Mul vist ei oleks nagu õigust tunda, et olen maailmast välja heidetud ja mulle pole siin kohta ja vihkan kõike vastutasuks?
Sest eile oli Kirjandusministeeriumi salvestus, mulle öeldi nii palju hästi, seal oli kolmel inimesel mu raamat kaasas ja soovisid eraisikuna pühendust ja autogrammi, raha on ka piisavalt korda kümme, õues on viimaks ometi päris talv, mu senised lapsed teevad nii lahedaid asju ja sain psühhiaatrilt ka uue lapse saamise loa ikkagi kätte.
Aga tunne on küll selline, et miks, mida, mida ma üldse, kellelegi pole mind vaja.
Sest noh. NOH.
Põhimõtteliselt on tore, et sain selle psühhiaatriga rääkimise kohe ära teha, sest nüüdseks olen juba väljakallavalt-kõikevihkavalt vihane.
Ma ei usalda su oma tervet mõistust nii palju, et julgeksin sulle kunstliku viljastamise teel last kõhtu panna proovida. Üritad jälle end ära tappa, olen mina süüdi. Saa teise arsti käest luba, siis mu oma vastutus on väiksem.
Sina, Triinu, ei ole adekvaatne otsustama. Ma tahan teise arsti arvamust, sest teda ma usaldan palju enam. Ikka väljastpoolt me hindame adekvaatsemalt kui sina seestpoolt. (Ja sõnadesse vormimata, ent siiski reaalne tähendus seal taga: mine otsi baaridest siis meest, kui oled ebastabiilne ja habras, me normaalset haigusriskivaba kunstlikku viljastamist sulle psühhiaatri otsuseta ei tee. Mine valeta ja pane elud ohtu, kui last tahad!)
Ma saan selle psühhiaatriga suht kenasti läbi.
Aga kui ei saaks, kui ta oleks mu arust nõme, päris ma ei oskaks tegelt rääkida sellist juttu, et kellelgi poleks paha sõna öelda. Saaksin oma loa lapsesaamiseks, mis ludiseb.
See ajab mind kah marru - et ma peaksin teesklema lollimat inimest, et lollakatele sobida, ning NENDE arvamus otsustab.
Normaalsete inimeste normaalsed arvamused loevad, mina olen ju mingi imelik.
JAH, OLEN! Mis see on HALB asi v?!?!
Tahaksitegi elada ühiskonnas, kus kõik oleksid ühesugused v? Jah, mul on nõrku kohti ja ma eksin kohati. Huvitav, kellel pole ja kas on olemas inimest, kes ei eksi?
Oi, inimesi, kes ei TUNNISTA, et nad on eksinud, on.
Aga neid, kes ei eksi?!
Maivõi. Jah, muidugi, vaatan asja günekoloogi seisukohalt, kes loeb mu toimikut ja on korraga: "Aga ... aga ... aga!" Ta ei julge, ta ei taha sellega tegeleda, apike ...
Mhmh, lükkaks vastutuse minema, mulle üldse ei mõtleks.
Ent vabandust, mina olen seal vahel! Kui kahtlustada, et ma olen liiga depressiivne laspesaamiseks, huvitav, kui depressiivseks teeks mu veel lapsesaamise ärakeelamine? Kas teine enesetapp vbla ei tuleks mõttesse?
Krt, ma lähen üleni ängistatuks selle pealegi, et mul on vaja psühhiaatri luba ju!!!!
Hästi adekvaatne on oma hirmude ja vastustusekartmise pärast lükata mind tanki. "Ma ju tegin kõik õigesti, küsisin teise arsti arvamust, kõik on ÕIGE."
Mis mina selle peale tunnen, ei huvita kedagi. Sain ju oma loa, kõik on ju heasti?
Mis ma tahan, et arst minu kohta otsuseid tehes minu peale ka mõtleks? Eriti enesekeskne ikka! Mina tema peale ja tema murede üle küll mõtlen, aga et tema minu peale rohkem kui "Aaaah, see ei ole ju normaalne!"?!?!
Maivõi.
Aga noh.
Olgu. Ma mängin teie reeglite järgi ja pärast näitan keskmist sõrme.
Ma ju suudan seda.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Ära üle kee.
VastaKustutaTeinekord tundub mulle, et üleüldse tuleks enamikul meist lapsesaamise eeltoiminguna nõutada "psühhiaatri" tõendit. Paljulapselise isana tegin nooruses niipalju vigu, et tõend isaks olemise kõlblikkuse kohta oleks olnud igati asjakohane.
Laias laastus seepärast ma pahane olengi =) Nii paljud täiesti ebaadkvaatsed vanemad saavad lapsi, sest seksile ei panda kätt ette - aga mulle küll, dohh.
VastaKustutaVõibolla on asi ka selles, et lääne meditsiinis on inimene tükkideks jagatud ja iga arst tegeleb oma valdkonnaga. Mulle tundub, et ta lihtsalt sattus sinu haigusloos millegi peale, mis ei kuulu tema kompetentsi, ja saatis su tolle eriala spetsialisti juurde. Kui ta oleks su näiteks kurguarsti juurde saatnud, kas see oleks ka sinus nii tormilist reaktsiooni tekitanud?
VastaKustutaNo esiteks mu esmane shokk tuli sellest, et NÜÜÜÜD siis. Elik tal olid kõik andmed kogu aeg käes ja olemas. Midagi uut ei tulnud, enesetapp ja sertraliin olid nii talle kui nt selle opi, kus käisin, läbiviinud arstile teada.
VastaKustutaAga nüüüüüüüd siis.
Ja tõsi on, et kui ta oleks mu kurguarstile saatnud, ma ei oleks nii teravalt reageerinud, aga NÜÜÜD siis oleks ikka.
See tunne, et andmed olid tal kogu aeg olemas, aga NÜÜÜD on vaja nende üle muretsema hakata.
Aga see depressiooni-osa lisab oluliselt juurde. Et kui su eeldus on, et see inimene võib mitte rasedust ja lapsesaamist kannatada vaimselt, mis sa arvad, kuidas ta reageeriks, kui talle NÜÜD öeldaks, et ei, me ikka ei luba sul last saada?
Ma põhimõtteliselt saan Sinu raevust aru. Kui asusin sellesse kooli õppima, kus praegu õpin, ei aimanud ma, et alustavad õpilased veedavad kuus kuud nagu akvaariumis. Kümned inimesed jälgisid meid, kas oleme oma erialale sobivad. Andsid meie selja taga hinnanguid meie suhtumise, õppimisvõime, emotsionaalse seisundi, stressitaluvuse kohta. Peale katseaega tundusin endale nagu astronaut, kes on laborist läbi käinud. Selle aja jooksul pidin igaks juhuks varjama oma emotsioone, et mitte tunduda labiilne. Kedagi ei saanud usaldada ja ettevõtte arstile, kes kõiki kontrollis, jätsin mulje, et suudan mägesid liigutada. Selge, et jama kõik. Aga ma võtan seda ratsionaalselt: kuna ma asjaolusid ei saa muuta, siis muudan ISEENDA meeleolu HUVIDES enda mõtlemist, keskendun oma eesmärgile ja ei ärritu.
