Jutuajamine ettekujutuses

Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.
Inimesed on lollakad.

Jaa, mida, kahtlemata on eelmine teema lõpetatud.
Jaa, kahtlemata tegin selle vea, et lugesin kommentaare teises võrgupäevikus ilmunud postituse all, mis riivamisi ka mind puudutas.
Sa. Kurat.
Aga noh. Inimesed on lollakad. Pole minu asi.
Ma ei ole täiuslik? (Mõttes, et toon ise teema lauale ja siis häirun tagasisidest.) Nojah, ei ole.
Jama küll.
Ma ei näe, et keegi peale minu kannataks. Mitte et mina võiksin kannatada, nõup. Ennast hoida on mõistlik ja hea. Aga noh, endale käru keerates võib siiski rohkem loll olla, kui kogemata teistele halba tehes.
Seal on oluline vahe.

Ja nüüd tean, et olen natuke õrn jälle. Enne ei teadnud, see tuli mulle suure üllatusena. MisMÕTTES tunnen mingit muud valu kui enda sees kasvanut? Nagu saangi haiget, kui väljastpoolt tehakse? Luud murduvadki kõva hoobi tagajärjel?
MisMÕTTES hoolin, nagu päriselt HOOLINGI teiste arvamusest PÄEVI järgemööda?
Jaa, PMS.
Jaa, jäin haigeks, emotsionaalne haprus kohe kohal. 
Aga krt, sel oli ka põhjus, et haigeks jäin. Jah, kaotasin oma rahakoti ära, jah, ponnistasin end natuke üle kõiksuguste sellega seotud jamade pärast. Aga emotsionaalne pauk oli ikka ka vähemalt pooles ulatuses tähtis.

Ma veel mõtlen, kas edaspidi hoian end rohkem või lihtsalt olen mitte hoides rohkem valmis, et vastu lõugu saan.
Sest noh. Mu alastus on mu soomus, ma varjates ei taha elada.
Aga vastu lõugu saada on VALUS.
Ikka veel värisen selle kommentaari peale. Adrenaliin voolas kosena vereringesse.

Hästi abiks on (mõttes) Sanjiga rääkida.
Ta on animes parasjagu selle koha peal, kus väga usutavad ähvardused nende pihta, kellest ta hoolib ja kes temast hoolivad, on viinud mehe valmidusse teha asju, mis üpris-üpris valusad ja vastikud.
Ent ta on valmis neid tegema, et neid, kellest hoolib, õnnelikuna hoida.
"See on minu teema ka," ütlen talle.
Taevas on hall, meretuul viib koka sigaretisutsu minema.
"Ma ju tean, mida sa siin teed ja mispärast. Aga vaata. Miks sa oled valmis endaga nii paljut tegema, võibolla kogu oma ülejäänud eksistentsi panti panema, on Zeffi ja mugiwarade õnnelik ja hea elu, eks?"

Mul ei ole tegelikult vastust vaja. Aga ta kergitab suunurka, kehitab õlgu, võtab veel ühe mahvi.
"Selge ju. Sa paistad kuramuse palju teadvat!"
"Oi, ma teangi. Seletasin juba eelmisel korral, kuidas."
Selg vastu müürisakki on hea istuda. Sanji seisab kummargil, toetub küünarvarte ja rinnaga kividele ja suitsetab. Pilk merel, mis vaevu lainetab. Hall ja vaikne, nii vaikne.
Lasen oma loenguga edasi: "Kuula nüüd hästi, sest see on tähtis."
Väike paus. Lasen edasi?
No mitte päris järjest.
On veidi piinlik tarka mängida, kui ma ise nii kergesti sinna auku lendan, mis tema loogikas on, nii et naeratan omaette natukene.
Või siis osaliselt ka talle.
"Sa teed endale halba, et nemad õnnelikud oleksid, eks ole. Ilma sinuta, teadmata, kuidas sa just hakkama saad, kuid õnnelikud."

Paus.

