Tita kõhtu saamine sel aastal ei õnnestu.
Minu mitte-nii-tore endometrioos (nüüd on juba mõlemas munasarjas v? Tõsi, arst ütles, et see uus kolle võib mitte olla kolle, vaid kollakeha) on piisav tõenäoline takistus rasestumisele, et läheksin detsembri algul hoopis operatsioonile.
Olen ikkagi rahul ja rõõmus. Aeg on ainult aeg jne. Samm oma beebile lähemale on taas tehtud.
Lihtsalt sel aastal ta ikka ei tule.
No nii on.
Jõuab.
Vahel, kui mõtlema hakkan, kipun käsa ringutama ja pead vangutama. Nagu ... inimestel on normaalne sissetulek ja siis muretsevad, kas nad lapsega saavad rahaliselt hakkama.
Fakk.
Mina olen teatud perioodil õpetanud oma lapsi, et peale pesemist ei tasu pesukäsna ära loputada, vaid lihtsalt kuivaks pigistada (et puhastavat ainet kauemaks jätkuks, noh). Seebi riivimisest pesumasinasse, et midagi keemiliselt küürivat oleks, rääkimata. Pesnud end ja lapsi kaks aastat köögis pesukausis või minu ema juures, sest meie vannitoapõrandast tilkus vesi alumise naabri korterisse. Kandnud ja oma lastele kandmiseks saanud teiste vanu asju praktiliselt eranditult, ainult sokid, sukad ja aluspesu olid enda omad. Lugemiseks oli raamatukogu, filmivaatamiseks arvuti (kuigi jumala tükk aega ma kartsin nii kohutavalt selle arvuti pärast, et ei tõmmanud torrentit, sest kui arvuti oleks mingi viirusega hukka läinud, MIDA ma oleksin teinud?!), kinkisin inimestele peamiselt isetehtud toitu ja ainult sünnipäevad, kuhu mu lapsi kutsuti, ja kooli- ja lasteaiaväljaminekud olid mulle ahistavad "kurat, jälle?!"
Raha oli kogu aeg nii otsas, et euro ja veel natuke rongipileti eest üks ots oli väljaminek, mida pool aega tahtsin ette teada.
Ja ma ei pidanud end kohutavalt vaeseks. Kõigil oli kõht täis, arved said makstud ning kui raha oli, käisin kaltsukatuuril.
Olgu, ei ostnud mitte mingit elektroonikat. Kui üks aasta erilise jõukuse hetkel tõin poest mikseri, olin ise ka hämmastunud, milline kröösus olen. Aga no - isa hoidis mul nina vee peal teemal "mingi arvuti peab kirjutaval inimesel kirjutamiseks olema" ja ema juurest sai kohvi ja tualettpaberit näpata.
Aga siiski.
Kui loll peab inimene olema, et sissetulekuga 1000 eurot kuus mitte rahaliselt hakkama saada?! Nagu - laste sünnipäevakutsed, kooli- ja lasteaiakulud, laste söök, mähkmed ja aluspesud maha arvata ja ikka on SITAKS raha. Mina elasin selle summaga ning kahe lapsega üsna normaalselt neli kuud. Hädaga venitas ka viienda välja.
Olgu, mul korteri peale ei kulu ega kulunud, aga ikkagi.
Ma ei saa ARU.
Kärbi oma pere vajadused VAJADUSTE tasemeni, izver!
Nagu - olgu, ma tean, mida tähendab väga napilt hakkama saamine ja seda tõesti ei soovitaks kellelegi. Kui esimest korda ostsin niimoodi ehteid, et kolm eurot kulutasin poja kaelaketile mõttega "Isegi kui talle ei meeldi, on tore, et olemas on", olin samas üsna jahmunud, et nii ka saab. Et iga kulutus ei pea olema täie ette läinud ja üleni arukas, et võibki kolm eurot lihtsalt "äkki läheb vaja, äkki ei lähe" alla panna.
Aga faking 1000 raha? Ka siis, kui peres on ainult üks sissetulek ja kaks täiskasvanut, kaks last ja korteriarve, on selle summaga normaalne toime tulla.
Võin kanda ilusaid riideid, mitte "kõige vähem koledaid, mis puhtad on"? Pole hädas, kui mu lapsi sünnipäevadele kutsutakse? Söön, mida täna tahan, mitte hoolikalt kaalutletud "mis on tervislik, suht maitsev, naturaalne ja mahub mu eelarvesse"? Pole sunnitud-isetegemise-meister enne jõule?
500 eurot kuus on selleks rahulikult piisav.
Pange korteri eest juurde see summa, mis korterile läheb, ja öelge, kust krt see mure lapsesaamise finantsilise külje pärast?! Et inimesed ei taha elada nagu mina elasin? Kui sul üldse tööd ei ole (nagu minul), siis on jah raske, aga kui on?!
Täiesti arusaamatu. Nagu - laps. Ta on su tulevik, ainus surematus ja su arust on vaja hädaldada ning muret ette tunda sellepärast, et ei saa raamatuid poest osta, vaid pead raamatukogust laenutama, et ei saa tolle lapsega veekeskusse minna, vaid pead leppima pannkookidest ja suhkruga teest piknikuga looduses, et riideid hangid kaltsukast teile mõlemale ja loomaaias käies (väga odav pilet, kui oled soodusinimene) ei saa ühtlasi ka välja sööma minna?
Aga need on teised inimese teisuguste prioriteetidega.
Jah, kõik see ka, jah.
VastaKustutaAga. Korterid maksavad sitaks. See 500 korteri peale (arvestades kõik arved) on tõesti haruldaselt soodne kurb korter, kui mõnes heas linnas tahta elada. Kurvad säästukorterid võivad ka muidugi okeid olla, kui nad on stabiilsed üürikad (mitte rahutud perse alt mahamüüdavad rahmeldised) ja omanik ei sekku üürilise ellu ja otseselt öösel kaela ei kuku. See, et sa korteri pärast ei pea muretsema, on arutu luksus.
Ja su teine röögatu privileeg on su töö. Vahel on inimestel hoopis taoline töö, mis võtab palju aega ja energiat ja tahet ära. Niimoodi ei ole üldse enam vahva seepi riivida või muru peal pannkooke süüa.
Jah, eks see korteriasi ole kahe otsaga. Kui tahta odavat korterit, on mõni väike väheligipääsetav koht teema. Aga seal pole jälle tõenäoliselt tööd.
VastaKustutaVõibolla on mul tõesti arutu luksus käes - ja oleks mul seda VAJA siis, onjo! Ma võiks kirjutada kus tahes.
Aaa! aga laste koolid on kättesaadavas kauguses! Jee, on mingit päris kasu ka Tallinna külje all elamisest =)
1000-eurose palgaga inimesed on meil nii või teisiti vähemuses - mediaanpalk on kuskil 700-800 ringis.
VastaKustutaMurca kommentaaridele lisaks: mõni töökoht on selline, kuhu on kohustuslikud kulutused sisse kirjutatud, nii et palganumber peab ka need ära mahutama. nt töökohad, kus on kohustuslik riietumisstandard. või need, kus on kohustuslik omada autot (st töö saamise eeldus on auto omamine). kui seal on suurem palk, siis just selle arvestusega, et see peab ka need asjad ära katma.
ning 8-tunnise tööpäevaga (pluss paar tundi edasi-tagasi kulgemiseks) inimestel on ka tööpäeva jooksul söönuks saamisega keerulisem. ise söögi kaasategemine võtab aega, nii et siis on valik: kas panna osa vähest kodus ärkvel oldud aega töösöögi valmistamise peale või kulutada väljas söömise peale raha. isetehtud töösöögiga on lisaks see teema, et saab süüa ainult piisavalt portatiivset toitu, tähendab, kuivavõitu toitu, pika peale võib tervisele hakata.
nendest kohustuslikest või poolkohustuslikest töökuludest olen teada saanud peamiselt sedakaudu, kui mõni tuttav jääb töötuks või poole kohaga tööle - ja esialgu muretseb kangesti, kuidas vähenenud sissetulekuga hakkama saada, aga seejärel selgub, et päris nii hull ei ole: raha ei jäägi terve äralangenud summa võrra vähemaks, sest vähenevad ka kulud.
korra oli ka vastupidi, tuttav otsis ärevalt uut garderoobi, et töökoha rõivanormidele vastata.
sa oled selles mõttes väga heas kohas, et Tallinn pole mitte lihtsalt külje all, vaid kõige kiirema ühistransaga ühendatud ka.