VastaKustuta"Ent vabandust, mina olen seal vahel! Kui kahtlustada, et ma olen liiga depressiivne laspesaamiseks, huvitav, kui depressiivseks teeks mu veel lapsesaamise ärakeelamine? Kas teine enesetapp vbla ei tuleks mõttesse?"
VastaKustutaSee kõlab natuke ähvardusena või kui mitte päris ähvardusena, siis oma potentsiaalses tulevikuenesetapus teise inimese, kes teeb lihtsalt oma tööd, süüdistamine. Kas tõesti peaks kellelegi last "sisse panema" seetõttu, et muidu ta tapab end ära? Kas ei peaks sellises olukorras mõtlema tulevase lapse heaolule? Kui kardetakse, et see heaolu ei ole hea, siis oleks ju vastutustundetu süütut last sellisesse olukorda panna. Tulemuseks oleks kaks õnnetut inimest versus üks õnnetu inimene.
"Mis mina selle peale tunnen, ei huvita kedagi. Sain ju oma loa, kõik on ju heasti?
Mis ma tahan, et arst minu kohta otsuseid tehes minu peale ka mõtleks?"
Mõtlevadki äkki. Aga sa lihtsalt reageeridki ehk üle? Äkki nad ei eelda, et inimene sellise asja peale vihastab, kui tulevikulapse heaolus veendumiseks tahavad nad omalt poolt kõik teha. Seda peaksid sa ju lapsevanemana teadma, et vahel tulebki oma eo alla suruda :) Kas või tulevikulapse tarbeks. Või mõne muu unistuse tarbeks.
a) Mina arvan, et oma ego ei tule alla suruda. mitte kunagi. Ma arvan, et kui juba suruda tuleb, on selgelt tegu sulle vales suunas tegutsemisega, äre tee nii! ütleb kõik sinus.
VastaKustutaKuula ennast. Sa oled tark.
Kui sa TAHAD midagi teha, on tegu hoopis teise asjaga. Vara tõusta ja mitte süüa ja olla nii lahke kõigi vastu, et neil hea oleks - kui sa seda tahad, on väga hästi. Aga suruda ... ei.
Mitte kunagi pole see hea mõte.
b) ma ka arvan, et kui ma vihastan, on kõige tervislikum ja parem mulle vihastada. Mitte mõelda, et olen halb inimene, sest vihastan, teesklen ka enda ees leppimist ja rahulikkust.
Sittagi ma lepin. Olen ausalt ja vabalt vihane hoopis.
c) Mina ei arva, et lapse heaolu huvides oleks tema elu kujundada algusega "ema peab otsima suvalist spermadoonorit, ükskõik kui nõmedat ja haiget, sest meditsiiniline viljastamine ei tulnud tema puhul kõne alla."
d) inimesed, kes töötavad inimestega ja ei suuda samas empaatilised olla, on vale töö peal.
Punkt.
Kas punktiga d pead silmas, et Sinuga ei oldud empaatiline?
VastaKustutaHoiatan, et olen nii habras selle teema peal, et edasise kriitika kustutan lihtsalt ära.
VastaKustutaEi ole nii, et mina olen "liiga õrn". On nii, et inimesed on jubedustäratavalt tuimad ses suhtes, kui kõvasti võib peale astuda.
Ma praegu ei luba enam. Ei taha seda kanda.
muidugi ei oldud.
VastaKustutamis küsimus see üldse on? Selgelt oli "ma selle peale üldse ei mõtle, mis tema tunneb, ma lihtsalt tahan OMA südametunnistuse puhtaks saada".
VVN! "Mis küsimus see üldse on?". Ärritun hetkel, sest Sa vaatad ainult otse ette, kõrvale ei näe ja vihastad veel teiste peale. Oled ehk mu kommentaaridest aru saanud, et töötan ka inimestega. Mu küsimus oli ajendatud sellest, et ehk pidasid meie kooli katseaega vajalikuks, kuna empaatiavõime olemasolu oli vaja selgitada.
VastaKustutaSu postitusest ei jäänud muljet, et günekoloog oleks Su rämedalt pikalt saatnud ja psühhiaatri juurde kupatanud. Ehk oli see arsti eetiline kaalutlus, millest ta EI TOHTINUD mööda vaadata ja äkki ta oli Sinuga suheldes siiski kena, mõistlik ja viisakas?
Teeme nii, et mina ei kommenteeri seda teemat enam ja Sina ära vaevu vastama.
Aga oled ju liga õrn. Ise ütled, et selle teemaga seoses oled habras. Olid vist ka seal arsti juures habras ja õrn ja tundsid, et tehakse ülekohut ja Sind ei usaldata?
VastaKustutaKas seda, et taheti psühhiaatri arvamust, oleks saanud kuidagi empaatilisemalt tahta? Või sa mõtled, et see nõue ise oli mitte-empaatiline?
Suvalist speramodoonorit tänavalt otsima minna ja riskida haigestuda tõsisesse haigusesse ei ole tervemõistuslik. Kui sa seda teeksid, siis see on su enda vastutada. Mitte arstide. Küll jah, hiljem peavad nemad sind ravima.
Äkki sa ei oskagi õnnelik olla? Said oma "jahi" kätte ja selle asemel, et õnnelik olla ja titat oodata, hakkad oma peas kunstlikult mingeid probleeme genereerima... Lihtsalt mõte.
VastaKustutaMitte mina pole liiga õrn, vaid oleks saanud teisiti edastada soovi. Nagu:" Teate, ma ei julge ise otsustada, et see on ok protseduur. Ma lihtsalt ei julge. Tahaksin teise arsti arvamust, teie psühhiaatri. Minge rääkige temaga, ma ei ütle, et ma muidu seda viljastamist teile ei tee, aga see kergendaks mu südant, kui tema nõusolek oleks selgelt must-valgel kirjas. Kui seda ei tule - no vaatame."
VastaKustutaAga öelda, et ei tee muidu ... miks tema vastutus oleks tema vastutus siis, kui ta mulle kunstliku viljastamise ära teeks minu soovil, aga siis ei oleks, kui ma lähen suvalist isast otsima? Kas see ei ole selge "minu käed on vähemalt puhtad, tema tehku, mis tahab, saagu laps, nagu oskab, mina ei hooli"?
"Aga öelda, et ei tee muidu ... miks tema vastutus oleks tema vastutus siis, kui ta mulle kunstliku viljastamise ära teeks minu soovil, aga siis ei oleks, kui ma lähen suvalist isast otsima? Kas see ei ole selge "minu käed on vähemalt puhtad, tema tehku, mis tahab, saagu laps, nagu oskab, mina ei hooli"?"
