Ei ole siin midagi haige olla, kui mu ainsad probleemid on kõrgenenud kehatemperatuur ja alanenud meeleolu, eksju, onju, eksju?
Või siis ikka on. Haige olles natuke teised reeglid. Äkki tasuks end hellitada ja enda vastu hea olla ja mitte pingutada natukenegi?
Krt, juba selle mõtte peale läheb tunne paremaks. Võibolla tõesti!
Teha seda, mis tahan. Tahan voodis kõveras lebada ja kuulata, kuidas Poeglaps teises toas One Piece'i uut episoodi vaatab - teen. Jap.
Mitte miski ega keegi ei keela.
Tahan tema kaebuste peale "võiks olla midagi värsket!" poest kurki, pirni ja paprikat tuua? Tahan. Teen.
Tahan pärast kaks tundi magada? Teen ka selle ära.
Tahan-teen.
Enne igat tegevust küsin endalt, kas see on see, mida hetkel maailmas kõige rohkem tahan? Ja see otsustabki. Kui tahan voodis krõnksus lebada, leban. Aga kui hakkab huvitama, mis arvutis öeldud on ja tegelt võiks jõulukoogi jaoks kuivatatud ploome hakkida, tõusen üles ja teen
Mhmh. Huvitav MIS juhtuks, kui kõik teeksid seda, mis tahavad? Kogu aeg?
Minu näitel: arvatavasti elaksid nad paremini kui muidu, ja teised nende ümber elaksid ka paremini. Ja ma kuidagi ei taha uskuda, et olen mingi eriti hea.
Samas asjad lähevad jamaks alati, ALATI, kui unustan endalt küsida - või veel hullem, ei pea oluliseks küsida - kas ma teen praegu, mida tahan. Kas see on minu elu mõte. (Viimane lause oli küsimuse vana sõnastus. Uus on parem.)
Alati. Niipea, kui saan nii palju sisemise tasakaalu tagasi, et ennast kuulata, läheb kõik paremaks. Aga et ma kogu aeg suudaksin ..? Et kogu aeg elaksingi ennast esimeseks prioriteediks lugedes ..?
Võibolla selleks tasubki vahepeal haige olla - et endale taas meelde tuleks, et ma ei suuda kõike, maailm saab hakkama, minu asi on enda eest hoolt kanda?
***
Lisaks rääkisin apelsiniga, millelt olin just koore maha riivinud.
Panin palja, kergelt triibulise apelsini lauale ja asusin muid asju tegema. Apelsin püsis natuke, siis hakkas veerema.
Mina: "Kuule, ei ole vaja!"
Apelsin kukkus köögidiivanile.
Mina: "Oota, ma kohe!"
Apelsin veeres kaldus diivanipõhja mööda avauseni selle seljatoes ja kukkus diivani taha.
Mina: "No on ikka vaja nõme olla, ah?!"
Muidugi õngitsesin ta välja ja mõõtsin enne uuesti laualepanemist pika pilguga.
Rohkem ta ei veerenud.
***
Muidu on mul esitluse jaoks peamine valmis - otsustatud, mis selga panen. Aint sukkpükste osas veel kõhklen. Lihtsad mustad?
A võibolla on need ikka igavad?
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
"Igaüks teeb mis tahab" ei toimi, sest meie tahtmised lähevad omavahel risti vastu. Mina tahan öösel laulda, sina magada. Mina tahan sinuga magada, sina minuga ei taha. Sina tahad Tallinna mereääre kortermaju täis ehitada, ülejäänud linnakodanikud ei tööta. X tahab müüa odavaid mürgiseid mänguasju, nende ostjad tahavad X-i pärast maha lüüa. Jne.
VastaKustutaAnarhia ei toimi. Kommunism ka ei toimi. Kahjuks.
Ma ei tea ... ma vbla rohkem tahan sinuga hästi läbi saada kui vaikust nautida? Või vastupidi - rohkem kui laulda? Ja see mereäärse kortermaju täis ehitamine - ta tegelt ju ei taha SEDA, ta tahab raha. Mille saamiseks võiks olla ka teisi võimalusi. Mõttekamaid.
VastaKustutaKellegagi magamine on jah - teist inimest ei saa panna tegema seda, mida sina tahad. Aga ise teha, teisi sundimata?