VastaKustutaAga kas te olite siis õnnelikud sellel ajal? Teised inimesed on siis vist tõesti teistsuguste väärtustega, sest minu hinnangul satuks enamik inimestest sellise elu tõttu rongi alla, täitsa tõsiselt. Lapsed olid kooliealised sel ajal? Võtame selle õnnetu Maslow püramiidi, mille kohaselt on inimeste baasvajaduseks turvalisus: väga raske on tunda turvatunnet, kui peaks teadma, et näiteks kui lapsel oleks breketeid vaja, siis pole selleks raha (või hoidkujumal suuremate kulude eest nagu ratastool, taastusravi, erakool või jumal teab mis). Väikese eluks vajaliku tagavara kogumine asjade, raha või pesupulbri olemasolul nagu väike orav, on inimesele ainult loomulik käitumine. Teistmoodi elamine oleks psühholoogiliselt enamikele talumatu. Huvitav, et sina ei näinud Selles küsimuses mingit probleemi, aga murdusid muudes asjades.
VastaKustutaOhhissver. Mäletan kuidas oma puruvaesel eluperioodil otsisin tasuta bensuka või ostukeskuse WC ja võtsin sealt iga kord nutsaka rullikeeratud tualettpaberit ja toppisin käekotti, sest nohh raha ju ei olnud, et poest osta (seda kuidas vedelseepi kaasa võtta välja ei nuputanudki:)) Mingi nädal aega sai elatud kuivainetest pluss paar kapspead, õhtul pimedas sai otsitud naabri aiast pori seest õunu "magustoiduks" ning keldrist võtsin naabrite nn.mahakantud/ununed hoidiseid söömiskõlblikkuse lootuses.
VastaKustutaMasendav eluperiood oli, aga samas ka veidi põnev ja äärmist leidlikkust tootev.
No just, Jere, no just. Mul oli ka avalikest wc-dest paberi virutamine teema.
VastaKustutaJa on küll tore, et see periood läbi on (mitte et ma tema kestes mingi nt 7 aastat oleksin mõelnud, et "periood"). Aga samas - jep, SEE mind ei tapnud =)
Mul muidu ootamatud suuremad väljaminekud olid "kevadel ma saan Poeglapse isalt tulumaksutagastuse tema pealt, vahel ma saan honorare ja sünnipäevadeks või jõuluks võin vanematelt suuremaid kingitusi küsida, nad on ka rõõmsad, et mõtlema ei pea, ise küsin, ja üks suur asi on kasulikum mulle kui mitu väikest".
Et oli küll olemas mingi puhver, lihtsalt KOHE ei saanud, tuli õiget aega oodata.
ma mõtlesin kah selle peale, et see elu oli ju ka VVN jaoks väga raske ja üks neid tegureid, mis nõudis seda pidevat tubliolemist ja pingutamist, mis lõpuks halvasti lõppes (aga õnneks ei olnud lõpp päris lõpp).
VastaKustutaVVN pidas lihtsalt surmani pingutamist normaalseks, aga kõik ei pea. ja enam ei pea sellist pingutamist normaalseks ju ka VVN ise.
Aww, notsu mõistab!
VastaKustutasuuremate väljaminekutega kannatab muidu küll natuke aega oodata, aga kui nt hambaarsti peab põletikus hambaga nii umbes pool aastat ootama, võib see lausa eluohtlik olla. piinarikkusest rääkimata.
VastaKustutaMa olen kohanud päris palju sellise mõtteviisiga inimesi, et "kõik peab uus ja parim olema, kõik lapse soovid peavad saama koheselt täidetud" nende hulgas, kellel endal on olnud kehvades rahalistes tingimustes lapsepõlv.
VastaKustutaVedelseepi saab koguda näiteks väiksesse koorepurki, olen näinud inimesi nii tegemas.
Minu lapsed tunduvad väga normaalsed ses mõttes.
VastaKustutaJa --- neil ei ole olnud "kehvades tingimustes" lapsepõlv. Ses osas olin ma väga punktuaalne.
Kui on midagi VAJA, saab see hangitud. Uus telefon. Lauluringis käimine. Metronoom. Elektriklaver. Saapad.
Mitte kohe, aga saab hangitud. Mu point polnud, et nad/me ei saanud mitte midagi, elage ka nii! Mu point oli, et kõik vajalik sai hangitud isegi nii, dohh! Nagu - mu kass sõi loomapoekrõbuskeid, tenn ja ring said makstud, vihikud ja tindipliiatsid, võimlemissussid ning viltimisnõel ostetud ...
Lihtsalt sealt, kust sai, hoidsin kokku. Kust ei saanud, ei hoidnud.
ei mõista... mis elu see on kui pead kätt väristama... ja siis tahad veel uut last saada, et kätt väristada kahekordse kiirusega? Kui on pere ja ema+ isa ja see vaid täiusest puudu ja lapsi enam pole.. aga kui lapsed olemas, siis milleks? et keegi armastaks tingimusteta? järsku panustaks enda arengusse ja ootaks lapselapsi?
VastaKustutaJärsku ei jätaks oma küsimata arvamust kuhugi, kus blogipidaja mõtleb selle peale "järjekordne sihuke!" ja arvamuseavaldamise ainus toime on, et mul on halvem olla pärast?
VastaKustutaPäriselt. Ma ei saa sellest aru. Et su arvamus on, et võiks elada teistmoodi? Ela siis! Kõik nagunii ei hakka elama nagu sina, dohh.
Mina sealhulgas =P
Ma olen Murca kommentaariga enamjaolt päri.
VastaKustutaPeale selle... olen isegi mõelnud, et vb tahaks tulevikus mitte nö kontoritööd teha (kus mul hetkel tegelikult väga head tingimused, aga no kas tõesti tahan seda terve elu eks) ja olla rohkem vaba ning oma aja paremees. Nagu täiesti. Siis aga loen näiteks midagi sellist, mis Sa just kirjutasid, ning saan aru, et issand jumal, kuidas mu elu mulle tegelikult meeldib, töö eest õiglast tasu saada meeldib ka, reisida meeldib, väga kaugetesse kohtadesse, nii et ei pea raha kokku hoidma, restoranides süüa meeldib, raha koguda meeldib, meeldib tunne, et saan omale lubada, kui tahan. Tingimata ei taha. Aga saan. Ja see kõik ei takista mul elus ka neid "tõelisi" väärtusi ja tundeid tundmast. Armastus. Sõprus. Loovus jne. Ma ei ütle, et Sina peaks elama samamoodi. Mina mõtlen pigem, kuidas raha juurde saada, mitte kuidas oma põhivabadusi miinimumile kärpida, et ellu jääda. Kaks erinevat mõtteviisi. Aga mis mind kummastab, on see, et kui Sa ise ei taha, et Sind elama õpetataks (sest noh SINU ELU eks), siis miks sa ise läbi oma mõtete, a la "lollid on need, kes 1000 euroga kuus hakkama ei saa" annad räige hinnangu, nagu vaid Sinu valikud oleksid kõige õigemad?