VastaKustutaEi!
See oleks sinu poolt ähvardus ja manipulatsioon. Kujuta ette, kui kõik selliste väljapressimistega kaasa läheks. Terve meditsiinisüsteem näiteks.
Mina ei ole midagi öelnud.
VastaKustutaRõhutan.
Ma eeldaks, et inimene ise mõtleb, mida tema käitumine kaasa võib tuua. Ja mis on loogiline järgmine võimalus, kui mulle kunstlikku viljastamist ei tehta.
Aaa, et variant oleks ka patja nutta ja "ei saa last, kurb" tõdedaP?
SIIS ma oleks arg, hädine ja vilets inimene enda silmis, dohh. SEE oleks selline variant, millega ma ei suudaks endale enam otsa vaadata peeglis. Endast lugu pidada.
Et eeldatakse automaatselt, et ma olen vilets ja hädine inimene??? Ja see peaks minu arust HEA varant olema?????
Või minupoolne ähvardus ja manipulatsioon, kui ma isegi midagi ei ütle???
Ach, ma ei hakka. Inimesed on lollakad. Liisu nt.
Muidugi, iga endast lugupidav inimene läheb otsib tänavalt üheöösuhte spermadoonoriks! Mhmh. Ja mina olen lollakas.
KustutaSee meenutab midagi sellist, et on jõgi, mis voolab ühte pidi onju. Aga siis oled sina, “teistmoodi”, ja tahad, et jõgi hakkaks teistpidi voolama. Sest sa TAHAD. Keegi ei keela tahta. Aga jõe ääres pikali maas jonnida, et miks ta teistpidi voolama ei hakka ja et “lollakas jõgi”?
"Teate, ma ei julge ise otsustada, et see on ok protseduur. Ma lihtsalt ei julge. Tahaksin teise arsti arvamust, teie psühhiaatri. Minge rääkige temaga, ma ei ütle, et ma muidu seda viljastamist teile ei tee, aga see kergendaks mu südant, kui tema nõusolek oleks selgelt must-valgel kirjas. Kui seda ei tule - no vaatame."
VastaKustutaMina ilmselt vihastaksin sellise nämmutamise peale :D. Mida ma sellega öelda tahan, on see, et kui see arst pole selline, kes sind juba ammu ja väga hästi tunneb, siis kasutab ta ilmselt mingit harjukeskmist lähenemist. Ja kuna tema eriala ei ole ilmselt psühhiaatria, siis võimalik, et tema oskused depressiooni jm psüühiliste probleemidega või eriliste (nt ülitundlike) inimeste kohtlemisel pole paremad kui kesmisel inimesel.
Miks on sellistes ametites suhteliselt vähe väga empaatilisi inimesi? Sest empaatilistel inimestel on väga suur oht sellise töö peal kiiresti läbi põleda.
Kui ma midagi tahan
VastaKustutaon oluline see, et ma seda tahan.
Tähendab ei ole "ei saa, kurb, sest ..."
On "Ok, nii ei saa, proovime teismoodi. Ja kui nii ka ei saanud, kolmandat moodi. Ja kui nii ka ei saanud, neljandat."
SEE on absoluut. Et ma midagi väga tahan, on olulisem kui miski muu. Kui ma tahan, et jõgi teistpidi voolaks, ma uurin nõukogude liidu kogemusi jõgede ümberpööramisega, otsin spetsialistid, ostan maad kokku, üritan voolu pöörata, tehes sellega samas loodusele vähimat võimalikku kahju.
Kui ma TAHAN, et jõgi teispidi voolaks, ma ka tegutsen sel eesmärgil.
Et ma ei suuda ette kujutada, miks ma seda tahtma peaks, on eriküsimus.
Aga "oi, voolab nii, kurb, aga ma ei tee midagi" ei ole minus. Kui ma midagi tahan, ma ka tegutsen sinnapoole.
Aga selle vastu, et inimesed on lollakad, ma väga ei saa midagi teha. See ei ole jõe kuskile suunas voolamine. On päikese loojumine teatud kellaajal.
LIHTSALT ei ole minu võimuses muuta.
No aga tegutse siis!
KustutaMiskipärast see kõik, mida kirjeldad välja ei paista. Mina näen vaid mingi tühise asja pärast, et keegi polnud sinuga piiiiisavalt empaatiline, halamist. Kuigi said oma “jahi” kätte ju.
Kirjeldad “üle laipade” oma tahtmise poole minemist, samas ütled, et mingi unistuse pärast sa oma ego alla ei suru. Kuhu see ego sul seal arstikabinetis jäi? Kus see selles postituses on? Ei ole ju.
Ma ei reageeri nii kiiresti. Selleks, et ma saaksin aru, et oot! Mulle tehti ülekohut! Oot! Niimoodi ei ole ok käituda! võib mitu päeva minna. Ma ei saa arugi, mis toimub, kui mul pole aega vaadelda, pean kohe reageerima.
VastaKustutaJa ma ei saa üldse aru, mis sinu arust on "ego".
Minu jaoks on lihtne: teen, mis ma tahan.
See loeb.
Oluline on aga ka tahtmiste järjekord.
Nt tahan ma last rohkem kui midagi muud. Tahan rohkem kui inimlikku kohtlemist. Tahan rohkem kui mugavusi või ohutust. Teen kõik, et teda saada.
Aga see ei tähenda, et ma EI tahaks mugavusi, ohutust ja inimlikku kohtlemist. Need lihtsalt on teisejärgulised lapse järel.
Ma arvan, et arstil on üsna savi, kas sa tapad end lapseta ära või mitte - nagu sa ise ütlesid, sina juba oled imelik, seda enam ei muuda. Enesetapu tõenäosus lapse mittesaamise või mõne teise tujutsemise pärast (sest päris kõike ei saa kunagi, mida tahad) on täpselt sama. Või kasvõi selle pärast, et oled pärast sünnitust magamata ja parem käsi ei tööta ja mähkmete vahetamine on koordinatsioonita liiga keeruline. Nii et ilmselt on arstil üsna ükskõik pikas perspektiivis, kas sa elad või sured, ühel päeval sureme me kõik, see, kui sina otsustad mõned aastad varem lõpp-peatusesse saabuda on sinu isiklik otsus ja temal pole sellega midagi pistmist ega millegi pärast end süüdi tunda. Kui ta sulle aga lapse annab ja sa end mingil muul suvalisel põhjusel ära tapad, sest näiteks päike paistab, aga sa tahtsid just vihmaladinat kuulata, siis see, et üks laps peab emata kasvama, jääb tema südametunnistusele, sest tema selle lapse sulle ju andis. Seda enam, et kui sina ise oled avalikult rusikaga rinnale tagunud ja öelnud, et vanemal kui kümneaastasel pole enam ema nagunii vaja (hoolimata laviinist teaduskirjandusest, mis väidab vastupidi).
