Tähtsuse järjekorras

Mul on mu võrgupäeviku statistikalehet alailma lahti, sest seal on kohe kõik silme ees: uued kommentaarid, palju lugejaid on, saab teha uue postituse, näeb, mis poste täna millegipärast palju loetud on, näeb ära, kust tuleb palju inimesi (ja seega näeb ka mulle viitavaid linke automaatselt).
Aga mida ma peaaegu kunagi ei vaata, on riikide nimekiri, kust klikid tulevad.
Nüüd vaatasin.

13 klikki päeva jooksul Ukrainast?!

Kõik mu sees pudenes korraks laiali.
Sest ma ei saa aru ega üle, kuidas on võimalik, et inimesed ei vaevle sealse pärast vähemalt iga nädal korra. Kuidas neile ei jõuaGI kohale, et seal elavad inimesed nagu meie, et sama hästi kui seal, võidaks surnuks peksta su ülekoridori pere, kolm last, vanemad ja mehe ema, kes ka samas elabs, takkapihta.
Ah, see on kaugel, meid ei puuduta.
Puudutab. Oi, kuidas puudutab.

Jaa, võrgupäevikut loevad ilmselt need eestlased, kes seal midagi tegemas, korraldamas. Ukrainlased ise ei saaks lihtsalt keelest aru.
Mul on nii hea meel, et selliseid inimesi Eestis on. Kes teevad. Et kõigil pole kama. Et ma võin ise mitte teha, aga keegi ikkagi teeb.
Isegi inimkond ei lähe minuta hukka!

Võtmesõna on usaldus. Ma usaldan teisi tegema asju, milleks nemad sobivamaid on, keskendun ise oma suutmistele ja oma võimetele kõige paremini sobivatele ülesannetele.
Nõnda ütles Luffy One Piece'is: "Ei, ma ei tea midagi mõõkadest, ei oska kaarti lugeda ega süüa teha - häh, ma ei oska isegi valetada! Aga mul ei olegi vaja - selle jaoks on mul meeskond!"
Igaüks teeb OMA asju ja kokku on võitmatus. Mitte et igaüks pusib omaette ja kui kõike ei suuda, ongi puuks.
Võrgustik. Võrgustik!!!

Mis ei tähenda, et iga osa võrgustikust poleks oluline. Iga osa. Keegi ei suuda kõike, aga kui iga osa teeb oma jao, on daalia.
Näiteks mina. Mul on mõned eriomadused, mõned valdkonnad, kus töö võib mulle jätta ja ma teen ära paremini kui enamik teisi.

Mul on täna, muide, sünnipäev.
Mispuhul, palun. Siin on pilt minust. Või mis, kohe mitu pilti. Istun kiiktoolis, nagu vanaemaealisele kohane ja näoilmed on ka vanaemale kohased. Kurjast naervani loogilises järjekorras.

K tegi fotod.

Nii, ja kuna ma Jaini "Come" lugu olen juba jaganud, panen kuulamiseks midagi muud reibast ja lootusrikast. Midagi, mille videos on "kõik inimesed on inimesed!" idee näha näiteks.

Lootusrikast, sest noh: ma eriti ei julgenud loota, et miski kunagi ka hästi võiks minna.
AgA SellE AastA eel, mille 38 olen, peaaegu julgen.
Äkki läheb hästi?!
Äkki lähebki?!



Huvitav, kas see lugu on ka Rentsi juurest?