Et siis mulle meeldis, mis Murca ütles... arvan, et Sa isegiei tule kõige selle peale, mis ta ütles.
Ma lihtsalt arvan, et nad saaks hakkama.
VastaKustutaKui on teadlik valik, et ma TAHAN elada teistmoodi, on see pärlid ja kuld ja sügislehed ja kõik hea. Aga kui see on "ma ei saaks hakkama, võimatu" on see mulle arusaamatu.
Aga milleks see surematus? Ma mingil määral saan aru vaimsest surematusest, et kogu maailm teab su nime ka saja aasta pärast, sest sa kirjutasid nii hea raamatu või leiutasid vähiravimi, sellest ma saan aru ja mul on kahju, et ma ilmselt kumbagi ei tee. Aga bioloogiline surematus - mul näiteks elavad vanemad seljas, sest nad ka muretsevad selle pärast ja tahavad seetõttu ilgelt lapselapsi. Ja mina lihtsalt ei saa sellest aru.
VastaKustutaMa saaks rahaliselt vabalt endale last lubada, üldse poleks probleem. Probleem on selles, et ma ausalt EI RAATSI oma aega ja keha hetkel ohverdada nii palju, kui selleks vaja oleks. Ma ei mõtle nüüd ainult üheksat kuud otse loomulikult (kuigi ka sellega on nii, et äkki veab ja oleks kerge rasedus, aga tean ka väga heas vormis naist, kes ei saanud terve raseduse vältel normaalselt koeraga jalutama ka minna, sest hakkas halb, see on täielik loterii), vaid Eestis eeldatakse, et sa oled viis aastat pärast seda ka nagu neitsi Maarja, kes ainult lapse nimel elabki. Kui ma ka saan lapse või kaks, ei saa minust iial sellist ema, ma pole seda tüüpi inimene. Sina ilmselt oled seda automaatselt, sest sa armastad väikelapsi, minu jaoks on nad pisikesed erinevaid vedelikke eritavad vääksud, kes meeldivad mulle alates sellest east, kus nad juba omal jalal seisavad ja natuke sõltumatud on ning nina nuusata oskavad. Ja soovitatavalt on lähedal nende ema, kellele nad tagasi ulatada, kui nad jälle kuskilt august mingit vedelikku välja hakkavad ajama.
Nii et kui, siis paari aasta pärast. Kui olen selle pärast egoist, siis olen, nagunii on otsus lapsi saada või mitte saada alati egoistlik.
Kui inimene teeb, mida tahab, on kõik lilleline.
VastaKustutaÜtlen uuesti =)
Mis mind kettasse ajab, on "ma tahaks, aga ei saa"-jutt. Saad küll, kui piisavalt tahad, dohh!
Sinu jaoks on vaesus okei, aga kas ka su laste jaoks? Minu lapsepõlv on eelkirjeldatuga väga sarnane ja tunnen nüüd, täiskasvsnuna, kuiväga see mind tegelikult on mõjutanud.
VastaKustuta/haigutus
VastaKustutaMa ei tea, tule küsi neilt?
Rentsi jutt on puhas kuld... :)
VastaKustutaMa olen ka elanud nendes tingimustes, et ma tean, et kui vaja, saan ka väga nappides tingimustes hakkama - ka ilma elektrita, ka ilma kanalisatsioonita jne. Kuid nüüd see küsimus, et kas laps seda valiks? Kas ma oleks valinud selliseid tingimusi? Kas minu vanemad oleks valinud neid tingimusi kui oleks olnud võimalus valida?
VastaKustutaNagu kommenteerija Getter siin ka juba maininud on, et last see mõjutab palju. Maailm on meil niigi üle rahvastatud, kas on heategu tuua siia ilma kasinatesse tingimustesse veel lapsi? Kas oled mõelnud valmis plaani, et kui sinuga midagi juhtub, kes su laste eest vastutab, kas ta on piisavalt vastutusvõimeline? Kuidas lapsed seda kõike üle elavad? Või tahadki lastele kannatusi valmistada, kuna oled ise pidanud nii palju kannatama?
Muus osas nõustun ka Rentsi ja Ebapärlikarbi välja toodud arvamustega.
Huvitav. Omast arust ma seletasin, et olulist millegi puuduolekut pole neil olnud ja nüüd on kõik ammugi daalia.
VastaKustutaEt enam pole ka ebaolulist puuduolekut.
Ja mida ma irvamisi mõtlesin, kuigi andsin mõista väga kaudselt: mul ON lapsed, neilt SAAB küsida, kas nad on kannatanud vaesuse pärast või tahaksid pigem üldse mitte olemas olla. Kui nad oleks sündimata, ei saaks neilt midagi küsida, sest neid poleks, sest ma olin liiga arg, et lapsi saada. Sest seda, et ma olen neid tahtnud, ei hakka salgama. Kui inimene ei taha lapsi ja ei saa, on see mõistetav. Aga kui inimene ei julge saada, on ta minu arust arg - mitte arukas ja tark ja misiganes.
Argus aga on mu silmis koos julmuse ja rumalusega surmapatt. Et laiskus ja viha olevat, seda ma nt ei leia =P
Tead. Öeldakse, et kui sa midagi väga tahad, siis sa leiad võimaluse ja kui sa leiad vabanduse siis ilmselt sa tegelikult ei taha
Kustuta(ja rumalust on mitmesugust. Selgelt lastesaamine majanduslikult mittekindlustatud keskkonda minu arust pole rumal, samuti neile õpetada, et vbla ON haldjad olemas. Aga kui sul raha pole, siis sokid kohe ära visata, kui väike auk sees, ja siis haliseda, ei sokke põle, osta ei saa, kuna ma nii vaene, samas kui nõelumine oleks päeva päästnud, on rumal.)
VastaKustutaMinu arvates on suurel osal inimestest raha liiga palju, ja ma ei pea silmas ainult neid, kes teenivad 1000 eurot pluss. Liiga palju raha paneb inimesi ostma asju, lihtsalt ostmise pärast, ja sellest on saanud normaalsus, et kui oleks vaja minna hambaarstile, aga siis ei saa osta asju, ongi probleem, vaja rohkem palka teenida, lisa töö otsida.
VastaKustutaNäiteks kui saadakse kaks last väikese vahega ja teisele lapsele oleks justkui esimese lapse järelt kõik olemas (riided, voodi jne), siiski ostetakse uuele beebile uusi asju, et "tal oleks ikka oma". Kah probleemid.
Eks ole igasuguseid inimesi, aga kui mõtlen enda tutvusringkonnas inimestele, kes teenivad 1000-2500, siis ma küll ei ütleks, et oleks levinud selline suhtumine, et kõik peab uusim ja parim olema. Ikka on, et kui mitu last, siis nooremad kannavad ka vanemate asju, võib-olla jah, et ostetakse kvaliteetsemaid - näiteks jalatsid ja kombekad on sellised väga head ilmastikukindlad, aga seda enam need kestavad - ühel perel tean, et samu kombekaid on kandnud kõik 5 last ja need kombekad näevad siiamaani nagu uued välja. Mida nad veel selle rahaga teevad? Kes investeerib, kes reisib, kes panustab kodusse, kes paneb niisama kõrvale. Tõepoolest, mõned käivad rohkem restoranis, aga on ka muide neid, kes üldse ei käi ja poest vaid soodukaid jälgivad. Mõni käib erinevatel koolitustel, mõni tõesti ostab rohkem raamatuid, mõni käib teatris, mõni teeb lihtsalt lähedastele sageli kingitusi ja käib külas/kutsub külla. Nii et on igasuguseid ja minu arust on ka veits nõme maha teha inimesi selle eest, et nad on saavutanud enda töö ja vaevaga ka natukenegi väärilise palga ja naudivad elu. Kui on teised ajad, küll siis ümber kohanevad, aga praegu on nii ja mina küll ei leia, et elu nautimine (jah, see tõeline - maitsete, tekstiuuride, emotsioonide, värvide ja lõpmatute detailide ja tunnetusliku) mingi ilmatu patt on. Ei sündinud me midagi siia ellu vaid kannatama. Ajalugu on näidanud, et inimene kohaneb kõigega ja kui tarvis, kohanetaksegi hea elu pealt raskema peale ümber ja kui inimene mäletab oma head elu, küll ta siis pingutab, kui soovib seda tagasi saada.