VastaKustutaMinul on vahepeal kahju sellest, kui egoistlikult sa kohtled näiteks oma poega (samas toas arvuti taga istumine, kui teine üritab magada, on näiteks konkreetne hoolimatus, ma ootaks enamat ka inimestelt, kes ei ole lähisugulased) - ja ilmselgelt sa ei tee seda meelega, lihtsalt väsinuna sa ei hooma selliseid asju, empaatiavõime on lihtsalt sama otsas kui koordinatsioon. Aga värske lapsevanemana oled sa kogu aeg väsinud. Ja see on hirmutav.
Jah, asotsiaalide lastel on veel kehvem. Mõne teise inimese lapsel on jälle parem. Aga günekoloogi ei huvita need olemasolevad lapsed, teda huvitab ikka see, kuidas saab olema elu sellel ilmsüüta lapsukesel, kelle TEMA sinu sisse paneb.
See on nüüd naerukoht.
VastaKustutaNagu - PÄRISELT?!
Nagu ... meil ei ole kahe toa vahel ust. Pole iial olnud. Minu ja mu poja toad on kõrvuti, uks vahelt puudu, ja meil ei ole väga suured toad.
Mul ei ole pähegi tulnud, et tema ei võiks oma (just ukse kõrvale paigutatud) arvutis mängida, kui mina magan (voodis, mis on teisel pool ust, sama seina ääres). Lõunaund, puhkepäevade eel ta mängib kaua pärast seda, kui mina ööunne olen läinud, ta ei viitsi ka kõrvaklappe kasutada ja ma pole ka nõudnud. Kui kõlaritest tuleb liiga vali heli, teen kaeblikku häält ja ta paneb vaiksemaks.
Kui ma nii magada ei saa, ma ilmselt ei ole väga väsinud siis. Tõusen üles ja teen midagi muud.
Ja siis MINA peaks leidma, et minust on ikka jube ebaempaatiline panna öösel arvuti käima ja ilma hääleta seal mängida?!?!?! Nagu PÄRISELT?!?!?!?!
Lisaks:kui järgmisel päeval on koolipäev ja poeg läheb magama enne mind, ta vahel jätab arvuti lahti, et mina saaks oma civi seal mängida, kui tema magab. Enamasti ma ootan, kuni ta on magama jäänud, aga vahel olen ka enne mängima asunud. See ei sega teda magama jäämast.
VastaKustutaMa lihtsalt ei osanud oletada, et just tol päeval ta ärkab öösel minu tegevuse peale üles ja ei jää kohe uuesti magama.
Boonuspunktid kommentaarist suvaliselt kasutatud näite välja korjamise eest. Nii võib varsti kirskikorjamise võistlusele minna.
VastaKustutaAga no kui ikka LAPS ise ütleb,et nii "ära põe emps, täiega chill on", siis pole muidugi põhjust muretseda - ega sinu asi lapsevanemana polegi ju tervislikke piire kehtestada või teda eluks ette valmistada või midagi, reaalne kasvatusprotsess ja piirid on ju lollidele. Ma olen kindel, et ega need peatselt saabuvad potentsiaalsed kolmikud, kes röögivad öö otsa kohe teisel pool tema (puuduvat) magamistoa ust, ei hakka ka tema und kuidagi häirima.
Aa, õige, ma unustasin, sa tahtsid nagunii last lapsehoidjana kasutada, et ise vähem pingutama peaks. Ongi hea, kui varakult titekisaga ära harjub, peaks ehk lapsevoodi hoopis tema tuppa panema, saaksid sa ise rahulikumalt magada.
Isetus on halb, isetus ajab trammi alla. Egoism on hea, see ajab potentsiaalselt teised trammi alla, aga sellest on meil õnneks pohhui. Oi, beebi!
(Tegelt mul on keldris uks. Kui on tite või tittede näol põhjust see välja tuua ja ette panna, saab tehtud, aga ma ei näe, miks end vaevata asjadega, mis vahetult vajalikud pole.)
VastaKustutaA mis tervislikud piirid? Et arvutiga mängimisel tund aega päevas v?
Sry, ma ei näe, et kui inimene ise õnnelik on, kõigega hakkama saab, mis muus elus, kui temaga on kõik hästi, peaks lihtsalt põhimõtte pärast "aga uuringud ütlevad, et see pole keskmiselt hea" piirama.
Mina kasvatan OMA põhimõtete järgi. Ja seal on "tee seda, mis tahad" VÄGA oluliselt kohal.
Aa, et ta ühtlasi käib tantsuklassis, 3 korda nädalas korvpallitrennis, jala koolis, kord nädalas sotsiaalse suhtlemise ringis ja et hinded on head, ei tõesta midagi? Et ma lihtsalt piiramiseks peaksin ikka piirama?
Nooo ei.
(ja mida - mis suvaliselt välja toodud näide? Ma vastasin ainsale asjale, mis oli konkreetne ja selge, sitta ma oskan iroonia kuhjast nüüd täpselt ära tabada, mis on nali ja mis lihtsalt tõese liialdusena mõeldud.
VastaKustutaVõi ma peaksin vastama, et aa, kui emata uut last mitte tahta, aga minust on savi, on loogiline käitumine v? Ma arvan, et kui see nii on, ongi ok. Loogika ftw.
Aga kardan, et ei ole, et tal on savi kõigest peale omaenda südametunnistuse või peenemalt öeldes "ta lihtsalt ei mõelnud täpsemalt".
Ja mul on "krt, mis see on vabandus v, et mõelda ei viitsi-oska-misiganes????")
Ma tahaks loota, et emade põhimure ei ole mitte see, kas laps on piisavalt edukas, vaid see, kas ta on terve ja õnnelik ning kas ta elab keskkonnas, mis seda toetab. No kas ta saab ntks piisavalt kvaliteetset und. Üldiselt inimesed arvestavad oma lastega (ja oma vanematega), kuni selleni välja, et uute planeerimisel mõeldakse, kuidas see mõjutab olemasolevate elukvaliteeti.
VastaKustutaAga tore muidugi, et tal head hinded on.
P.S. Ma ei ürita sind kuidagi ümber veenda, on ilmselge, et sa lähed oma tahtmise saamiseks kasvõi üle (oma lähedaste) laipade. Tahtsingi ainult seda öelda, et sa tglt ei ole maailmanaba, ühtki günekoloogi ei peagi huvitama, kas sa teed uue enesetapu v mitte. Ja minul on väga hea meel teada, et meil on piisavalt vastutustundlikke arste, kes igale hullule titte sisse ei pista.
No mu point ongi, et ta on terve ja õnnelik.
