Võimatu võimalikkus

Võiks miskit rääkida. Võiks.
Ma olen igasuguseid asju teinud (arvutit parandanud, sõpradega linnas kokku saanud, korjanud vihmas lilli oma tütre laulupeopärja jaoks, vale inimesega sõnumdanud, aegu kinni pannud siia ja sinna, sööki valmistanud, Poeglapsele laagrisse kotti kokku pannud, koristanud, lugenud Dagmar Lambi uut raamatut [kuidas inimene JAKSAB nii palju muretseda?!], vanalinnas jalutanud), aga tõtt öelda ei ole mul nende tegevuste kohta midagi öelda.
Või noh - nii palju tehtud, tehtud, tehtud ja ikka pole migreeni. Jai!

Tegin isegi tzatzikit ja kotlette. Mis sobisid omavahel hästi kokku. Rohkem nagu - ei näe põhjust enda pingutamiseks. Jaa, maailm tahab alati rohkem, näiteks helistas just mu tütar, sest aah, kassi on ju vaja hoida!
Aga see kass on vahel nädal aega üldse kodunt ära. Mis juhtub, kui ta ühe öö hoidmata on?
Õudus! Paanika!
Või siis mitte.
Ma homme.
Täna. Ei. Jaksa.

Aga pingutamata nagu ei tule praegu ka jututeemat. Ei jaksa mõelda, ei jaksa kirjutada. Vä-si-nud. Abauss.

***

Parem. Magamine, mis oivaline värk! Kui pole nii väsinud, et magada ka enam ei saa, aitab ikka täiesti hämmastavalt! Pluss: vaadata pärast und Sanjit ja Zorot koos ühise vastase vastu võitlemas on nii hea, hinge hellakstegev ja imeline.
Kõik on kaunim sedasi.

Siit

Pealegi olen järjestvaatamisega (pistelisega olen ammu temast teadlik!) sealmaal, kus Robin varsti meeskonnaga liitub ja no - ta on lihtsalt nii cool tegelane! Tavaliselt on animetüdrukud mingid peenikese häälega hüsteerikud, ent Robinit muudab nendega sarnaseks ainult rinnaümbermõõt.
Mis on ... suur.
Kõrvalolev pilt pole animest, siin on Robini rinnad OLULISELT vähendatud, sest ilmselt kunstnik ei suutnud end nii ebaloomulikku naisekeha looma sundida.
Aga see-eest on Zoro ka näha. Zoro on lahe.

Peaaegu mõtlen, et võiksin One Piece'ile eraldi sildi teha, nagu kord Supernaturalile. Nimetan seda nii tihti.
Aga ainult peaaegu.
Mu elu ei oleks üleni teine ilma One Piece'ita, tuleks lihtsalt mingi muu ajaveetmismeetod leida.

Aaa, aga seda Dagmar Lambi raamatut, seda arvustan peagi Loteriis. Lihtsalt - lihtsalt oma lugemisfrustratsiooni tahaks natu enne ka jagada.
Nagu - ma pean Dakit suhteliselt oma masti ja meeldivaks naiseks. Ometi on seal raamatus mitupalju kohta, kus ta avaldab arvamust, et on olemas Õige Viis vanemdada. Kas ta ennast arvab seda täide viivat parajasti või mitte, on teisejärguline, lihtsalt suhtumine kumab läbi.
Kui teha asju Õigesti, oled tootnud õnneliku lapse ja ise oled õnnelik vanem. Kui vaid Õigesti teha, magavad lapsed sul öö läbi ja ei lohuta end toiduga, naeratavad palju ning hakkavad varakult käima-rääkima.
Ütlemata jääb, et kui nii ei ole, oled järelikult valesti teinud, aga see on ainult mittesõnastamine. Seisukoht on ikka sama.
Kui teed Õigeid Valikuid, elad hästi.
Kui elad halvasti, teed järelikult valesid valikuid.