VastaKustutaOlen NII VÄGA nõus!
KustutaNo aga seda minagi räägin ju =)
VastaKustutaMa ei tee maha kedagi selle eest, tal hea elada on, pagan! Pooldan head elu kõigest hingest. TEAN isiklikust kogemusest, et raske elu on RASKE ja igatahes meeldib mulle selline rohkem, kus ei kontrolli oma pangakontot enne iga poodiminekut ja ei arvuta siis mõttes TÄPSELT seda 2.88-t maha, mis kulus.
Mida ma räägin: inimesed vajavad palju vähem, kui nad arvavad, et vajavad. Et tahavad, on täiesti ok, tahta on täiesti ok, aga endale võiks TEADVUSTADA, et tahtmine on _tahtmine_, mitte vajadus.
Miks Sa arvad, et need "2 tonni kätte" inimesed seda ei teadvusta?
KustutaMiks sa arvad, et ma arvan, et nad ei teadvusta?
VastaKustutaMa räägin AINULT neist, kes on "ma ikka ei tea, kas ma lapsega saaksin majanduslikult hakkama".
Muidugi saaksid hakkama, on mu väide. Kui nad ei taha sedasi elada, on nende valik teistmoodi elada, aga see on nende VALIK, mitte vältimatus.
Seepi pesumasinasse riivides ei ole täie mõistuse juures oleval inimesel lihtsalt seda turvatunnet, et saadakse hakkama! Ja ükski täie mõistuse juures olev inimene talle seda ette ei heidaks.
VastaKustutaNo selge, ega ma "täie mõistuse juures" siis ilmselt ole.
VastaKustutaSu postitus on hea näide sellest, kui erinevad on inimeste arusaamad elukvaliteedist ja hakkamasaamisest. Lapsesaamine on egoistlik. Seda kaheldamatult. Lisaks on see vastutustunne ja mitte ainult kasvamiseperioodil toimetulekuvaatest. Iga inimene teeb valikuid ja otsuseid oma sisetundest lähtuvalt. Seda, kas vanema valikud ka lapsele kohased on olnud, seda näitab aeg.
VastaKustutamis mind aegade jooksul on arutlema pannud lastesaamise teemal, on just see, et vanem otsustab sisuliselt oma valikutega lapse tuleviku üle. ta kas teadvustab seda või mitte. kas me tahame või mitte, kuid keskkond, milles kasvatakse omab suurt mõju täiskasvanuks saamisel. Sa ise ka oma postitustes kirjeldad seda väga ilmekalt. Need Sinu tänased (ja ka rongieelsed) eneseotsingud ei tekkinud tühjalt kohalt. Ja siinkohal ei mõelnud ma mitte niipalju majanduslikku toimetulekut.
kui toimetulekuvaatest lähtuda, siis vaesuspiiril (või alla selle) elamine ei ole reeglina ühegi inimese vaba valik. kas saab hakkama või mitte, see on teine teema. omal vabal tahtel ei ela vaesuspiiril mitte keegi. see ei ole normaalsus. oled Sa kohanud oma elus kedagi, kes valiku puhul jätkaks samal moel? kui oled, siis ilmselt tead, millest kirjutad.
kui abstraktsemalt teemat edasi arendada, siis saada lapsi olematus toimetulekus elades on vastutustundetu. sest, miks peaks sootsium kandma vastutust, kui ta selle otsuse tegemisel hääleõigust ei omanud? kus on seos? jättes kõrvale kõikvõimalikud erandid ja ettenägematud olukorrad, siis selles ongi, et kui vanemad võtavad vastu otsuse saada uus ilmakodanik ilma selleta, et tulevase lapse põhivajadused oleks tagatud, siis nad nn by default arvestavad sellega, et mingi väline jõud aitab selle kohustusega toime tulla.
see, et Sina üle kõige maailmas soovid veel lapsi saada, on Sinu valik ja Sinu otsus. Sa oled mõelnud enda jaoks sirgeks ja selgeks kõik, mis lapsesaamisega kaasneb. suurepärane. soovin vaid, et kõik nii ka teostuks. kuid selle teema juurest hargnenud järgmine teema, ehk siis lastesaamine stiilis, et annab Jumal lapse, annab ka leiva ning, et sissetulek pole oluline, see ei ole okei.
Ei, sissetulek TÕESTI ei ole oluline, see oligi mu point.
VastaKustutaKuni see ei ole kohutavalt madal. Et kui on "ma ei ela ise ära!" siis last sinna juurde planeerida on vähe julm. Aga kui sa juba ise elad üsna inimlikult ära, ei ole oma vajadusi kokku tõmmata nii palju, et laps elaks ka, tegelikult probleem.
Ilmselgelt on Sinu ja Tasakaalukunstniku ÜSNA INIMLIKULT ära elamine väga erineva tähendusega ja sellest mittemõistmine johtub.
KustutaLastest ei räägi. Rahast.
VastaKustutaMinu jaoks on oluline see küsimus: "Mis on sinu jaoks aktsepteeritav finantspuhver?" Ehk siis: mis on see summa, mis peaks enne järgmist palgapäeva arvel olema? Kui vastus on ka kombineerimiste tagajärjel "null" ja inimene leiab, et see ongi talutav, siis jah, ok. Mind huvitab, mis juhtub siis, kui tuleb ette ootamatusi: pesumasin läheb katki, koer jääb auto alla, veetoru lõhkem ja veeavarii rikub pool elamist ära, mis iganes. Kuidas see ootamatu ja vältimatu väljaminek su elu mõjutab? Su lemmiklooma elu?
Minu jaoks on nullpuhver mõeldamatu. Kaks lemmiklooma tähendavad minu jaoks mõne tuhande euro suurust puhvrit. (Ma lihtsalt tean, mis võib juhtuda ja kui kallilt.) See on minu paranoia.
Teine mõte on see, et kui "hakkama saamine" käib nii, et "jah, vahepeal rotid kaubanduskeskuses kabiinist vetsupaberit" või "ema annab kartuleid" või "võtan naabrite hoidiseid" või "sõbra juures saab õhtusöögil käima", siis MINU JAOKS see ei ole ise hakkama saamine. See on toetumine mingile ebakindlale välisele abile. See on eeldamine, et küll keegi aitab ja kuskilt tuleb. See on ka okei, kui inimene ise rahul on. Mina ei oleks. Osade inimeste jaoks on - et nt pere ongi ju tugivõrgustik, inimesed aitavad üksteist - jah, olen nõus. Aga siis ei saa öelda "saan ise hakkama."