VastaKustutaAaa, et mõned on kerge unega ja ei kannata, et nende magamise ajal tehakse samas ruumis igasuguseid asju? No aga meie ei ole.
Ja ma ütleks, et meil sinu definitsiooni järgi EI ole vastutustundlikke arste, sest mina sain oma loa ju.
Günekoloog on vastutustundlik, sest küsis hinnangut endast pädevamalt. Loodetavasti on ka psühh vastutustundlik ja oma töös pädev, mina tean ju ainult seda, mida sa blogis jagad, ja sa tihti meelega tirriteerid inimesi. Mul on igatahes süda rahulikum, teades, et sinuga pikalt töötanud spetsialist usub, et sa saad hakkama.
KustutaMul on hea meel, et su ettevõtmine sujub. Aga ma olen lihtsalt kõrvaline inimene.
VastaKustutaArst rõõmustaks ka koos sinuga, kui lähed vastuvõtule ja ütled: jee, ma saan lapse. Aga tema tunneb, et antud situatsioonis võtab tema ka vastutuse. No ja siis käitub nii nagu käitub.
Mida rääkis Rebane Väikesele printsile... ega ma pole kindel, kas see näide just parim on, aga ilus lugu ikka :)
Jagatud muusika on super! Aitäh :)
VastaKustutaKas sa ei ole mõelnud, et su sündimata laps tahaks, et tal oleks isa. Sellest lapse vaatenurgast on üheöösuhe v. kunstlik viljastamine võrdselt halvad variandid. Lisaks emotsionaalsele tähendusele on isa lapse maailmas oluline ka selle poolest, et on kusagilt abi saada, kui sina enam ei jõua. Su teistel lastel on isad ja nende suguvõsad ikkagi olemas, aga uus laps jääks sellest ilma.
VastaKustutaNagu öeldakse, lapse kasvatamine algab talle isa valimisest. Kas sa oma lapsesaamise projektis ei võiks sellele osale rohkem vaeva pühenduda?
Ma valisin.
VastaKustutaNad ei tahtnud.
Ja kui valida on, kas ei ole last, kes mult küsida saaks, et "aga isa? Miks mul ei ole?" või laps siiski on olemas ja üldse saab seda küsida, ma arvan, olemasolu on parem variant.
Tegelt see on nõme küsimus. Sinult, mitte lapselt siis.
VastaKustutaNagu tõesti.
Lapsed küsivad igasuguseid asju.
"Aga miks mina mustanahaline ei ole?" "Aga miks meil autot pole?" "Aga miks taevas roheline pole?" "Aga miks koertel on neli jalga?"
Ja alati annab kõike seletada, oma vastus on kõigele. Ka sellele, et miks isa ei ole.
Dohh.
Vastus on olemas küll, aga "mul oli sinu võimalikest tunnetest pohhui, ma tahtsin pisikest beebit, sest ma olen ebakindel nartsissist ja mul on vaja, et keegi minust pidevalt sõltuks" ... Kahju sellest lapsest, kui sa talle tõtt näkku ütlema hakkad.
VastaKustutaEeee ... tajun teatud vaenulikkust.
VastaKustutaLausa üllatavat.
Nagu ... ma seda sult küll ei oodanud praegu.
Minu tõde on: "Mina meestega ei klapi. Olen korduvalt proovinud ja lihtsalt ei klapi. Aga ma olen ju ometi lahe emme ja ma tahtsin veel lapsi, kellele lahe emme olla, ja siis ma sain sinu arstide abiga. On ju tore!?" Ja siis mängitseme põss-põss mängu nt.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaSellise suhtumisega inimesele ei müü normaalne koerakasvataja lihtsalt isegi mitte kutsikat. Kui sa lähed kutsikat ostma, ei küsi keegi, kui väga sulle meeldib kutsikat omada - küsitakse selliseid elementaarseid asju, nagu kui palju sul reaalselt koera jaoks aega ja energiat on, kas sul on raha hädaolukordadeks, kui suur on sinu tugivõrgustik (see asi, mis sinu tulevasel lapsel sinu valiku tõttu on poole väiksem kui teistel). Kui potentsiaalne koeraomanik kehitaks õlgu ja ütleks, et "noh, ma väsin stressirohketes olukordades keskmisest kiiremini, mu stressitaluvus on keskmisest madalam, yada yada yada, aga sellest pole midagi, sest probleemide korral viskan ma selle kutsika teistele kaela peale, no küll laps tegeleb ja sugulased jne", siis läheksid sa sealt koju ilma kutsikata. Mis on ka õige, sest iga koerakasvataja eesmärk on see, et kutsikas saaks võimalikult hea elu peale, mitte see, et mingi suvainimene saaks ilmtingimata mänguasja. Aga lapsi on nii paljude meelest igati okei saada üldse mitte neile punktidele mõeldes, vaid keskendudes ainult sellele, et "ma enda arust olen täiega lahe emme". Ilma hetkekski mõtlemata lapse vajadustele, soovidele, tunnetele. Ja seda on kurb näha.
VastaKustutaTõesti? Et kui ma omast arust oleks täiega hea koeraomanik, oleks ebaoluline?
VastaKustutaNoh, ma kavatsen ka koera võtta 2019. Eks ma siis vaata, mis emaste koerte, kel kutsikad üle, omanikud ütlevad.
Ära üldse muretse, küll sa leiad mõne koeraomaniku, kes sulle kutsikaid annab. Terve hunnik on suhtumisega "võtke omale, muidu uputame ära", sobivad ju suurepäraselt inimesele, kes läheb küsima jutuga "andke üks, muidu tapan end ära". Põhimõtteliselt match made in heaven.
VastaKustutaVVN, ma lubasin lapse teemat siin mitte kommenteerida, sest oleks väga tuliseks läinud ja sellest pidasin ka kinni. Aga palun lõpeta.
VastaKustutaMeil on peres kolm inimest. Me kõik tahaks üliväga koera. Aga kui on vähemalt üks neist põhjustest, mille Rents välja tõi, ei ole ju mõtet looma piinata ja ainult iseenda peale mõelda. Kui Sul on päevi, kus Sa ei jõua jalga jala ette tõsta, mida see koer Sinuga siis peale hakkab?!
PS. Kas koera puhul kehtiks ka see, et tehku, mis tahab, peaasi, et oleks õnnelik? Sest see on ju ülim põhimõte?
VastaKustutaMa ei saa üldse aru, millest te räägite.
VastaKustutaJah, muidugi kehtib see ka koera puhul.
Kes ei taha koera, sest mingid põhjused: palun, ärge võtke. Kes ei taha last, sest mingid põhjused - ärge saage!
Aga ülidselt: mina ei ole kellegi nõu küsinud!
Hoiaks siis endale ... elage ise paremini. Oma põhimõtete järgi.