"Aga su loogikaviga on seal, et nad üldse oleksid õnnelikud, kui sina oled õnnetu." Vaatan talle otsa. Tema minule ei vaata.
Püüan sõnadega temani jõuda, isikliku kogemuse jõud peab ju ka midagi maksma? Püüan. Hingega. "Ma ju tean, kurat. Kurat! See paganama eneseohverduse teema on mulle ka teema, ja just sellepärast olen sellele mõelnud ja mõelnud ja mõelnud."
...ja mõelnud ja mõelnud ja mõelnud ja ...
"Kui sul on halb, teed sellega valu just neile, kes sust hoolivad. Kellest sina hoolid. Neile, kes tähtsad on. Kellele sa ei tee halba sellega, et sinul on valus, on need, kel sust sügavalt kama. Või kes lausa rõõmustavad, et sulle haiget saavad teha."
Ma lähen kirglikuks, kurat ja põrgu. Rahu, Triinu, rahu, võta hoogu maha!
Aga ei, järgmised sõnad tulevad lausa meeleheitlikud.
"Sa ei taha ju seda!"
"Ei, seda ma ei taha." ütleb Sanji tasa. "Ja ma ju tean. Muidugi on sul õigus. Ma tean."
Mõistlik mees. Oh, rumal ei ole ta tõesti ühegi kandi pealt.
Ta käte ümber helgivad võrud, mis oodatavalt plahvatavad, kui noor Vinsmoke (jaa, Sanji raudselt ei hindaks, kui teaks, et ma seda nime kasutan mõttes, aga sellepärast ta ju hädas ongi, et Vinsmoke!) näiteks saarelt põgeneda üritab. "Aga teine võimalus on veel hullem. Jah, nad saavad haiget. Jah, neil on jäle mulle mõeldagi. Aga nad on vähemalt elus!!!"
Ma raputan pead ja naeran.
Mõrult, sest lõbusat pole siin midagi.

"Miks sa nii arvad? Kas sa arvad, et kuitahes ilgelt sa käituksid, Luffy - LUFFY! - lihtsalt kehitab õlgu ja sõidab minema? Nad tulevad praegu sulle järele. Võitlevad end risti läbi saare. Võin sulle ette ära öelda, et mitte miski, mida sa teed, ei peleta neid minema." Kurat, see on hetk, kui ettepoole kummarduda oma istepaigast müüririnnatisel ja Sanji ülikonnastatud õlale käsi panna. "Sest nad hoolivad, päriselt hoolivad."
Vaikus. Ma hoian ta õlga ja tunnen, kuidas ta ei lõõgastu, kuidas pinge ja pinge ja pinge.
Lasen lahti, aga mu hääl võib nüüd veel vaiksem olla, me pead on nii lähestikku. "Ja nemad on ainsad, kellele sa haiget teed sellega, et sina haiget saad. Nemad hoolivad. Need, kellele ei taha haiget teha, on just need, kes haiget saavad."
Oh, ma räägin ka endast, nii väga!
"Aga need, kes ei hooli ning kellest sina ei hooli, vat nemad on rahul."
Ta vaatab mulle otsa. Ta ei taha sellele mõelda, mõelda, et ta tegi IKKAGI vea, oh, ma mõistan seda kulmualust jahedat pilku nii hästi!
Piin on pinna all. Seda ei näidata välja.
Mis ei tähenda, et seda olemas ei oleks.
Mul ei ole midagi teha peale jätkamise. "Äkki ei tasu siis sedasi valida? Alistuda, et neil oleks hea, kannatada, et neil oleks hea? Äkki tasub võidelda enda eest, sest SEE on tegelikult ka nende eest võitlemine, kes loevad?! Võitled enda eest ja nende eest korraga!"
Sanji ei vaata enam mulle otsa. Meri, hall meri ja hall taevas on see, mille poole ta pilk on pööratud, kui ütleb: "Aga nüüd on juba pisut hilja, eks ole? Ma olen enda käsist-jalust siduda lasknud. Nii kinni kui kinni."
Paus.
"Kunagi ei ole liiga hilja," sõnan vaikselt. "Alati on valik."

***

Olgu, teine teema näiteks homme. Või ülehomme.
Kaua seda ühte hobust ikka peksta.
(Mitte et mina peksaksin. Hobust. Mul tuleb õudus peale mõeldes, et teen kellelegi meelega ja teadlikult haiget.)