Mingi.
Värk.
Kuidas nii väga võib haiget teha väljamõeldud tegelase surm.
Kuidas NII VÄGA tahaksin võtta Ace'i embusse ja rääkida, kuidas ta teeb maailma paremaks, paremaks, ta on hea! Kõik saab korda, päriselt. Ta ei tee halvemaks, isegi kui asjad lähevad kuradile. Ta üritas oma parimat. Ta teeb paremaks juba sellega!
Et ma ei saa, on nii krdi raske.
Ma päris inimestele, päris vaata-otsa-oma-lemmik-inimestele, ütlen seda ka. Et nad teevad maailma paremaks.
Aga ütlen meeleheitlikkuseta, vaikse muigega suunurgas võibolla. Nad on - ja see on muidugi hea. Kui ei oleks, oleks kurb. Ja kui neil oleks valus, nii et ma tean - ma pööraks maa pahupidi, et valu vähemaks võtta.
Ent seda sees rebimist ei ole. Vähemalt praegu, kuni nad ei leki ahastust. Vähemalt neis praegustes tingimustes, kus valu ei valluta ning ma ei tea, et kellelgi oleks jäle.
Mis tähendab, et minus pole tunnet, et palun, palun usu, et sa oled armas, see on nii tähtis!
Seda, mis mul Ace'i pihta on.
Nad ei usu, nad ei võta tõsiselt? Nojah, kurb küll, aga ma ei saa ka rohkem teha, kui öelda, mis mõtlen.
Ning mina olen veel rämedalt ekspressiivne (vähemalt eestlase kohta).
Enamasti ei ütle inimesed üldse midagi, mitte kellelegi.
Kas see tähendab, et nad ei tunne üldse? Päris inimeste pihta, väljamõeldud inimeste pihta, mitte kellegi pihta? Oot, või see on "armastus", et on paar inimest, kelle vastu ainult tuntakse, kelle valu loeb? Või on nad lihtsalt vait, muidu tunnevad tegelt küll? Või misasja üldse ..?
Et "nagu raamatus" on päris-olemise mõõdupuu? See on nii naljakas, et sõnugi pole. Et olemuselt kunstlik on eheduse mõõt?!
Aga mõnes mõttes ikka ongi.
Sest väljamõeldud tegelased on puhtamalt tajutavad. Jah, isegi kui nad on hästi tehtud, mitmetahulised, tegelevad söögi valmistamisega, käivad pissil ja nende püksid on plekilised - ikkagi sa saad kätte selle nurga, mida autor näidata tahab ning see särab ja hiilgab kui heledaim välk.
Kuid päris inimesed, kelle ees ja keda kuulates PARIMATEL hetkedel saad puhta tunde pihku - teistel päevadel, teistel minutitel, mida on nii palju rohkem, mõtisklevad nad tervisetõendi kehtivusaja, purjeka köite vastupidavuse ning töötöötöö üle ju. Need igavad ning argised ei ole nende jaoks sugugi ebaolulisemad mõtted, mida ainult pealiskaudselt mainida, vaid need ONGI nende elu.
Paari eredama välgatusega.
Kas need on minu elu ka?
Noooo ... tegelt väga ei ole.
Aga ma olengi imelik vist.
Igatahes. On raske päris isikuid võtta sama isiklikult, sama sügavalt sisse kui väljamõeldud inimesi. (Mis krdi inimesi, liigism või? No mõistuslikke olendeid, olgu.)
Ja "nagu raamatus" (või "nagu filmis") ongi ehtsuse mõõt. Sealt tuleb puhtamaid ja sügavamaid tundeid ju!
Kuigi praegu - nagu poole postituse pealt tuli idee - mõtlen, et vbla on ehtsuse mõõt hoopis valu?
Juba kaheksasena (see oli mulle päris raske aasta, kui tagasi mõtlen, kolm olulist surma, isa ja ema lahkuminek, aga ausalt öelda sellal ma küll ei tundnud, et midagi erilist) märkasin, et surnu kirstus ei äratanud mus eriti midagi. Nutma, nutma, nutma panid need inimesed, kes ahastasid ja valutasid seal juures.
Oli surnud klassiõde (kes ei olnud mulle isegi lihtsalt üks klassiõde, vaid lausa sõber) ja ta nägi kirstus rahulik ja valge välja. Aga kuidas tema ema seal nuttis - oi, ma murdusin selle peale.
Et mu vanavanaema (kes oli mu eriline lemmik ja kelle pilt mul riiulis seisab, sest ma tahan tema pilku oma elule peale) ära suri - nojah. Oligi juba vana, 92 on kõva vanus.
Aga kuidas vanaema (keda ma juba tollal väga ei sallinud) nuttis, sest temal oli ju ema surnud - see võttis ka minul pisarad lahti. Nii kahju oli temast!
Oh, kurb!!!
Jaa, võibolla ei olegi kunst see ehtsuse mõõdupuu.
Kui inimestel on VALUS, ma hoolin ka päris inimestest maapõhja ja taevasse tagasi ja ...
Veri seob.
Lihtsalt - lihtsalt mulle vist ei näidata väga? Ja siis ma hoolin sinna suunas, kus on näha ehk kunstilistesse väljendustesse?
Et tegelikult on valu see, mis mu äratab. Jaa, kui endal on valus, see on väga tõeline. Ja väga hirmus.
Ning teada, et kellelgi teisel on ...
Ha. Vaat siis. Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!