MINA elan oma elu endale parimal viisil, täh, aga ei aitäh te nõuannetele!!!!!!!! Mul ei ole vaja kellegi teise mkeelest head elu elada, mul on vaja ENDA elu elada nii, et see MULLE meeldiks.
Ja jah, ma usun, et minu meelest parim elu ONGI mulle parim elu.
Sa ikka lugeda oskad? Tahan, väga tahan, aga ei saa, sest ei mõtle ainult "mina", "mulle", "mind".
VastaKustutaSee on sinu arust pädev põhjus sest sest sest.
VastaKustutaMinu arust need ei ole pädevad põhjused.
Minu lipukiri on "kui kuidagi ei saa, kuidagi ikka saab" ja ma tegelen probleemidega, kui need üles kerkivad, mitte ei muretse ette, et "äkki saab nii".
Aga äkki ei saa?!
MINU arust ei ole ettemuretsemine pädev viis elada.Teie meelest on. Elage oma meelest parimat elu, mina ei takista ei keeles, ei meeles.
Minu meelest on absoluutselt pädev mõelda ette, kas mul on koera jaoks aega, mitte võtta koer ja vaadata siis, äkki on aega.
VastaKustutaOn absoluutselt selge, et järgneval kolmel aastal meil kellelgi peres seda aega ei ole, pole mõtet ennast ja koera ribadeks pingutada. Samuti on absoluutselt selge, et lähemal ajal ei saa Sinust inimest, kes taluks nt. füüsilist koormust, stressi ja magamatust. Siin pole midagi pärast vaadata.
Mul on aega. Ja kui vaja, ma talun kõike. Raske on, aga talun ära.
VastaKustutaMul lihtsalt ei ole praegu vaja, miks siis peaksin?
Ja mis krdi füüsilist koormust? Ma arvan, ma teen praegu rohkem trenni, kui keegi meie 9 korteriga majast nt.
Super! Tubli oled! Õigust räägid!
VastaKustutaEhhh, see asi siin on väga kiiresti eskaleerunud, nii et ei teagi, kas on praegu mõistlik kirjutada, aga no teen proovi.
VastaKustuta(Aga ütlen kohe alguses ära, et I come in peace! :) )
Olen lugenud su võrgupäevikut juba pikemat aega ja teiste inimeste eralellu üldiselt ei sekku, õpetama ei kuku, sarnaseid kogemusi, mida jagada ka tavaliselt pole. Seega üldiselt nagu polegi siin olnud midagi öelda, lihtsalt loen.
Aga nüüd on tekkinud paar küsimust.
Näiteks, olen su jutust aru saanud, et loodad pärast lapse/laste saamist toetuda oma sotsiaalvõrgustikule. Et last peaks kasvatama nö kogu küla (kontseptsioon, millega olen üldiselt nõus, sest üksikisik või paar pole kunagi nii tark kui kogu küla, iseasi vaid, kas sina isiklikult nende tarkust ka siis ära kasutaksid või oleks sellele pigem reaktsioon: "ärge õpetage mind, tõprad"). Küsimus on see, et kas sul on küla ka reaalselt olemas? Küla all ma mõtlen inimesi, kes tahavad sind aidata, sellepärast et sa tõesti meeldid neile ja neile poleks see ka raske, nad ei näeks seda sulle toodud ohvrina, mitte inimesi, kes tormavad appi hirmust, et sa ei saa hakkama ja tapad ennast uuesti ära või su laps jääb ilma nende abita hooletusse. Sest abil ja "abil" on vähemalt minu jaoks vahe sees. (Kas sa suudaksid vastu võtta abi, mis su uhkust mingil moel riivaks?) Kes on su küla? Kas su sugulased (k.a. ema)? Mida nemad su lapsesaamise plaanidest on arvanud? Sest see mida nad praegu arvavad ilmselt näitab ka seda, millist abi sa tulevikus neilt saaksid. Sõbrad, kes reaalselt saavad ja tahavad appi tulla? Kui mina planeeriksin toetuda niimoodi külale, siis teeksin ma praegu konkreetseid plaane ja inimestega kokkuleppeid, et asjad pärast ka sujuks. Aga võib-olla oledki neid juba teinud?
Ja siis see psühhiaatri rohelise tule asi. Ma ei sea seda otseselt kahtluse alla, sest ma ei tea sinust piisavalt ega tea su psühhiaatrit. Samas sa võtad praegu antidepressante, millest ma järeldan, et sul on jätkuvalt depressioon. Mul on ajuti jäänud ka seda võrgupäevikut lugedes mulje, et sa oled inimestega suheldes üsna habras (kriitika teeb sulle hullemini haiget, kui mõnele paksunahalisemale) ja su tujud kõiguvad tugevalt. Kas ma olen sellest valesti aru saanud? Ma siin lihtsalt mõtisklesin, et mis juhtudel üldse võiks psühhiaater sulle punase tule anda. Eesti seadusandluse järgi, ma mõtlen. Ja jõudsin järeldusele, et seda saab teha vaid juhul, kui sind oleks tunnistatud teovõimetuks ja sulle oleks määratud eeskostja. Ja teovõimetu sa kindlasti pole, näe, sul avaldati ju hiljuti raamat ja tunnustati ja puha (Palju õnne, muide!). Kuid mulle tundub, et sa oled habras. Mida psühhiaater sinu lapsesaamise plaanide peale ütles (eriti kunstliku viljastamise)? Kas ta oli ka mures? Sest mina olen. Ja kohe seletan ka miks.
VastaKustutaMa nimelt olen näinud kõrvalt seda kunstliku viljastamise asja. See protsess pole lihtne ja võib osutuda just psüühiliselt väga valusaks. Ma saan aru, et sa oled valmis ise surema (kogemusi nagu juba on - vabandust, must huumor), aga kas sa oled ka valmis selleks, et su laps sureb? Kolm last sureb? Kas sa elaksid selle üle? Sest su olemasolev väiksem laps (poeg) siiski vajab veel oma ema - ma usun seda üsna kindlalt. Kas tema elaks su teise surma üle (nii vaimselt ühes tükis)?
Kirjutan siis sellest, mida mina nägin: umbes sinuvanune naine (ka riskirasedus)tahtis last saada (tal polnud varem ühtki), peale vanuse on tal sinuga sarnane see, et psüühiline haigus ja kerge füüsiline ka. Ja meest polnud võtta. Varem vist ka paar katkenud rasedust. Tema kunstlik viljastamine osutus edukaks, koguni mitu loodet ja arst andis talle tungiva soovituse kahest neist loobuda (sest siis on suurem võimalus rasedus lõpuni kanda). Aga tema ei suutnud, sest ta nii väga oli lapsi tahtnud ja nüüd äkki kolm! Niisiis ta võttis riski, aga paraku läks niimoodi, et kõik kolm loodet surid. Tal tuli nad surnult sünnitada. Ma arvan, et sa saad aru kui jube see on. Ja kuidas see võib juba eksisteerivast depressioonist viia täielikku musta auku. Kas sa oled seda riski kaalunud? Oled sa mõelnud selle peale, et kunstliku viljastamise puhul pole küsimus mitte vaid selles kas loode tekib või mitte, vaid ka lõpuni kandmises? Kas sa oled valmis osadest loodetest loobuma, kui arst seda soovitab?
