omavahel asju selgeks rääkida, välja öelda, mida kumbki tahab, mingit lahendust otsida. Mittekonfliktsus ehk konflikti iga hinna eest vältimine toob kaasa olukorra, kus kõigile parema lahenduse otsimine pole teemagi, sest üks (või mõlemad) pool(ed) pole üldse nõus tunnistama, et midagi on viltu ja mida tegelikult tahetakse.
KONFLIKT on tee lahenduse poole. Mittekonflikt on seisak. Kui seistakse halvas kohas, näiteks tirib kumbki muul köit oma poole, ei võida keegi.
Kunagi.

Noh, ja mina olen konfliktne. Kui on mingi jama, ma toon selle lauale. Ütlen välja, mida mõtlen. Jaa, ma sealjuures olen väga konstruktiivne, otsin õhinal igale osapoolele sobivaimat lahendust kõike kaasa arvates, mida tean - aga et ma varjaks? Peidaks enda sees, ei ütleks välja?
Noooo ei.
Ainus varjukülg on, et ma ei usu ka inimestest, kes mulle meeldivad, et nad varjavad ja ei ütle välja. Ei usalda mulle infot, mis tegelikult nende käsutuses on. Sest noh - ma ei hinda argust ja mis mõttes inimesed, kes mulle meeldivad, on arad?! Pole võimalik! Ei usalda mind nii palju, et aduda - me võime eriarvamusel olla või mitte sama asja tahta, armastan neid ju ikka?
Ei usalda mind oma tõelise mina juurde.
No pole võimalik!!!

Siis näitab elu, et nii oli.
Ja ma olen täiesti löödud ja segaduses. Miks, MIKS, karjub mu sisemus. MIKS?!?!?!

Mina olen konfliktne. Kui on mingi jama, mu tunnetus on kohe laual, teisele poolele või pooltele teada, kõik on avalik. Ära kannatada, ignoreerida, loota, et läheb paremaks?
Ma suudan sedasi väga vähe aega. Probleemi korral on minu lahendus probleem lahendada, mitte ignoreerida. See on nagu kivi kingas - mõni on valmis seni kõndima, kivi jala all, kuni see jalga suure valusa augu hõõrub, aga mina raputan välja kas kohe või vähemalt esimese posti kõrval, kuhu vahepeal ühel jalal seistes toetuda.
Katkestan suhted, kusjuures ka sõnades, mitte lihtsalt lastes neil vaikselt välja surra või facebookis ja skaibis kontakte kustutades.  Ütlen välja, mida tahan. Räägin ka ülemuste ees suu puhtaks, mind ei huvita, et ta must ülem on, kui tõde tahan tunnistada.
Tapan end, kui muud lahendust ei paista.
Aga et istuks ja ootaks ja ei teeks midagi?
Vat seda ma ei suuda.
Ei tahagi suuta.
Mul on rohkem rõõmu tunnetusest, et olen vapper ja üritan oma probleeme lahendada, kui mömm olemisest.

Muide, ma seda ühte lahket, leebet ja sooja mittekonfliktset ei pea araks. Temas on mingi tasakaal lojaalsuse põhjal ja kui ta ei loe sind oma inimeseks, võib konflikti minna küll. Lihtsalt ta loeb väga paljusid omade hulka.
Aga enamasti on konflikti vältimine ka lahenduse otsimise vältimine.
Miski, millest ma aru ei saa ja antud juhul ei tahagi saada.
Mida inimesed ometi kardavad, kui ei taha öelda, kuidas teisiti mõtlevad?