Kui lisada sinna võrrandisse ka laps, on muidugi see, et "mul on piisav kuupalk, et küll mitte sentigi kõrvale panna, aga elatan ennast ära, järelikult elatan ka oma lapse" - emapalgast elatad teda aasta aega, siis saab poolteist aastat täis, emapalk saab läbi, aga lasteaiakohta pole veel vähemalt pool aastakest või kauemgi kuskilt tulemas. Mis siis saab ja kust siis raha tuleb? (See ei käi nüüd muidugi VVN-i kohta, kes ilmselt saab mingit tervisliku olukorraga seotud toetust, aga tavainimesel jääb pärast esimest 18 kuud mingi rahaline auk sisse ja enamus meist ei taha 18kuust veel lasteaeda või sõime suruda, sest see ei ole tema emotsionaalse arengu seisukohast just parim valik.)
VastaKustutatäpsustaks oma varasemat kommentaari - et "see elu oli ju ka VVN jaoks väga raske ja üks neid tegureid, mis nõudis seda pidevat tubliolemist ja pingutamist, mis lõpuks halvasti lõppes" - st mulle tundub, et selline olek, kus pidevalt tuleb kaubanduskeskusest vetsupaberit sebida ja seepi riivida, on küll ajutiseks hakkamasaamiseks OK, aga pikas perspektiivis ajab hauda või vähemalt depressiooni. ma saan aru, et rongi alla minekuks koondus mitu põhjust kokku, aga neid teisi põhjuseid võib elus ikka ette tulla - st neid ei saa nagunii ette vältida - ja ma usun, et see, et kogu muu elu oli hambad ristis ellujäämispingutus, OLI oluline tegur.
VastaKustutaniisiis on see, et kogu aeg ei peaks viletsusekuristiku serval turnima, minu arust samuti vajadus, mitte luksus. sest sellise turnimisega ei saa endale vigu lubada - aga inimest, kes vigu kunagi ei teeks, pole olemas. rääkimata välistest ootamatustest, mis endast ei sõltu - neid tuleb tõenäoliselt varem või hiljem ikka, ootamatuste tulek on oodatav.
ning kui elu juurde see, et regulaarselt tuleb mingit mitterahalist ressurssi (olgu kaubanduskeskuse vetsust või vanematelt või sõpradelt) või isegi ei pea tulema, vaid on kogu aeg olemas (tasuta eluase), siis tglt tuleks eri inimeste resssursse võrreldes ka see arvesse võtta. umbes et rahaline sissetulek n eurot; muud ressursid, mis kuskilt kõrvalt tulevad ja mille eest ise ei pea raha välja käima (korter, vetsupaber, õunad vms) - väärtuses x eurot. nii võib selguda, et kuigi ühe rahaline sissetulek on 400 ja teisel 800, on nad resssursside mõttes tglt ühe pulga peal ja neil on üheraske. (ütlen ma inimesena, kes teenib küll alla mediaani, aga kes elab päranduse eest ostetud korteris ja kellele just sõbranna tõi kaks kasti juurikaid.)
AGA. mul jäi kommentaare lugedes silma see, kuidas lapse isalt tulev abi - või lapse vanavanematelt tulevad jõulukingid - või teiste tittede väikseks jäänud riided - defineeriti "käe väristamisena". Kui lapse isa toetab rahaga lapse üleskasvatamist, siis selle nimi ei ole "ema väristab kätt", vaid "isadusmiinimum". See on normaalne asi, mitte "ema kasutab isa ära". Vastupidine tähendaks tglt, et isa on oma paljunemiseks ema ära kasutanud -geenid levitatud, kulu ei mingit.
Samamoodi on see, et vanavanemad lapselastele jõulukinke teevad, normaalne. On isasid ja vanavanemaid, kes seda panust ei anna, aga siis on kurb ja pahasti, seda ei saa normaalsusena defineerida.
Ja väikseksjäänud titeriided ringlevad minu teada ju kõigil. Ei ringle või? Aeg-ajalt peab sinna ringlusse jah natuke uut sisendit tulema, aga üldiselt löövad need asjad ju mitu korda kauem ette kui ühele titele tarvis.
Ma rõhutaksin, et seesinane isa ei maksnud mingit elatusraha 9 aastat, nüüd ta maksab oma poja trenniraha iga kuu.
VastaKustutaKõik. 35 eurot kuus.
Muidugi on minu otsus teda mitte kohtusse kaevata raha saamiseks, see on minu otsus, aga põhimõte, et kui ma pole seda teinud, ei saa Ise Hakkama, on nii ...
noh, haige.
Et kui sundimisega saaks lisaraha, aga ma keeldun sundimast, siis see on minu hale ja mitte väärt ema olemise näitaja.
PFFFF!!!!
Tulumaksutagastus riigi poolt lapse saamise eest oli mu poja isa ainus reaalne panus ja see oli ka tegelt riigi makse lapsesaamise eest.
Nagu wtf.
Ma adun kommentaariumist tulevat TÄPSELT seda suhtumist, mis mu enesetapmiseni viis: et tee kõik ise, keegi ei pea ju aitama, sa oled mingi hale, kui kõike ise tehtud ei saa.
Nagu WTF.
VNN, arutelu on ammu postituse algsest ideest ja Sinu otsustest või tehtud valikutest edasi arenenud palju abstraktsemale tasemele. Mingil põhjusel võtad kogu kommentaariumide hulka hinnangutena enda suhtes. Seda kõik nn kommid kindlasti pole.
VastaKustutaSa kirjutasid teemal, mis puudutab kõiki isiklikult, kas siis vanemana või oma lapsepõlve meenutusena. Inimesed on erinevad. Nende arusaamine kasutatavatest sõnadest ja nende tähendusest ei kattu ka alati. Elukvaliteet on erinevate inimeste jaoks erineva tähendusega ja see kõik ongi okei. Ei saagi teisiti olla. Oluline on see, et kui teeme valikuid ja otsuseid, et me teeksime neid, millega oma sees rahul oleme ja me sellega kellelegi liiga ei teeks. Kas ja kui oluline on väline toetus (ükskõik siis kas vaimne või materiaalne), ka see soov/vajadus on erinev. ja ka see on normaalne.
ja ükskõik, kui täpselt me oma mõtteid sõnadesse paneme, ei anna see garantiid, et inimeste reaktsioon on meie jaoks sobiv või siis olemisega resoneeruv. eriarvamused on täiesti normaalne nähtus. lisaks võib alati mittesobivad ära kustutada.
kui oled oma valikute ja otsustega ning olemisega rahul, siis järelikult ongi Sinu jaoks õige. See, kui keegi väline oma arvamust esitab, ei tohiks kuidagi kõigutada Sinu sisemist äraolemist. Neil (sh ka minul) on oma isiklik elu elada ja las nad elavad seda nii nagu neile sobilik tundub olevat. kuidas see araabia vanasõna kõlaski - las koerad hauguvad, karavan läheb edasi.
üks suur erinevus paistab olevat selle koha peal, kuidas defineeritakse "hakkamasaamist" ja mida defineeritakse "vajadusena".
VastaKustutasina kirjeldasid elu, mis oli pidev pingutus ja vaev ja sind tegelikult väga kurnas, hakkamasaamisena. mõni teine sama seisukorda oma elus nii ei defineeriks. mõlemal on õigus. sina said hakkama sinu definitsiooni järgi: et sa said niiviisi lapsed kasvatatud, nad ei olnud näljas ja paljas. mõni teine võtab oma definitsiooni sisse selle, et "hakkamasaamine" ei tohi ka ennast ruineerida ja siis on selge, et ka tema rahaline latt, kust alates ta leiab, et ta hakkama saaks, on teise koha peal.
ja mõnes mõttes lööb selles definitsioonide erinevuses välja just see, et sa kipud endiselt endalt kangelastegude nõudmist normaalsuseks pidama.
et kui otseselt halvasti ütlevad kommentaatorid kõrvale jätta, siis üks kommentaatorite point paistab olevat see, et kui nad ütlevad "ma ei saaks alla x turvalisustaset hakkama", siis arvavad nemad hakkamasaamise sisse ka omaenda vajaduste eest hoolitsemise. nt selles mõttes, et seebiriivimine tuleb omaenda uneaja vms olulise aja arvelt.