Mul hakkas praegu seda lugedes silma märjaks võtma see, kuidas sa kirjutad, et klassiõe ema nuttis...Täiesti võõras inimene, läbi võõra kirjelduse. Ma hakkan oma peas läbi ketrama seda situatsiooni, et mis tunne oleks endal kui laps sureks. Oma vanaema matustel nutsin ka siis, kui räägiti sellest, kuidas ta minu lapsi armastas ja siis mul hakkas sellest kurb, et enam nad ei näegi üksteist ja muidugi see ka, et teised vesistasid. Ma pigem nimetaks seda empaatiaks. Normaalne olevat ju see, kui inimene haigutab, nähes teisi seda tegevat. Igasugust valu ma pole ju tundnud, et oskaks end kohe teise olukorda panna. Ma olen end isegi hullemini tundnud, kui inimene, kellel tegelikult valus oleks pidanud olema, ma lihtsalt kujutasin ette seda tema valu, ehtsalt see selline polnudki. Enda ettekujutuse projitiseerimine teistele?
VastaKustutaSamas inimesed, kes väidavad, et nad hoolivad ainult teatud inimestest, oma lähedastest enamasti, mu meelest on empaatiavõimeta siiski. Lähedastest hoolimine on loomulik lõimetishoole, mitte empaatia...
Mhmh, see on jah empaatia, et teise hea teeb rõõmsaks ja teise valu valutab ja oled seltskonnas ilma viinata purjus, sest teised on viinaga.
VastaKustutaJa see siin on selline läbimõtlemata post, sest ma hakkasin peale hoopis sellest, et kunstilised tegelased lähevad mulle rohkem korda kui päris inimesed - ja siis alles tuli idee, et TEGELT mitte.
Asi on milleski muus: kui veri jookseb ja kui valus on, ma teen kõik, et aidata. On paar inimest, kelle peale õlgu kehitan ja ära pöördun, aga neid on TÕESTI vähe. Minu vihkamine, eks ole - et ma ei hooli enam.
Ent mul on valus, kui teistel on valus. Ükskõik, kas päris või väljamõeldud kodanikel.
Ma ei ole (veel) seda teemat läbi mõelnud rohkem kui "kui inimesel on valus, ma tunnen temaga kaasa, ma elan koos temaga. Tunnetan teda kui tõelist ja see jääb, isegi kui valu on möödas, ma näen teda tulevikus teistmoodi, ehedamana."
Aga seal on - ilmselt - üht-teist. Näiteks see võib kaasa kõlada sellega, miks mu meelest on vähemalt mõnikord minu ees avalikult valutanud mehed mulle ehedad ja neid ma üldse saan arvestada meestena. Muidu päästab ainult väga ilus näolapp, millele ma mõtlen kannatusvõime automaatselt taha =P
Kunstilistel tegelastel on päris inimeste ees ka see eelis, et nende kujul võib lohutada/kallistada iseennast. sest heas kunstilises tegelases saab ikka mingi nurga alt ka ennast ära tunda.
VastaKustutaja siis saab lahke olla ka enda vastu, sest otse justkui ei sobiks.
päris inimestes saab ka, aga siis hakkab mure, et kuidas ma nüüd kasutan teist iseenda projitseerimiseks ära ja ei näe teda tema endana. kunstilisele tegelasele võib vabalt, sest ta on kunstilisena ka lahtisem, tema osa külgi on peidus, teda saab edasi mõelda selliseks, nagu vaja.
sellest võrsub ka väga palju fanfici, kohati ma olen vaadanud, et fanfic on lausa teraapiavorm.
õigemini - osa külgi on ikka peidus ka päriselu tegelastel, aga nende puhul ei pruugi need peitu jääda; kui peidus küljed oma peas valmis fantaseerida, on oht puusse panna ja ühel hetkel piinlikkust tunda, sest päriselt oli see külg hoopis vaat-nii-ja-niisugune.
VastaKustutafiktiivse tegelase peidus küljed on tegelikult puuduvad küljed, need saab südamerahuga ise ehitada, õigupoolest ongi lugeja/vaataja töö neid ise ehitada, sellega ei rikuta tegelase isedust, vaid hoopis luuakse seda.
Siin ma ei tunne sinuga ühtmoodi, notsu =)
VastaKustutaMul ei ole seda "temale kaasa tundes olen enda vastu hea, sest mul oleks sedasi ja sedasi tema asemel valus ning väljamõeldud tegelasele võib kõike taha mõelda ja tunda", sest mul on selline kaasaelamine faking KÕIGIGA (peaaegu).
Elik elik elik -- ma ei tee tundetasandil vahet sisse, kuidas _temale_ on ok kaasa tunda, kuid _tema_ vbla tunneb hoopis teisiti tegelt, ma ei tohiks oma tundeid oletada _tema_ sisse, sest _tal_ on kõik hoopis teistmoodi.
Miks kogu aeg endale korrutan, et inimesed on lollakad. Miks ikka seda selgeks ei saa, et kõik ei ole nagu mina: mu automaatne tunnetamine käib täpselt sellel real, et mulle teeb valu valu, järelikult talle ka. Kõik on nagu mina!
Ja ma ei saa ega saa selgeks, et ei ole.
aga siis on see ju päris nukker olukord - kus sul on ühest küljest vajadus teisi aidata, kui nad valutavad - aga kui aitamise tulemusel enam ei valuta, kaob jälle kontakti intensiivsus ära.
VastaKustutaumbes et kui kõik maailm oleks õnnelikuks tehtud, siis jääks sa päris isolatsiooni.
noh, ma pean meeles =) Kui kunagi on valutanud, on inimesed mu jaoks ehtsamad, pärisemad alatiseks.
VastaKustutano siis on hästi, sest kõik on kunagi valutanud, ma ei usu, et keegi ei oleks.
VastaKustutaVõiks vist lausesse panna ka "minu nähes-kuuldes" =P.
VastaKustuta