Staarenesetapja

Tegelt ei ole.
"Staardepressiivik" oleks täpsem, kuna ajakirjandus ikka vaatab mind huviga teema "depressioon" pealt. Aga samas: keegi kurat ei teakski, et see on minu jama, kui seda enesetapmise eredat sündmust taga poleks. Seega natuke ikka staarenesetapja.

Täna võõrustasin "Nädal Roaldiga" saatejuhti, kaameranaist ja helimeest. Ma ise muidugi pole ühtegi nende saadet näinud, telekata ja telekahuvita, nagu olen, aga olevat täitsa ok.
Kunagi märtsis tuleb siis deperssioon neil teemaks.

Nad olid täiega toredad, aga nii hullu väsimust kui pärast, ei mäletagi, millal oli. Lihtsalt sellest, et "ära veel teed välja vala, me paneme kaamera", "tule nüüd sealt uksest uuesti välja", "oota siin kolm minutit, me võtame auto, muidu ei jõua järele kuidagi", "hea kaader, istu veel sedasi. Ma istun ka, siin võibki rääkida!", "mhmh, läpaka taga, niih ... skrolli blogi üles ja alla!"
Muidugi olid küsimused ka üksjagu kurnavad ja neid oli PALJU (kindlasti ei lähe kõik vastused eetrisse, sel juhul tuleks ainult minust 50 minutit). Aga kui oleksime kogu aeg köögis istunud, ma nii surnud ei oleks RAUDSELT.
Kui nüüd olen.
Jätkuvalt olen.
Sedasi tühja kõhuga ja külmetades (ärgates olid ikka veel tekid üle pea ja varbad jääs) pole tükk aega uinunud. Enamasti ei jää magama nõndamoodi ja tuleb midagi ette võtta, kuid seekord oli väsimus nii suur, et miski muu ei lugenud.
Mitte et oleksin kohe jäänud, aga liiga väsinud, et süüa või tekke juurde tuua - ja viimaks viis see vaimne kurnatus siiski ärakukkumiseni.

Emake maa, kui jube väsinud!
Peale ärkamist, seejuures. Enne olin kirjutamisele mõtlemisekski liiga kapsas.

Muidu toimetan läbi oma uut romaani.
Viimane osa, selgub, on täiesti mitteviimistletud. Kergelt imestan, et kulka sellele raha andis - aga noh, nüüd teen ta ilusaks. Lõikan siit ülearuse maha, panen sinna paar lauset juurde ja vaatan, kuidas rohmakast tekstikamakast kerkib esile selge ja ere figuur.
Algne kirjutamine on nagu kiviploki lahtiraiumine ja laias laastus paika lõikamine. Aga hilisem toimetamine, läbiviimistlemine on alles kujuritöö.
Teen seda päris hästi.
Pühendumine. Selles olen jätkuvalt hea.

Mõtsin täna depressioonisaatele järgnevalt läbi, mis siis ON need uue mina avastused, kuidas elada SAAB (vastandina sellele, et vanamoodi lihtsalt ei saanud enam. Praktikas tõestatult).
Lühidalt ja selgelt kokkuvõetuna järgmised:

* Sina oled tähtis. Tee, mida SINA tahad. Hooli endast. Maailm saab hakkama. Ära ennast mingi anonüümse võibolla-on-neil-parem pärast katki tee, vaid võta (või ära võta üldse, kui niimoodi tahad) ette midagi, mis sind õnnelikumaks teeb!
* Oma ellu tasub kaasata ainult neid inimesi, kes sinusse suhtuvad sama "ma tahan, et tal hea oleks"-iga, mis sina neisse.
* Valu ei tasu kannatada. Kellelgi pole sest parem, et sul halb on. Valu vastu on IGASUGUSEID paremaid vahendeid kui "kannatan ära. Kui enam ei suuda, suren maha".
* Soodoma ja Gomorra värk - kuni maailmas on vähemalt mõned head ja ilusad inimesed, on maailmal ju põhjus olemas olla? Meenuta seda, kui kõik näib nii jube, et enam ei tea ega oska!
* Võta rõõmu, kust saad!

See ongi kõik või?
Õnneliku elu alused minu moodi inimestele?
Unustasin midagi v?