VastaKustutaja sul oli oma vajaduste ignoreerimine ju tollal lausa eluviis.
Ühest küljest jah, jah, notsu, sul on jälle õigus.
VastaKustutaTeisest: pange nüüd võrdlusse, et kui vähese rahaga hakkamasaamine oli/on mulle ok, aga raha NÕUDA mitte, KUI vastik see nõudmine minu jaoks on.
Toredalt inimeselt (Tütarlapse isa) on enam-vähem ok küsida, aga tema maksis siis, kui oli, vahepeal nagunii. Et seda väga palju polnud, oli ka ok, sest kui mul VAJA, siis tema oli puhver.
Aga Poeglapse isalt ... see oleks naljakas, kui see poleks nii kurb.
Point on, et osade inimeste arust paistab rahajagamine (ja ilmselt ka muu elu) käivat meetodil "vorst vorsti vastu ja kel on millele ÕIGUS". Mul käib see selgelt "igalt tema võimaluste ja vajaduste järgi, igaüks ise teab, mida ta anda suudab".
Ja nii ongi. Panna hinnasilt iga oma tegevuse külge on mulle niiiiiiiiiiiiiiiii vastumeelne, et seebi riivimine on absoluutne tühiasi sellega võrreldes.
Notsu on vähemalt minu mõttele hästi pihta saanud. Minu viimaste aastate suurim õppetund on kindlasti olnud see, et ma olen õppinud end armastama - mitte ainult teoreetilisel tasandil, sest teoreetiline armastus pole palju väärt, vaid oma armastust tegudes väljendama ja end hästi kohtlema. Mis tähendab seda, et ma annan endale kõigi nende ISSANDJUMALAGANEIDONJUHÄDASTIVAJATEHA asjade vahele piisavalt und, piisavalt tervislikku toitu, piisavalt puhkust, piisavalt lõbusaid tegevusi. See tähendab ka seda, et ma olen vahel valmis maksma rohkem ainuüksi selleks, et aega kokku hoida (no näiteks bussiga õismäel käimine ei maksaks suht midagi, sest kuupilet on igaks juhuks nagunii olemas, aga kulutaks vähemalt 2 tundi, taksoga käimine natuke maksab, aga kulutab ühe tunni, mis tähendab, et tund jääb puhkamiseks või muudeks asjadeks üle - väga tihti eelistan teist varianti, sest ma tahan end hästi koheldaa). See enda vastu lahke olemine eeldab mingil määral ka raha, sest need asjad, mida mulle teha meeldib ja mida ma naudin, eeldavad tihti raha.
VastaKustutaAga mis puudutab VVNi kommentaari "Ma adun kommentaariumist tulevat TÄPSELT seda suhtumist, mis mu enesetapmiseni viis: et tee kõik ise, keegi ei pea ju aitama, sa oled mingi hale, kui kõike ise tehtud ei saa." - suhtumine on pigem, et kui sa oled otsustanud elada elu, kus sa sõltud ootamatuste korral välisest abist, siis lase käia. AGA. Ära lisa sinna võrrandisse muutujaid, millega välise abi ootamatu vajamise oht tunduvalt suurem on. See ei puuduta ilmtingimata lapsi, kui mul poleks olnud suve alguses koera operatsiooniks 500 eurot võtta, oleks olukord üsna nutune olnud. Kui ma oleks seda edasi lükanud ja koguma hakanud, oleks iga päevaga suurenenud tõenäosus, et siirded lähevad kopsu ja siis on perse majas. Lastega on neid ootamatusi (breketid, prillid, sõprade sünnipäevad, klassiekskursioonid) lihtsalt tihedamini.
oletan, et raha nõuda on vastik ka paljudele siinkirjutajatele. kui see on kombinatsioonis ka oma vajaduste eest hoolitsemisega - mis on ju eluterve - , siis siit tulebki selline metavajadus nagu puhvrivajadus. et ei peaks rahanuiamise vältimiseks oma vajadusi eirama.
VastaKustutaaga see kõik pani mõtlema vaesuse ja vaeste positsioonile ühiskonnas. et keskajaga võrreldes on meil selles mõttes ikka endiselt täiega uusaeg, kuigi keskaja sügisest saadik oleks nagu maru palju asju juhtunud.
üks asi veel: mulle tundub, et osa kommenteerijaid on just omajagu kokku puutunud inimestega, kes nende käest just nimelt raha _nõuavad_, kui endal ei jätku - kes teevad enda aitamisest teiste kohustuse.
VastaKustutaja sel juhul saan ma nende ärritusest aru, aga mulle meeldiks kangesti, kui seda, et lapse isa kuidagi eriliselt minimaalselt last toetab, ei pandaks sellise asjaga ühte patta, muidu läheb mingiks suhtumiseks "laps on naise oma" kätte ära ja siis ärkab minus võitlev feminist. kui lapse isa midagi panustab, on see NORMAALNE.
ja "elab teiste kulul" argumendid on ka selles mõttes libe tee, et kõik elavad mingil moel teiste kulul. jõukamad inimesed kasutavad raha eest saadava kõrval (mille nad kinni maksavad) tüüpiliselt rohkem ka selliseid ressursse, mille eest ei maksta - aga mis on kõigi ühisvara - sest suurema tarbimisega käib komplektis suurem keskkonnakulu. hakkamata üldse rääkima neist, kes elavad ütleme näiteks päritud kapitali intressist.
VastaKustutaMul kusjuures KÜSIDA ei ole vastik, sest sel juhul on teisel valik kas nõus olla või ära öelda - ja valik on tema oma.
VastaKustutaKa hüpoteetilistel neilt endalt küsimist piinavaks pidavatel kommentaatoritel on oma valik nii ära öelda, kui oma valik nõus olla.
Aga nõudmine, nt seaduse jõuga, et sa PEAD mulle maksma - vat see on jäle.
Laste isa ei pea maksma sulle. Ta peaks maksma lastele. See on minu meelest ikka natuke teine asi. Raha küsides sa ju kõneled oma alaealiste laste eest
KustutaKuima rääkisin hakkama saamisest (mitte lastest), siis ma tegelikult naiivselt eeldasin, et kui lastel on isa olemas ja elus, siis ta tegelikult panustab. Sest ta ei toeta sind, vaid oma lapsi. See ei ole see "teiste najal elamine."
VastaKustutaMinu jaoks on lihtsalt oluline eristada, kas sa "saad vähesega hakkama" ja teadvustad endale selle juures, et selleks ongi abi vaja, või ei teadvusta.
Me kõik elame tegelikult teiste abiga, keegi pole saar. Kui ma olen, ütleme, firmajuhist üksikema, siis mul lihtsalt on valida, kas ma ostan selle abi sisse nt lapsehoidja näol. Elu on lihtsam. Ja noh, ma ei sõltu teistest inimestest, küll aga oma töökohast. See peab säilima, et autonoomia säiliks.