Ilmselt see on iroonia, aga ma ise arvan nii ikkagi =P
VastaKustutaMa olen sedavõrd sitaks hea inimene kõikide oma kategooriate järgi, et iga kord ma imestan, kui tulevad kommentaatorid rääkima, et ma ikka olen halvasti. MIDA te õieti inimestelt ootate siis?! Nagu ... ... ???
On üks asi, kus ma ei tee testi ära.
NORMAALNE ma tõesti ei ole.
Ja see paistab olema andestamatu patt.
Eelmine oli siis selle nipitiri "tubli!" kohta.
VastaKustutaavk: jaa, ma reaalselt näen täpselt sellist küla enda ümber. Inimesed, kellele ma MEELDIN ja kes tahavad aidata, sest see väike asi ju.
Ja jaa, nad teavad =) Sugulased JA sõbrad.
Psühhiaater saab panna haiguslukku kirja, et praegustel tingimustel ta nt väga tungivalt ei soovitaks mul last saada.
Ja jaa, ma olen valmis. Et ei õnnestu. Et algul õnnestub, aga siis läheb jamaks. Et on väga raske ja valus ja veel valus ja veel raske. (Kuigi kui mulle tungivalt soovitaks mõnest lootest loobuda, see oleks variant. Ma vähemalt mõtleksin selle üle VÄGA hoolega. Sest noh - kolm olekski karm. Tehtav, aga karm.)
Ja elaksin üle.
Ma lubasin ühele, et kuni 2015 on mureta, selle aja sees ma uuesti ei ürita endale midagi teha ja mina pean oma lubadusi.
Keegi ei hinda ju sind inimesena, räägitakse konkreetselt ühest võimekusest - võimekusest pakkuda ühele lapsele vähemalt kümme aastat rahulikku ja toetavat keskkonda, vajadusel tema huve enda omadest ettepoole seades. Ja mis siin võimekusest, sul pole ju HUVIGI seda viimast teha, sest see käib sinu ideoloogia vastu. Väikelapsega paratamatult ei saa rinnale taguda ja öelda, et "ma EI TAHTNUD teda parajasti toita, ma TAHTSIN vanni minna, seetõttu pidin ma tema nutmisest hoolimata jãrgmised kaks tundi raamatuga vannis istuma". On olukordi, kus oma tahtmine tuleb kellegi teise tahtmise nimel paratamatult alla suruda, ja kui sa juba ette ütled, et sa ei usu sellesse, paneb see muidugi inimestel hãirekellad kolisema.
VastaKustutaTeiseks see füüsiline võimekus. Mul on mitmel sõbrannal parajasti kodus mõnekuune. Kõik nad on normaalsed füüsiliselt terved inimesed. Ja NEIL on vaja seda abi, et keegi vahepeal paar tundi last hoiaks, et nad saaksid uinaku teha või vannis käia või mida iganes. Inimesel, kes pole füüsiliselt terve, on see piir hoopis mujal. See, mitu kätekõverdust ta teha suudab, ei mängi siin rolli, sest sport on nauditav tegevus.
Siis ma soovin sulle vaid edu. Tead, paljud su läbimõtlemised ja etteplaneerimised ei jõua üldse siia võrgupäevikusse. Ma arvan, et inimesed toetaksid sind siin ka tunduvalt rohkem, kui näeksid KOGU sind. Tihti näeb siin vaid depressiivset sind, kes on parasjagu kurb, nördinud või suisa pahane kuni kerge raevuni välja.
VastaKustutaJa ma usun, et sa tegelikult vajad väga toetust, sest keegi ei jõua kogu maailmaga võidelda ja samas (füüsiliselt/vaimselt) terveks jääda/saada.
Meie sõbrad said kaksikud. Mõlemad vanemad olid elu parimas vormis, aga kaksikutega kahekesi oli siiki väga raske. Kui Sina ütled, et kolm beebit on Sulle tehtav, siis on ilmne, et Sa ei adu, millest räägid. Väga sõbralikult möönan seda.
VastaKustutaNo aga Rents, minuga ei tule seda ju üldse kõne allagi mitte.
VastaKustutaKui mu laps nutab, ma ei taha minna vanni, ma tahan tema kurva ja halva ära lahendada, et tal hea oleks! MINA TAHAN seda. Ma ei tahaks üldse vanni minna, sest ma ei saaks seal ju rahulikult olla! Mitte minutitki.
Seda ma mõtlengi sellega, et teen, mida tahan. Las teised ka teevad. Sest minu kogemus on, et ma EI TAHA teha teistele halba olemist, siis on ju minul ka halb. Teha nii, et lapsel on halb, on ju teha nii, et minul on halb! Miks ma peaks tahtma edale halba teha!
Ja abi mitte ainult vastu võtta, vaid vajadusel ka küsida, on nüüd mu võimete hulgas. Minu peale-rongi-areng. Minu arust see ei ole tuim egoistlikkus, vaid vastupidi, adumine, et kõigil on parem, kui ma täiesti katki ei lähe, niisiis tasub enne ennast märgata ja abi küsida, kui vaja on.
avk - täh!!!
Seda oli praegu väga vaja.
Nipitiri: kui kuidagi ei saa, kuidagi ikka saab.
VastaKustutaAlles nüüd märkasin =) 2025**** on mureta =)
VastaKustutaSain veel ühe kommetaari siia, mille ma peale poole lause lugemist ära kustutasin.
VastaKustutaAga maisaa.
Nagu ... no TÕESTI.
Mina ei peaks kunagi lapsi saama?!
Huvitav, MILLISED inimesed siis peaks lapsi saama? Nagu nii lahedaid lapsi, kui mul ette näidata, just paljudel ei ole. Selgelt ma olen midagi väga õigesti teinud.
Aga ei, on vaja, ON vaja tulla ja mulle hästi halvasti öelda, ma kindlasti otsustan seepeale mitte lapsi saada (rohkem) ja maailm kohe parem.
Nagu ?!?!?!?!?!
Selle aastaarvuga ütled Sa ise kõik ära.
VastaKustutaEt ma ei ole kindel?
VastaKustutakes saab kindel olla?
Mu pojal on klassivend, kelle ema suri infarkti, jättes maha tema ja ta noorema õe. Sealjuures oli tal alati olnud nõrk süda, sel naisel siis. Arvati, et ei ela lapseeast kaugemale, aga elas. Sai veel lapsigi.
