Oot, on hästi v?

Saatsin toimetajale toimetatud ja minu poolt uuesti üleloetud ja -vaadatud romaanifaili tagasi. Ta hämmastas mind uudisega, et noh, vaatab minu parandused veel läbi ja siis läheb küljendajale.
Tagakaane teksti esimene versioon saabus samuti. Nii hea!
Aaaah, keegi luges ja saigi aru, millest ma kirjutasin?!
Mul on nii hea meel.
Aga - juba?!
Mitte et ma ilmumist ei tahaks.  (Mu arust tuleb hea raamat!)
Ent ikkagi. Nii ruttu?! Toimetamine võttis kaks kuud, nüüd korraga on teos peaaegu valmis ja oot, ma ei ole kaanekujundusest midagi kuulnud veel?! Mis selle jaoks ei lähegi poolt igavikku v?!?!

Mulle endale tõesti meeldib.
Kuigi ma lugejaid ei usalda. Nagunii näevad mingeid valesid asju, inimesed on lollakad ... Aga see, kes tegi algversiooni tagakaanetekstile, ju luges ning teadiski selle põhjal, millest raamat on!?
Ikkagi kõhklen, kas tasub loota, et keegi veel aru saab.
Päris see romaan pole käinud ja käinud erinevate testlugejate juures ning mitte krdi keegi neist polnud "kuule, see on väga hea asi, aint sinna ja sinna ja sinna peaks veel tähelepanu pöörama".
Mitte.
Keegi.

Muidugi, tõsi on, et mul puudub iseenesestmõistevavuse taju. Kui keegi on millegagi minu või mu töö juures rahul, tuleb mulle alati öelda. Mitteütlemise korral oletan, et noh, enda arust tegin hästi, olen nägus, jube visa jms - aga keegi teine seda ei näe.
Õpin, õpin oma oivalisusi ise märkama, tunnistama ja pai küsima. Vahel, tugevamana, saan ise hakkama, aga kui parasjagu turvis auklik ning meel väsinud, tahaks ikka kellegi pai, kerra tõmbuda ja pea teisele sülle panna.

Ma ei oleta kunagi iseenesest, et see või teine on hästi kellegi teise meelest, sest peab ju olema.
Ei, mul on vaja, et öeldaks. Kui ei öelda, ega mina ka ei ütle ega küsi. Sest kui ei öelda, pole ilmselt nende meelest hästi, ja mis krdi mõte oleks ise esile tõsta midagi, mis ei ole nagunii ju teiste meelest hästi?!
Mina võin küll rahul olla.
Aga see ei tähenda, et arvaksin, et keegi teine on. Kui mulle ei öelda, ilmselgelt pole, sest kui ei öelda, pole midagi head lihtsalt öelda. Ju?!
Elik siin tuleb mängu minu "kui vähegi midagi head öelda on, ma ütlen".
Mul on raske aru saada, et kõik ei tee nii. Et mitte "nad ei ütle, sest mõtlevad halvasti", vaid "nad ei ütle, sest see headus on ju nii selge ja iseenesestmõistetav".

Kui mulle ei öelda, siis ei oletagi, et teised hästi võiks mõelda. Ma usun AINULT siis, kui öeldakse.
Olgu, kui kirjutatakse, siis ka =)
***
Huvitav, kas see lugu on ka Rentsilt? Ma olen tema päevikust nii mitu lugu võtnud, et elan usus, kuidas kõik lood, mis mulle meeldivad, võivad sealt pärit olla.