Minu isiklik ora perses on suht vaeselt veedetud lapsepõlv, kus ei olnud otseselt kedagi süüdistada selles, et no lihtsalt ei olnudki raha millekski muuks kui baasvajaduste rahuldamiseks. Mingi ime läbi sain trennis käia, aga seda hilisteismelisena ka mitte raha eest, vaid tallitöö vastu, pluss trenni sõitmiseks kuukaardi + mõne treeneriga trenni ostsin kooli söögiraha eest - lihtsalt oligi vaja valida, kumb on olulisem, koolilõuna või ratsatrenn. Ei olnud isegi valik mu jaoks. Seda, et raamatud EI tuleks raamatukogust, ma ei osanud mõeldagi, kesse sellist hunnikut omale osta jaksab. Mingit filmide striimimist ka ei olnud. Väga vedas, said kinno. Selleks sai ka münte koguda. Ja noh üldiselt kui terve lapsepõlve on unistus sellest, et oleks oma tuba ja ei peaks ennast pesukausis pesema, vaid saaks duši all käia, siis tunduvad need asjad oma last silmas pidades olulised...
Aga inimesed, jah, on erinevad.
Mul vist midagi rohkem ei ole öelda, mis poleks isiklik.
VastaKustuta(kontrollib mõttes.)
Ok, isiklik: AbFab ja Rents on nagunii mu lemmikud ja ei, me ei pea ühel nõul olema selleks, et ma neid armastaksin.
(kontrollib veel)
Ach, ma tean küll, mis kriibib. Ebapärlikarbi juures (no mis, kui 4 ja poolsada inimest on mu võrgupäevikusse tema lingi kaudu tulnud, paneb nagu vaatama, et mis värk) olid mingid lõpukommentaarid ja mul jooksis juhe nende peale kokku. Et ühest küljest tõsi aga teisest ainult viiendik tõtt ja üldse ja nagunii ja ...
Aaa, ma olen jälle valesti ja tunnen valesti ja Õiged Inimesed tahavad lapsi hoopis millegi muu pärast, sest nemad on Õiged?
Aga noh, see ei ole mulle seletamiskoht.
Kes tahab kuidas uskuda, jääb tema probleemiks. Tema usub omi asju, oluline pole mitte, mida mina ütlen, vaid kuidas tema seda tõlgendab ja krdile.
Minupoolne vihastamine on MINU vaatekoht, nende arusaam nende vaatekoht, ja ega mul kahju pole, minu peale võib ka vihastada =P
Tead, ma lastest üldse ei rääkinud, sest mina ka ei tea, mis on see sissetulek ja rahaline kindlustatus, mida kellelegi ette kirjutada, et voh nüüd võid saada. Pealegi enamasti on mittesaamise põhjuseid rohkem kui üks.
VastaKustutaAga niisama raha ja selle piisavuse-mittepiisavuse taluvuslävi on huvitav teema.
Ma arvan väga konkreetselt, et kui inimene riivib pesumasinasse seepi, ei hoia ta küll millegi pealt kokku, pigem rikub pesu ja masinat ja kokkuvõttes kaotab rahas.
VastaKustutaMõtlesin veel.
VastaKustutaLaialdasemalt.
Mul on see baasiline usk ikka sees, et miski, mida ma teen, ei ole hea, kui teised seda ei ütle.
Et ma teen tööd, aga mulle ei pakuta lepingutki, maksmisest rääkimata? No selge, nähtavasti ei teinud piisavalt head tööd, et mulle maksta tahetaks.
Maksti, aga poolteist aastat hiljem? No aga tõesti, lepingus oligi "peale raamatu ilmumist." 0 protesti minu poolt.
Lapse isa ei anna mulle raha, kuigi mina kasvatan-teen-kulutan? No aga ega ta ei tahtnud ju seda last ka! (Et ma ei taibanud, et ta ei taha, kui olin ometi ÖELNUD, et ma enam rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta ja tema seepeale ei muutnud seksis midagi, ei ole ometi mingi vabandus!)
Ja siiamaani ma usun päriselt, et asjal on mingi väärtus, kui üldsus seda tunnustab.
Teadlikult üritan küll end teisiti uskuma õpetada, uskuda, et kui mulle meeldib, on hea - aga tegelikult ja pingutuseta usun, et hea on, ikka siis kui kiidetakse, tänatakse, võibolla isegi makstakse.
Miska mul ONGI vaja, et keegi nt maksaks mu lapse breketid. (Kuigi senistel lastel on väga head ja ilusad hambad, kuid näide.) Mitte isegi nii palju raha pärast, hetkel eriti kohe mitte, kui et ühtlasi ütleb ta mulle sellega, et peab mind adekvaatseks emaks. Asja rahaline külg on täiesti viiendajärguline.
Mul on mitte raskem, vaid KERGEM emotsionaalselt, kui keegi teine minu eest midagi maksab. Kui keegi mulle raha annab, ütleb ta sellega, et olen ta meelest midagi hästi teinud - ja mul on JEEEEEEEEEEEEEE!
Jap, nii ongi.
VastaKustutaKrt, enesevaatlus sügavuti.
Kui inimesed ei tahtnud mulle maksta, mu usk oli, et järelikult ma pole piisavalt hea. Olen nii hea kui jaksan, aga ikka nad ei maksa? Ilmselt ma lihtsalt ei saagi kunagi piisavalt hea olema.
Ja kui nad maksid mulle, mul oli kogu aeg "ei, nad on mingid halastajad ja lahked, tegelt ma ei ole seda väärt, tuleb rohkem ja paremini teha, et palka väärt olla! ega, nii lihtsa asja eest ei tasugi maksta, ma teen tasuta ju ka selle ära!"
Aga kui keegi maksis pesumasina või lapse rühitrennide arve, mul ei olnud ei süütunnet, et oh, mis ta MULLE maksab, ma ei ole ju raha väärt! ja samas ma sain oma tunnustatud-olemise-tunde kätte
Ja üldse. Ma sain oma esimese lapse aastal 1996. Siis ei olnud kellelgi midagi. See oli vist kõige madalama sündivusega aasta üldse. Mul tõesti ei olnud mitte midagi muud kui pöörane vajadus last saada.. Ei lugenud, et ei olnud tööd ega oma kodu. Siis praktiliselt ei köetud ja sooja vett ei olnud. Ma olin kindel, et saame hakkama ja saime ka.
VastaKustutaMis vaja see vaja
pagan, nii tuttav. mul on üldisemalt abi saamisega sama tunne: et see on signaal, et mind peetakse tähtsaks ja minust hoolitakse. ei pea olema üldse rahaline abi, võib olla kasvõi see, et keegi teeb mingi liigutuse, mida mul on endal raske teha.
VastaKustutamis tähendab, et hääletamisretkedel olen ma või sees, sest nad võtavad peale? järelikult armastavad mind! (v.a need, kes võtavad peale, et käsi külge ajada, aga need on pisike vähemus, enamik on lihtsalt head inimesed.)
ja kuna ma olen sellest teadlik, siis üritan ma mõnikord reaalset abivajamist totruseni varjata, sest ma projitseerin oma abi-iha teistele ja tekib mure, et äkki ma vajan teiste eest kogu maailmas saadaoleva abi ära, ei tohi nii, teistele peab ka jätma.
Mul on niimoodi ainult lähedastega ja pigem tähtsusetu abiga - mulle meeldib see, et mu kaaslane teeb minu eest väikeseid asju, mida ma võiks vabalt ise teha. Ja mina teen väikeseid asju, mida tema võiks vabalt ise teha. Lihtsalt selline hoolivuse märk. Rahaga mul nii ei ole, ma TEAN, et kui mul vaja oleks, siis ma võiks küsida ja kaaslane (või mõni sugulane) annaks, aga ma tean seda niigi, ma ei ole nii ebakindel, et oleks vaja seda endale tõestama hakata.
VastaKustutaTeine asi on see, et kui mina pidevalt annetan mingitele tuttavatele viielastele peredele, siis ma ei mõtle, et "oi, nad on nii ägedad", ma mõtlen, et "tra, JÄLLE ei ole nad osanud majandada, aga vaesed lapsed ei ole ju milleski süüdi, NEID peaks ikka aitama". Aga ma üritan üldiselt ka raha mitte anda, vaid sihtotstarbeliselt lapsi aidata.
