Teadmistepäeval

1. september.
OEHHHHHHHHHHHHH.
Kas peaksin kuidagi rõõmus olema sel puhul? Et mu lapsed on jälle pooleks igavikuks orjusse minemas? Kusjuures ostsin koju makroone ja tõusin pool seitse, et asja vähemalt pojale kuidagi vastuvõetavamaks teha, aga see ei ole tähistamine, see on LOHUTAMINE.

Jäkk, kooliaasta, jäkk.

Vähemalt ühes asjas olen koolitähtpäevad endale toredaks toiminud - iga kord lillede asemel mingeid häid maiustusi õpetajatele läkitades on hea tunne. Ma ei pea tegema traditsioonilisi nõmedusi, võin asju omamoodi ning paremini teha!



Omamoodi.
Paremini.
"Palju õnne sünnipäevaks"? - no ei, kas kirjutan midagi personaalselt sünnipäevalapsele mõeldut või üldse ei midagi, kui midagi mõttekat pähe ei teki.
Kui veel haiglates aega veetsin (sel aastal pole käinud näiteks), siis kui esimene kord välja arvata (tookord olid kommid. Saan andeks, olin ikka üsna katki), olen alati täissuitsuvorsti või mingit head juustu personalile lõputänuks viinud.
Ei tea veel, kuidas selle lapseplaaniga läheb, aga krt. Kui tahan last, miks pagan peaksin isast otsima, kes mulle seltsiks hea oleks? Täiega vildakas idee põhjani.

Mulle meeldib endale meenutada, et ei pea, ei pea, ei pea olema "nagu kõik". Miks olla normaalne, kui võib olla mina?!

Mulle meeldib, et mu poeg alustab sageli lauseid nii: "Mulle meeldib, et ..." ja "Mulle ei meeldi, et ..." Mulle meeldib, et ta selle eeskuju naturaalselt omaks on võtnud.
Mulle ei meeldi see krdi hapu maitse suus. Rikub toidud ära. Miks üldse valmistada söögiks midagi maitsvat, kui suhupanemisresultaat on nii maohappeline? Kusjuures kui vahetult suus on, on veel hea, alles järelmaitse on hapu-hapu-hapu. Kõigel.

Praegu on esiteks mu lemmikaastaaeg ja teiseks mu lemmiaeg turul käimiseks. See teine on kaasa toonud, et olen sunnitud mitte enam asju juurde ostma või isegi järgmist toitu tegema, enne kui eelmised toidud on ära söödud. Mis mõttes on mul kapis halvaksminemisohus kukeseened? Ei, loomulikult ma saan nad läbi praadida ja lihtsalt säilituskarpi panna, aga misMÕTTES üldse selline probleem tekib?!
Nii ... vale.

Täiesti hämmastav, millised väga tühised mured sünnivad, kui sul on ootamatult palju raha. Till vajub ka juba longu. Ma arvan, läbipraetud kukeseened kartuli (üleeile keedetud, karta on, et kohe vaja ära praadida) ja munaga + till peale on teema? Mulle meeldib väga - ainult mul on Tom Kha supp, mille eile tegin (ka kukeseentega, muidugi) veel ära söömata ja Poeglaps ei pea kumbagi toitu söödavaks ja oeh. MIDA ma küll teen? Ma ei jaksa kõike sööki ära süüa lihtsalt!!!
Söömine, teate, väsitab.
Eriti kuna pärast ei ole suus head maitset ka. On see ... maohappe oma. Mitte jõledalt vastik, aga tüütult kestev ja pealegi kogu aeg sama.

Olgu, seened läbi küpsetatud. Singiga. Sest no - sink oli ka juba sellises kahtlases seisus. Pealegi on seened singiga eriti head.
Mida, turul on ka lihatooted müügil!!!
Pole päriselt veendunud, et tahan täna veel midagi peale magamise ette võtta.
1. september ju. Päev, mil traditsiooniliselt ei taha mitte midagi teha, mitte kuhugi minna ja vihkan kogu maailma. Kui ta poleks hilissuves, mis on mu lemmik kõigi aegade hulgast aastas, oleks vist konkurentsitult halvim kuupäev.
Nüüd nõrk konkurents siiski on.