Osta on nii tore

Ootan homset. Sest laekumine ja siis saab jälle uusi asju osta.

Vahel meenutan aega, kus mul oli kõik arvel, laste sokkidesse tulnud suured augud ja tühjakssaav hambapastatuub tugevad probleemid ja mul on "wtf minuga toimub?!?!", kui ühe lapse üks tahvelarvuti (jah, pojal see isalt sünnipäevaks saadu) vedeleb kasutamatuna ja ma ei saa seda isegi ära antud kellelegi.
Tahate keegi v?
Seal on sees vaja koristada, sest seesinane isa pani sinna igast asju peale, aga phmt ta lihtsalt seisab. Kaantega, sest millegipärast need oli mul ikka vaja osta, enne kui sai selgeks, et seda ei kasuta mitte keegi.

Mulle ikka veel meeldib osta.
"Saan, kui tahan!" tunne.
Meeldib eriti just see ostmishetk. 2015. aasta alguses ostsin Tütarlapsele hõbedast päristürkiisidega kõrvarõngad, sest mul oli täiesti arutult raha enda kohta ja mida sellega nüüd teha? Väärismetall on kuidagi eheteteema eks? Ja no selgelt hõbe ja türkiisid käivad kokku. Ainsad Pärisasjadest ehted, mida olen netist piltidelt imetelnud ja hinge haavu rebinud, sest nii krdi ilusad.
Väga ajukahjustunud ja katkine mina ei leidnud neid siis enam kotist üles. Kolm korda olin otsinud ja leppisin vaikselt mõttega, et ilmselt tõmbasin mingit asja võttes välja, ise seda märkamata, ja küsisin endalt, mis tunne on? Ja tõdesin, et kurb on küll, aga see hea hetk, hea tunde põhiosa oligi juba ära. Seisin poes ja ostsin asju, sest tahtsin!!!!
Neljandal korral leidsin kõrvarõngad sealt kotist ikka üles ja jee.
Mitte et üks neist nüüd ikkagi kadunud poleks ja et Tütarlaps pole sihuke omavahel klappimatute kõrvarõngaste kandja kui mina, ei kanna ta ka teist. 

Pakke meeldib mulle samuti saata - kellelgi on vast rõõmus neid saada? Nii tore! Teistele rõõmu tehes on mul ka rõõmus ja kui nad ei rõõmustagi - noh, ma vähemalt tegin oma parima, et rõõmustaksid, eks? Kõik hea!
Ainus, millega on probleemid, on asjad, mis mu enda meelest on ka jamad, aga samas liiga head, et nad minema visata (vt see tahvelarvuti-jutt).
Asju, mis on suht vanad, ent funktsionaalsed, on täiega tore kellelegi annetada, kel nendega rohkem peale hakata kui minul. Näiteks on mul neljast fliispleedist alles kaks. Aga uued asjad, mida ma ei taha ja kasuta? Raamatud, mida ei loe? Mängud, mis on liiga igavad, et neid mängida? Vana pliit, mis on tegelt jumala töökorras v.a. ahi, ma lihtsalt sain uue kingiks, ja ta on liiga suur ja raske, et kellelegi pakiga saata? Mida ma TEEN nendega?!?!
(Ok, pliit vast viiakse minema, aga kui sihiks on prügimägi, mul on küll kurb.)

Nii hästi on meeles aeg, kus mul oli asju VAJA - aga ka siis oli VAJA ikkagi funktsionaalseid asju. Pleed nt annab sooja ja vahel on ka sisustuselemendina hea vaadata. Pesumasinast, mis ei pese, on aint vaeva ja kui olla visa nagu noor mina, saab enne kolm masinatäit pesu märjaks teha ning käsitsi vannis ära pesta, kui lõplikult selge on, et see masin ei tööta. Kindad kaovad alailma, neid ikka kulub, pole ülearu. Head vett ja sooja pidavad saapad on oivaline leid, muidugi tahaksin vett ja sooja pidavad, aga pojale väikeseks jäänud saapad edasi anda ...

Aga mul endal ei ole enam eriti asju VAJA. Ostan uue šampooni juba valmis, kui vana pudel viimase veerandi peal on, võin vajadusel osta uue kinkekoti, kui kodust ei olnud meeles kaasa võtta, aga millegipärast tahaks pakkida,  võin osta raamatu, kui tahan väljas süües midagi söögi kõrvale lugeda.
Pimestav vabadustunne.
Ma võin ära visata piparkoogitaigna, kuhu pandud soodat ja jahu piisavalt hästi ära ei seganud ning piparkoogid tulid soodamaitselised. Ma võin halvaksläinud pudrupära pärast seda, kui talle on ka külmkapis hallitus külge kasvanud, kempsupotti saata üldse endamisi hädaldamata, et krt, sellest oleks ju pannkooke saanud, kui varem reageerinud oleksin. Ma võin keset kooliaastat osta uusi raamatuümbrispabereid, mitte hoida iga krdi suuremat paberitükki alles juhuks, kui on vaja uut raamatupaberit ning häda korral lasta lapsel raamat reklaamlehte pakkida.
Ma võin.
Ja kui keegi meist midagi tahab - mina, poeg, tütar - ma ostan ja naeratan sisemiselt, uskumatuna, et sedasi ka saab. Tahad ja saad, mis värk see on?!?!?!

Mõlemad lapsed on midagi tahtnud, homme saan nood asjad ära tellida ja mõne, mida mu arust veel neil hea oleks kasutada (üks müts on ikka kuidagi liiga vähe inimesele, kes mütsi kannab) ka ja ... Võit!
Nii krdi tore tunne.

Üldiselt on nõnda vähe probleeme, et aju arvates mõne võiks leiutada.
Minu arust halb mõte. Lähen teen hoopis küpsiseid.
Kuna mul on nüüd töötav ahi, saan igast huvitavaid asju jälle teha, mille valmistamisest vahepeal loobusin. Enne aastavahetust käisin poes, seal oli allahindlusega roogitud forell. Jõudsin mõelda, et njah, kahju, et mul ahju pole ... kui korraga lõi ette, et on küll.
Forell majoneesi-sinepikattes oli kohe teema.
Ja KÜPSISEID saan teha samuti. Šokolaadikooki. Hautatud ahjupraade ...

Sellise eluga harjumine võtab aega. Ent päris tore on.