Väsinud

Viriseks, et miks kõik pole kogu aeg loogilised ja arukad?
Naah. Aga miks polnud terve augustikuu 30+ ilm, miks pilved ei liigu aina vasakult paremale (minu ümber pöörates IKKA vasakult paremale), miks linnud lendavad loomulikult, ent mul on mingit kuramuse lennukit vaja?!?!
Tundub nagu väheke ajutu.

Käisin ritsiku juures väikesel blogikokkutulekul ja oli huvitav. Oli ilmselt isegi huvitavam kui eelmisel aastal, sest sellist "meid on ainult 3-4, räägime üksteisega päriselt, mitte seltskondlikult" oli seekord samuti, eelmisest ma ei mäleta.
Vbla olin ka ise vähem aega, muidugi.
Aga ikkagi oli seekord palju teemasid, mis mulle päriselt ka haaravad.

Oot, püüan siia midagi märksõnapõhist kirja saada, on kergem endal meenutada hiljem.

* KUI rõve haigus on depressioon - ja ei, ei olnud mina jutu vedaja ega kuidagigi staar mõttes "Aga ERITI halb oli tal" - no ei olnud. NO EI olnud!
* Kui palju on vanemal õigus teada? Aga kohustus?
* Kus on piir ahistamise ja hoolitsemise vahel?
* Kuidas TEGELIKULT lapsendamine käib?
* Teiste sinuga sarnase ebanormaalsuse tuvastamine tekitab kahtluse, et äkki päriselt normaalsus ongi selline nagu minugi elu -> miks teiste blogide lugemine hea on
* Virisemise kvaliteedid

Muidugi oli vahepeal ka igavaid teemasid, mille juurest viisaka näo tegemise järel minema jalutasin, õues istusin ja õuna sõin, lebasin pehmel murul ja kuulasin kuskil läheduses asuvalt ringrajalt kostvat automootorite vingumist või kui teised läksid õue, suundusin mina tuppa ning sügasin tüüüüüüüüüüüükkkkkk aega koera, lugedes talle valjusti Joel Sanga luuletusi. Sest selgelt oli ta hea kuulaja, aga mul sai mõistlik jutt ühele suurele ilusale penile üsna varsti otsa.
Tita (soovitatavalt mitu) ja koer, need on mu elus veel puudu!

Kojumineku eel sai rumal oldud - mul isegi OLI kuskil ajus, et seitsmeks tasub bussijaama minna (ilmselt mingi eelmise korra mälestus), aga lükkasin selle tuimalt eemale, sest hiljem läheb ju ka busse ja mul on tore.
Siis mainis ritsik midagi teemal "millal su buss läheb, viimane minu teada oli kell seitse" kuus minutit enne vastavat kellaaega ja mul oli viivukese jagu: "Mis, aga ma tahan koju!!!" Mõtlesin ebamääraselt hääletamisele ja mis rong ka juba ära läinud? ja kes mul Pärnus elavad, võiks läbi helistada, äkki keegi on Tallinna minemas ...
Õnneks selgus netist, et üks buss on juurde pandud. Väljumiskellaajaga 20.15. Bussijaamas kohapeal avastasin veel, et üks (läbisõitja teekonnal Riiast Peterburgi) läks pealegi 19.40 samuti. Ja kõik sai korda, mina koju ja jee.
Ainult ühispilti seekord ei tehtud, see on miinus võrreldes eelmise korraga.
Erinevalt mõnest mulle MEELDIB piltidel olla!

Mitte et ikka veel poleks nüüd "väsisin surnuks, maailm on haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne".
Teadsin ju ette, et väsin ehutavalt ära. Olengi väsinud, täiesti graafikus omadega, IU, KUI VASTIK see on!

Või siis on osa mu "appi, maailm on haud" sellest, kuidas olen One Piece'iga sinna jõudnud, kus umbes 16 osa on väga sisuline, põhimõtteline ja tähtis lahing (nõup, üldse pole igav) käinud - ja nüüd, 17. ja 18. ja ilmselt ka tulevik näitavad mulle, millisteks alatusteks inimesed võimelised on.
Nagu ... jaa, see on loogiline. Päris inimesed on ka sellised. Aga nii piinavalt valus on vaadata ja tajuda!
Et minus pole empaatiat?! Olen ikka veel mõnevõrra häiritud sellest, kuidas täitsa targad inimesed hindavad nii mööda. "Isekas" ja "pole empaatiat" olid mulle väga: "WTF nad näevad? Keda nad näevad? Minuga pole sel küll midagi pistmist!"
Isegi nüüd, isegi adudes, et inimesed on lollakad, ikka hämmastab.

Aga mis aitab - ma mõtlen neile, kes kaotavad, kelle pihta nõmedaid taktikaid kasutatakse, kellele valetatakse ja kes ära lõhutakse - aga kes on selle kõige keskel inimesed, loobumata sellest, mis neist inimesed teeb.
Ja mis siis, et sa kaotad. Ja mis siis, et sa sured. Ja mis siis, et su ümber surevad need, keda sa armastad.
See ei ole oluline.
Oluline on, et mõned inimesed on inimesed ka surmas ja valus.
Inimkond ei ole täiesti mõttetu nii, mhmh.
Eeeeehk ... eelmise postituse jätk.

Eih, ma saan aru küll: hirmu puudumine ei ole päris inimlik. Ma ei saa isegi päriselt julge olla, ses julgus teatavasti pole mittekartmine, vaid hirmu ületamine, ja ma ei saa midagi ületada, kui mus lihtsalt pole hirmu. Kartmatu, jaa. Vapper isegi. Aga julge?
Jama küll, ei tule ära.

Aga see kaastunne kõigi vastu, kel miski jamasti, on kogu aeg minuga kaasas ja mul ei ole vaja seda ergutada, vaid aja jooksul olen õppinud ohjeldama ning maha keerama, sest see võttis minust nii palju, samas kellelegi midagigi andmata.
Ent kui olen väsinud, valvan end kehvemini ning empaatia tungib kõigist toppimata pragudest sisse. Äkki ikka tasuks end põlema panna, kellelgi võib soojust väga vaja olla? Kuidas sisemus kisub kokku raamatute, filmide, multikate, väikeste fännfiktsioonijuppide, laulude, luuletuste, lavastuselõikude peale - on nii valus ja meeleheitlik ja rebestav.
Armumine on üsna täpselt sama tunne, muuseas.

Kuni tuleb meelde, et on olemas ka see hea osa. Inimesed, kes on inimesed läbi kõige.