A. rõõmustas millalgi, et leidis filosoofi, kes oli ära sõnastanud asja, mis ta oli juba ammu mõelnud. Taust on see, et on selliseid mõtlejaid, kes eitavad kvaale (mis on see isiklik kogemus, mida keegi midagi tajudes saab) ja üldse mistahes vaimuga (ing. "mind") seotud nähtusi. Biheivioristid näiteks. Ja too autor nentis, et järsku need mõtlejad on selles mõttes ausad, et nad ise on ehtsad filosoofilised zombid - see on termin hüpoteetiliste olevuste kohta, kes käituvad väljastpoolt vaadates igas mõttes nagu inimesed, aga kogu elutegevus piirdub sellega, et sisend tuleb sisse, väljund tuleb välja, aga sees pole kedagi, kes otsustaks või tunneks. Need biheivrioristlikud mõtlejad armastavad muidugi kõigist inimestest niiviisi mõelda, aga hüpoteetiliselt pakub sellist mõtteainet viimasel ajal eriti palju tehisintellekt.
VastaKustutaA. rõõmustas siis selle üle, et näh, ta on juba ammu mõelnud, et äkki pole üldse põhjust mõelda, kas kõik on filosoofilised zombid - äkki piisab oletusest, et need, kes niiviisi arvavad, ongi, nad lihtsalt ekstrapoleerivad oma kogemusetuse kõigile teistele.
Ja samamoodi võib olla ka inimeste ja nende tahtmistega. Võib-olla on arvestatav hulk inimesi, kes teavad isiklikust kogemusest, et kui nad teevad, mis tahavad, lõppeb see halvasti. Ja/või arvestatav hulk inimesi, kes oma käe peal ei oskagi midagi tahta. Inimesed, kes on õnnelikud etteantud struktuuris. Sel juhul on nende jutt, et ei tohi oma tahtmisi järgida, adekvaatne seni, kuni see käib nende enda kohta. Seni, kuni nad ei üldista seda kõigile teistele.
Kuskilt peavad tänapäeva suhteliselt palju vabadust võimaldavas maailmas need passeistid ju tulema (mitte et ma arvaks, et minevikus oleks olnud selline kord, nagu nad ihalevad, aga nende ideaalses minevikus nähtavasti on).
Ma näen ja tunnen inimesi, kes TAHAVAD maju ehitada. Ja kuna kinnisvaraäris lähevad eetika, avalik huvi ja ärihuvi RISTI VASTU, siis on neil vabalt tegutseda laskmine MÕELDAMATU.
VastaKustutaEi. Ühiskond ei reguleeri end ise ära.
Aga aga aga ... no phmt ma ilmselt ei usu, et nad tegelt tahavad =) Sest kui ma kujutan ette kinnivaraärikat, kes hardalt naeratades uut maja silub, käsipuude siledust sõrmede all nautides ja vaadet imetledes mõtleb, kui TORE!!! Tänu mulle on maailmas midagi lahedat, kolivad siia kaks noort meest, nii armunud, nii ilusad, nii õnnelikud ..! ma peaaegu arvaksin, et äkki asi on seda väärt - ehitagu oma üks maja ja olgu ka õnnelik. Rohkem ei ole vaja =) Rõõm tuleb ka ühest ju =)
VastaKustutaAga kui inimene TAHAB ehitada palju maju, ise käsi külge löömata, ma ikka ei usu, et tahtmine maju ehitada ta motivaator on. Seal on midagi muud.
See on küll oluline: saada aru, mida tegelikult tahetakse ja mis on lihtsalt vahendid sinna jõudmiseks.
Väga paljud inimesed samas tahavad rannas elada. Või kuskil mujal ilusas puutumatus kohas. Enamasti veel nii, et keegi teine seal ei elaks. Mmmmm....
VastaKustutaEt ... phmt mina näen, et tahaks ju, et kõik oleks õnnelikud, sealhulgas ka mina, ja siis on hästi hea oma tahtmist teha?
VastaKustutaAga on hulk (hüpoteetilisi, aga ma tegelt isegi usun, et nad olemas on, teatud tõendid viitavad sellele) inimesi, kes mõtlevadki kitsalt ainult _omaomaoma_ tahtmistele ja et teistel ka hea oleks, nende tahtmiste alla üldse ei kuulu?
Njah, siis vist tõesti ei saa teha seda, mida ise tahad.
VIST.
"Aga on hulk (hüpoteetilisi, aga ma tegelt isegi usun, et nad olemas on, teatud tõendid viitavad sellele) inimesi, kes mõtlevadki kitsalt ainult _omaomaoma_ tahtmistele ja et teistel ka hea oleks, nende tahtmiste alla üldse ei kuulu?"
VastaKustutaNeid on. Palju on. Väga palju.
Ma arvan, et isegi rohkem on inimesi, kes tahaks, et kõigil oleks hea, aga see "hea" käib nende enda määratluse järgi. Nt nendesamade passeistide hulgas on siiraid idealiste, kes tahavadki, et oleks üleüldiselt parem, teised on lihtsalt veel pimeduses ja tuleb õigele teele pöörata.
VastaKustuta