Vestluserror (ei ole "vestlusterror", lugege hoolikamalt!)

Oijeh.
Jõudsin just tagasi paadiretkelt ühele Eesti ilusatest väikesaartest, tegin ahjus grillvorstid ja poest ostetud kartulid soojaks, kohvi tegin samuti ja kui nüüd jaksan veel veidi, jutustan teile natuke vestlemisest ja mis on minu kohutav mittesuutmine seal sees.

Alustuseks lugege nt Murca muuhulgas ka vestlemisteemalist posti.

Nii vist ekstraversetel normaalseltel inimestel käibki.
Või noh, ma ka umbes sedasi olen arvanud ja kõlab õigesti.

Nüüd räägin, kuidas ebanormaalsed (vbla seepärast nad ongi?) introverdid üleni hädas on selle tehnikaga.
Jälgisin sel saareretkel ennast ja teisi ning sain TÄPSELT aru, miks vähegi suuremad seltskonnad on mulle kurnavad ja miks ma seal suhteliselt vaikne olen, kuigi üldiselt mus pole mingit häbelikkust ega esinemishirmu. Seekord mulle pealegi meeldisid juba ette kõik osalejad v.a. meie kapten, keda nägin esimest korda, ent kes oli nägus noor mees ja inimene peab ikka päris ebameeldiv olema, kui ta on "nägus noor mees" ja samas mulle ei meeldi.

Ikkagi oli nüüd tühja majja saabudes selline "oeh, viiiiiiiiiiiiiiimaks saan puhata!" meeletu kergendus.

Enamasti, nagu Murca kirjutas, tahavad inimesed rääkida ja teiste juttude ajal mõtlevad, mida ise järgmiseks jutustada. Aga paraku - mina ja minusugused ei taha niivõrd RÄÄKIDA, kuivõrd ET MEID KUULATAKS.
Mis tähendab, et kui tekib üürike paus ühe rääkija ja teise rääkija vahel, me mitte ei sukeldu oma looga esile, vaid ootame, et keegi meie või meie seisukoha vastu huvi tunneks. Kui ei tunta - selge, las siis räägib see, kes rääkida tahab, mina võin vait olla. Sest näha on, kuidas ma ei ole teistele nii tähtis, et mu jutu vastu huvi tuntaks.
Ei, ega ma mingi pirtsakas pole, kui juttu tekib paus ja see venib juba üsna pikaks, ma räägin hea meelega ka midagi eelmise teemaga seotut, kergeid teemasid nagu loetud raamatud või nähtud loomad üldse välja jätmata. Mul ei ole ses osas tõrget - aga mida suurem seltskond, seda ebatõenäolisem, et tekib selline pikem paus. Kõik tahavad rääkida ja meie, kes me tahame mitte rääkida, vaid et meid kuulataks, kuulame teisi, kuulame teisi, kuulame teisi ja väsime lõpuks väga ära.

Sest keegi kurat ei taha meid kuulata ja me ei taha tähelepanu pärast võistelda, sest emotsionaalselt korda läheb minusugustele teiste huvi meie vastu, mitte meie reageerimiskiirus, hääle valjus vms täiesti ebaoluline detail, millega rääkimisvõistlusel teistest ette jõuda.
Me ei taha võistelda tähelepanu pärast, me tahame niisama ja võistlemata.
Ma tahan, et mind vajataks - jaa. Aga mitte anonüümse ühikuna, ei taha olla kepikas naine või rahakott, vali hääl või hea söögitegija, tahan, et vajataks ja tahetaks spetsiaalselt MIND.
Mind.
Mind!

Väikesed seltskonnad on ses mõttes paremad, et pole sellist massilist rääkidasoovijate hulka ning pausid tekivad kergemini. Lisaks tahan üsna igale küsimusele vastata, mul siis on hetkega meel rõõmus, et kedagi huvitab. Kui keegi juba küsib midagi, on mul peas rist kirjas, et oh! tasus suhtlemispingutus ära!
Väikestes seltskondades ollakse aga kuidagi üksteisega rohkem seotud ja küsimused tulevad kergemini.

Ja siis on veel kolmas olukord, milles räägin. (Esimesed kaks siis "keegi küsib" ja "tekib paus".)
Kui miski nii kõvasti kripeldab, et tahaks jagada, teist arvamust kuulda, asjad ei klapi ja halb on olla.
Muidu kuulan teisi, aga kui miski kogu aeg segab, ärritab, kisub - vat siis räägin välja. Mis mulle nii wtf oli rongialla mineku järel inimeste reaktsioone saades: kui mina juba räägin ilma küsimata, kripeldab asi mul järelikult kõvasti. Mis mõttes ei saadud aru, et mul väga halb oli?!

Kirjutades on teine asi - kuna keegi ei pea lugema ega reageerima, kui ta ei hooli ja teda ei huvita, mul ei ole kirjasõna kasutamise ees "neid ei huvita" tõrget. Aga rääkimine, füüsiline sõnade häälega moodustamine eeldab üldiselt, et tajun teist inimest vahetult või telefoni kaudu ja sel juhul üldiselt räägivad need, kellel kas miski väga kripeldab (inimeste puhul nagu mina) või kes lihtsalt rääkida armastavad (ekstraverdid?)
Sest ma ju tajun seda, mida teised tahavad, jumalauta, ja kui automaatselt toimin, teen, mida teised tahavad! Enda tahtmiste järgi toimida nõuab teadlikku arusaamist, mida just hetkel tahan - no ja ausalt. Ma ei taha ju ainult rääkida!
Ma tahan, et mind huviga kuulataks!
Aga seda ma ei saa kuidagi ise teha, see sõltubki teistest. Kui ei kuulata, ei kuulata, selge.

Mul läks väga väga väga kaua, et aru saada, miks inimesed räägivad oma headest koolihinnetest või töökogemustest või möödunud üritustest. Sest minu peas toimus "sa räägid, ilma et keegi küsiks, niisiis sul kripeldab miski, aga samas kõlad rahulolevalt - mis seal taga siis on, mis segab ja valus on?!"
Ja alles üsna hiljuti taipasin, et inimesed räägivad, sest neile meeldib rääkida. Lihtsalt omaenda hääle kõla on tore.

Ühest küljest: ma ei saa sellest aru.
Teisest: oot, kas ma praegu tegin intro- ja ekstravertide osas mingi uue avastuse v? Et seltskonnas väsimine on sellest, et sind ei kuulata, samas seltskonnast energia saamine ilmneb neil, kel polegi vaja, et kuulataks, rääkimisest saab laksu kätte?

Sest minul ei ole huvi rääkida, kui mind hoolega ei kuulata, vaid hoopis oma jutu peale mõeldakse. Annan siis seda, mida ise tahaksin: kuulan teisi.
Aga sel kuidagi ei ole toimet, et mind seepeale rohkem kuulataks. Lihtsalt inimeste jaoks muutungi "selleks, kes on vaikne".

Kas ja kus on lahendus, mõtlen.
Mul selgelt ei ole elu veel selge =)