Ok, 20 tundi sisemist "nii jube on olla, kas ma olengi, iseend uues valguses vaadates, kogu elu valesti elanud, kas neil ongi õigus?!" tasakaalutust üle elatud ja jõutud järeldusele: "mkmm, mulle meeldibki niimoodi rohkem, et usun headust ringi käivat, kui mina saan, aitan teisi, kul mul on jama, aidatakse mind."
VastaKustutaMa teen sellest mingil hetkel ka postituse, aga mitte veel.
Vaimne valu ikka väsitas sitaks.
väärtuslik info.
VastaKustutasest ma olin hakanud just mõtlema, et ühest küljest on see hoolitsusnälg, mida abi rahuldab, ses mõttes ohtlik, et nii võib hakata omaenda edu torpedeerima, kui iseendale hoolega peale ei passi. (ma olen enda suhtes nii umbusklik.) ja teisest küljest meenus tõsiasi, et inimesed kipuvad neisse, keda nad aidanud on, paremini suhtuma - ratsionaliseerimine, "ma olen talle midagi head teinud, ma ei ole lollakas, järelikult peab ta tore inimene olema," mis tähendab, et "ta aitas mind, järelikult ma meeldin talle," võib kehtida hoopis vastupidise põhjuse-tagajärje suhte tõttu - meeldin, sest ta aitas. ja et juhul, kui hoolitsus- ja armastusnälg on suurem kui edujanu, on abi vajamine lausa ratsionaalne käitumine.
aga tuleb välja - millele ma jõudsin samuti elus nähtu põhjal juba mõelda - , et mõnikord töötab aitamine vastupidi. huvitav, mis hetkest alates ratsionaliseering "järelikult ta on tore" enam ei tööta, või mis olukorras ta ei tööta.
nii et sõbrad-seltsimehed! ärgem igaks juhuks end kohe torpedeerigem, see ei anna 100% armastusegarantiid!
(mu komm oli Rentsi omale reaktsiooniks.)
VastaKustutaaga VVN - see, et selgete väliste signaalideta oma tähtsust või armastamisväärsust ei usu, on küll asi, milles võiks teraapiast abi olla (erinevalt heaoluhormoonide tasemest, kus aitas tablett). kas sul on endiselt terapeudiga regulaarsed kohtumised?
VastaKustutama usun, et sa oled küll ses mõttes minu moodi, et teistelt abi kogu aeg ei nõua, ja üritad kauemgi ise hakkama saada kui inimesed tavaliselt, nii et teiste poolest pole ehk vahetki. aga vähemalt enda pealt võin ma küll öelda, et see on üks sisemine auk, mille lappimisest hakkab lihtsalt endal parem.
Täna just käisin.
VastaKustutaTasakaalu tagasisaamisel aitas suuresti =)
"Ma adun kommentaariumist tulevat TÄPSELT seda suhtumist, mis mu enesetapmiseni viis: et tee kõik ise, keegi ei pea ju aitama, sa oled mingi hale, kui kõike ise tehtud ei saa." - Mulle tundub just vastupidi, et sa lööd käega rinnale, et saad hakkama ükskõik kui vähese rahaga, alati tuled välja, alati tuled toime, ei seep ega söök ei löö sind rivist välja. Ja siis need, kes esindavad nö rikkamat positsiooni, üritavad siin leebelt selgitada, et halb on mõelda niimoodi, et "saan hakkama, maksku mis maksab". Võiks ka öelda, et vot ei saa. Alla 200 kuus ei saa hakkama, ja annad sellest teada riigile, oma lähedastele, lapse isale, tööandjale jne. Ja tõstadki oma ootused kõrgemaks.
VastaKustutaOkei ja nüüd see, minu arust hooopis teine teema, lapse isa ja lapse raha. Toon paralleeli: kui sa oleksid lapse nimel investeerinud näiteks (oletame) tema sünnipäevadeks saadud suuremad rahasummad kuskile aktsiatesse ja aktsiaselts korraldab dividendide väljamakse, millele ka sinu lapsel oleks õigus väljamakset saada. Kas sinul siis sellisel juhul ikka on õigus lapse eest öelda, et aga mina seda dividendi ei tahagi, mul endal ei ole seda vaja. Või on sul lapse esindajana kohustus käituda lapse huvides ja võtta see lapsele kuuluv raha lapse poolt vastu. Või kui näiteks keegi kauge sugulane pärandaks lapsele mõne väärtusliku kinnistu, millest tõuseks ainult rahalist tulu, siis kas sinul seadusliku esindajana on õigus langetada lapse jaoks rahaliselt kahjulik otsus ja sellisest pärandist loobuda. Kui sa tõesti ei taha raha põhimõtte pärast vastu võtta (räpane raha vastikult inimeselt vms) või kui sa arvad, et sina seda ei vaja, siis on vägagi võimalik teha lapsele mingi kogumiskonto, kuhu isa oma kohustusliku panuse sinna kannab.
Mul ei ole tunnet, et räpane raha vastikult inimeselt. Mul on tunne, et kui ta ei taha maksta, tema kaotus. Meie saame hakkama.
VastaKustutaJa ma ei kavatse tunda end süüdi, et ma ei nõua lapsele raha. See on minu valik, vbla mu laps valiks teisiti, aga sry, tema praegu seda koormat ju ei peaks kandma, mille mina enda turjale saaksin raha nõudes.
Ma ei taha seda. Ma ei ole piisavalt tugev, et seda kanda. See-eest on mul teisi häid omadusi.
Ma tihti ei jaga su seisukohti, loen ja mõtlen, et ahah, uskumatu, et võib ka nii. Aga see põhjendus, miks mitte nõuda lapse isalt raha, mis sa kirjutasid, on esimene adekvaatne põhjendus omasuguste seas, mida ma iial kuulnud või lugenud olen. Ma pole sedapidi kunagi mõelda osanud, ikka "ahah", aga seekord ka "tõesti, tõesti".
KustutaIsata kasvanuna oskan öelda, et laps teadlikult jätta isast ilma on vale. Laps vajab mõlemat vanemat ja õnnelikku peret. See on nii klisheelik, aga nii lihtsalt on. Teatud asju ema lihtsalt ei saa lapsele anda, eriti pojale. Kõik olen pidanud ise õppima, ise saavutama, suure vaevaga ja osa vajalikku on ka jäänud ja jääbki omandamata.
VastaKustutaEnnetavalt kohe tulevatele kommentaaridele, et "joodiku peres oleks halvem kasvada kui ainult emaga" vastan, et jah, aga olulisem vastus on, et ühte halba ei pea õigustama teisega. Sellised "lapseprojektid" on lihtsalt masendavad.
Sina masendu rahulikult.
VastaKustutaMinu probleem see ei ole.
Väga ignorantne oled.
VastaKustutaKa see seisukoht ei ole kuidagi minu probleem.
VastaKustutaHirm majanduslikult mitte hakkama saada 1000 euroga lapse saamise puhul on täiesti arusaadav. Üürikorter võtab suuremas linnas umbes 500 eurot. Aga mis siis saab kui üks lapsevanem kaotab töö? Või kui vanemahüvitis saab läbi ning lasteaiakohta pole? Maksavad üüri ära ja ei tarba mitte midagi või - söök, mähkmed jne, ka teise ringi riided maksavad. Kõigil ei ole ka perekonda, kellelt elektriklavereid kingituseks soovida või muus osas neile toetuda. Peamise turvatunde annab siiski elukoht, saan aru, et sinul ei ole see üüripind. Suurim vahe tuleb sealt.
VastaKustuta