I want it darker

Kõik mu analüüsid olid "väga korras".
Nii et olen tagasi "nojah, praegu on nii" juures. Inimesed on erinevad jms. Eks joon ja pissin ja elan sellega.

Ühtlasi otsustasin taas antidepressantide annust vähendada. Jälle on arstiga nõu peetud, aga võetud asi, mida ta mitu kuud tagasi kirjutas - et sügise poole - ja selle järgi toimitud.
Eelmisel korral annust vähendades ja enne veel seda üritades, ent siis ei õnnestunud, oli ka arsti väga mitme kuu tagune märkus mu ainus meditsiiniline seljatagune, aga ta oli eelmise korraga rahul? Järelikult kõik klapib ka nüüd tema ja minu plaanide ühisel vaatlusel.
Mina ja mu ääretu loogilisus. Aaa, et võiks kirjutada ja üle küsida?
Aga äkki ta ei ole minuga ühel meelel enam ja siis ma pean oma soovide kohaselt toimimiseks tema soovitustele risti vastu tegema ja seda ma ju ometi ei taha! Sest olen otsustanud ja phmt mul ongi valikus kas "teha, nagu tahan, tema soovitustega kooskõlas" või "teha, nagu tahan, tema soovitustest hoolimata".
Vist ei tasu siis riskida sellega, et vbla ta annab soovituse, mis mulle ei meeldi, eks ole!

Mitte et mu irratsionaalne ärrituvus oleks mulle endale märkamata jäänud, mitte et mulle meeldiks ärrituda ja masenduda - aga ma tahan proovida pisema annusega elamist, ma tahan seksi tagasi, ma tahan!
Ja kui ma tahan, teen.
Väga lihtne.

Seda enam, et nojah - olla natuke ärrituvam, kui enamasti olen, ei tee minust veel kaugeltki mingit plahvatusohtlikku ollust. Veel enam: kui mõtlen, KUI palju olen seni alla neelanud ja leidnud, et nojah, maailm ongi selline, minu viga, et ei sobi sinna, on vast natuke siirast viha, mida ma enam alla ei suru ja "ma ei tohi nii tunda"-endast maha ei lahuta, kohane.
Võib ju olla, et inimesed ongi lollakad, aga et ma krt seepärast arvasin, et ei tohiks nende peale vihastada, puhas enesesalgamine. Enda väikseks ja vaikseks tegemine: kes mina olen, et pahaks panna ...
Kurat, mina olen mina. Kui mina ise enda eest ei seisa, kes pagan veel?!?!?!

Ei keegi, muide.
Kontrollitud.