Ma arvasin ka nii.
Sõnastamata, aga põhimõtteliselt idee "kui ma pole õnnelik, olen järelikult halb ja valesti teinud" püsis kõigutamatu. Kusjuures see ei toonud õnne puudumisel kaasa mitte kannapööret "ei tasu läbi kõigi raskuste nii hea olla, lase end lõdvaks, väga väga naine, maailm ei lähe sinu abita hukka!", vaid ainult tõdemuse "ma ei jaksa enam parem olla, ei ole ikka õnnelik, ilmselt olen mingi defektiga kaup, sest annan teistele ikka ja igavesti liiga vähe".
Nüüd ikka täiega jälestan mõtteviisi, kus asjadeks on Õiged Meetodid. Täiega.
Öäk on lugeda, kuidas Dagmar Lamp seda oma raamatuga vaikselt levitab.
Mis siis, et ta on mulle sümpaatne, mis siis, et kirjutab vahel nii tähtsatest nähtustest mulle meeldiva nurga alt - niipea, kui jälle võib aimata autori usku Õigete Asjade tegemisse, tahaksin selle raamatu vastu seina puruks visata ja olen eriti aldis kõike ebameeldivat märkama. (Nt "kuule, me saime juba aru, et sa oma tütart armastad, aga ei. Ikka JÄLLE pead sa sellest kirjutama? See ei ole blogi, kus on kuu aega postitustel vahet, see on kuramuse RAAMAT, me loeme sama juttu uuesti 5 minuti pärast!")
Nojah, raamat ei puruneks vastu seina viskamisest.

Sünkronism on, et karma ja heade tegude teema on kuidagi blogosfääris üleval.
(Noh, Õiged Teod ja Valed Teod kui õnnetoojad või vastupidi, õnne viijad.)
Näe, Manjana ja Mallukas ja keegi oli veel, keda hetkel kindlaks teha ei suuda.
Nii väga, nii hirmsasti tahaksin kireda, et täielik jama see andmise-saamise üksteisest sõltumise asi; mis tuleb, on täiesti sõltumatu sellest, mis oli --- aga siin ma olen, elus, ilus, kõik jäsemed küljes, pole halvatud ega juhmiks jäänud.
Ühest küljest näib mulle meeletult ebaõiglane, julm ja vale mõelda, et ju ma siis tegin midagi hästi, see on preemia.
Teisest küljest: ainus, mis mu meelest mu head eluseisu KUIDAGIGI usutavaks teeb, on võimalus, et näen maailma, kus ma ei surnud, sest neid, kus surin, ei saagi mina näha. Aga no mitmete maailmade teooria pole kuidagi halvem ega parem karmateooriast ja kes olen mina ütlema, et üks esoteerika on valem kui teine?

Iga kord, kui endale ses võtmes mõtlen, jookseb mul juhe kokku ja ma lihtsalt ei mõtle enam. Natuke sama värk, kui mu ammune imestus, et üleloomulikku õudust sisaldavad õudusteosed üldse olemas on.
Minu loogika ütleb, et kui on olemas üks võimatu asi, võivad järelikult olemas olla kõik võimatud asjad. Et surnud ärkavad ellu ja neetud majas hukkub iga elanik? See ju tähendab ühtlasi, et udu sees metsalagendikel võivad haldjad peitust mängida ja lehm hüpata üle kuu ja puude hinged naerdes veini juua! Kui minu maailmas minuga mingi üleloomulikult õudne asi juhtuks, sureksin, naeratus huulil ja kindel veendumus südames, et maailm on arvatust palju lahedam!
Kui võimalik on üks võimatu asi, on võimalikud kõik.
Olgu, see ei ole PÄRISELT võimatu, et ma naeratan ja ringi käin ja trükin, aga nii kuradi ebatõenäoline küll, et üsna reaalsena võtta võimalusi, kuidas võibolla arenen näiteks tuulejumalaks või et hundikskäijad olid tõelisus või et keegid kuulevad, kui aknal istudes ja päikeseloojangut silmitsedes "Aitäh!" ütlen

"Võimatu" ja "võimalik". Noh, võimatuse tunne mingite oletuste suhtes on ainult inimese ajus, eks?
Ta on seal küll päris võimas.
Aga no ma ei tea. MIKS ma elus olen, see on teema, millel ei mõtle.
Sest midagi tarka nagunii välja ei mõtle. Üks oletus ei ole halvem ega parem kui teine.

Muidu on nii, et Massive Attackist ma ei ole kunagi päriselt aru saanud. Pole minu muusika. Aga Sepultura on nii kõva coveri teinud, et aina kuulan.