Kas ta ei oleks tohtinud? Sest vbla sureb ära?
JAMA KÜLL!!!! Kõik võivad suvalisel ajal ära surra. Et mõnel on see tõenäosus suurem, ei muuda, et phmt on iga inimese ees kaks teed - sureb või ei sure, enne kui lapsed suured.
Kindel ei saa kunagi milleski olla, ei ühes, ei teises
Sa räägid kahest erinevast asjast. Üks asi on loomulikult teel lapsi saada ja loomulikul moel surra (ajahetk pole selles mõttes oluline). Teine asi...
VastaKustutaMa olen juba Sinu suurest soovist aru saanud. Ma juba ammu ei vaidle ega anna nõu. Lihtsalt ei saa võrrelda võrreldamatut.
Loomulikul teel ... et kui sa jääd KOGEMATA rasedaks, sest seks meeldib, tegelt lapsi ei taha, aga abort ka ei meeldi, siis on TÄIESTI ok.
VastaKustutaAga kui mina tahan last, suva see seks, olen valmis selle nimel pingutama, raha maksma, käisin operatsioonil - vat siis MINA olen paha ja isekas ja ei tohiks kunagi lapsi saada.
No aitäh. Elagu loogika.
Tere VVN! Olen sinu blogi ikka aeg-ajalt huviga jälginud ja tahaks öelda kiidusõnad avameelsuse ja julguse eest. Sellest lapse saamise või mitte saamise teemast ei tahakski rääkida. Kõik jutud, mis kalduvad liialt lõpuks eugeenika valdkonda, ei ole ka head. Tõsiasi on see, et on lapsi, kes kasvavad halvemini, kui sinu peres, ja lapsi, kes kasvavad paremini ka. Nii see elu käibki.
VastaKustutaMul on hoopis selline küsimus, mis mul tegelt ammu meelel olnud, aga pole nagu viisakas küsida vist - kas oled asperger?
Mõte tekkis sellest, et sa rõhutad tihti just seda, et on kategooria "normaalne" ja sina seda pole. Kas sellest võib järeldada, et sul on label asperger või muu autismi vorm?
Teiseks pani mind seda küsimust esitama ka see praegune günekoloogi suhtumise teema. Ma näen siin praegu väga tugevalt aspergerlikku reaktsiooni. Selgitan ka: ühesõnaga see günekoloog ütles sulle mingite sõnade ja tooniga sellise palve, mille point oli "küsi psühhiaatrilt luba". Ja midagi sulle nende sõnade või toonide juures ei meeldinud ning sa oleksid eelistanud, et ta oleks oma palve vormistanud rohkem nii:
Tsiteerin varasemast: "Teate, ma ei julge ise otsustada, et see on ok protseduur. Ma lihtsalt ei julge. Tahaksin teise arsti arvamust, teie psühhiaatri. Minge rääkige temaga, ma ei ütle, et ma muidu seda viljastamist teile ei tee, aga see kergendaks mu südant, kui tema nõusolek oleks selgelt must-valgel kirjas. Kui seda ei tule - no vaatame."
Aga mina näengi siin, et misiganes vormis arst selle palve esitas - näiteks kas mühkas tüüpilise vingus eestlase moodi rangel häälel: "tõend ja enne ei tee midagi!" või mingis muus vormis. Siis nö mitte-autist, mitte-asperger saab omistada misiganes tooni ja vormiga sõnadele ka nende päris, alal pesitsevat sõnumit. Tegelik sõnum olekski tegelikult see, mida sa soovisid selgelt väljendatuna. Arst väljendas sulle omal kohmakal või rapsival moel, et tema ei julge ise otsustada ja tõend kergendaks tema südant. (Mõte või point, mida sa tundsid, et ei esinenud.) Aspergeridel ongi raskem näha seda puude taga asetsevat metsa. Samuti tabada irooniat jne. See sama mõtte tabamise raskus kumab läbi ka kommentaaridele vastamisest. Tundub ju, et koguaeg räägivad kas inimesed sinu teemast mööda või sina nende vastustest mööda jne ja oled kerges segaduses.
Ega seda muuta ei saa ja pole vajagi, sest aspergerid ja autistid on väga lahedad inimesed sellest suhtlemisraskusest hoolimata. Aga kui mingi sotsiaalne situatsioon põhjustab suurt reaktsiooni vahel, siis oleks kasu, kui keegi selgitaks lahti selle inimese sõnade taga oleva mõtte - nagu et arst siiski tahtis oma misiganes sõnadega öelda seda, mida sa temalt kuulda tahtsid (tema ei julge vastutada jne). See on nii tavaline, et eestlased võivadki olla tihti väga käredad, mühakad või napisõnalised. Ja mõne eestlase kuri käratus või ükskõikne mühatus võib tegelikult kanda varjatult leebemat ja hoolitsevamat sõnumit kui vorm seda lubab.
Mul ei ole diagnoosi, aga on ka psühhiaatri poolt öeldud: "Sul on selgelt autistlikud jooned, aga sa oled siiski subkliiniline variant."
VastaKustutaAga paraku - ma näen seda mõtet tegelikult. Mõistus on mul võimas. Paraku - mõistus ja tunded ei ole kohe kuidagi, KUIDAGI minu puhul sama asi. Et ma tean, ei tähenda kuidagi, et ma tunnen.
Ja ma olen hästi punktuaalne. Seda küll. Minu jaoks teadlik liialdamine = valetamine, teadlik vähendamine = valetamine, ma püüan alati öelda TÄPSELT seda, mis mõtlen, ja siis olen üleni hädas, kui teised seda ei tee. Kui nad keerlevad nagu kassid ümber palava pudru või tulevad mind lööma, kusjuures nad ei ole isegi nii häiritud, et lüüa, aga niisama, tugevamalt väljenduda ikka võib.
Aga mina ei saa aru. Ma loen sõna-sõnalt ja aint siis, kui inimest tunnen ka ja panen tema üldise oleku konteksti, võtan vähe leebemalt. Aga isegi siis õnnestub mind ikkagi endast välja viia, sest kuigi ma tean, ma ei tunne.
Ja "endast välja" ei ole liialdus. Nagu - on imestatud, et mul on Ebapärlikarbi teema PÄRISELT kogu aastat mõjutav, misasja, nii tühine asi ju, PÄRIS elu peaks lugema! Praegune lugu on ka siuke, et eile ma veel võitlesin, üritasin veekeskuses ja väljas söömisega meeleheidet uputada, täna olen peavalus ja loodan, et migreenitablett viimaks mõikab.
See lihtsalt on nii. Ma üritan maailmaga läbi saada, aga see suhtleb teisiti kui mina ja õudus ja ahastus.
Noh, ja see ka, et ma ei oska karta.
Näen küll: see lapsesaamise teema, et ikka ei tohiks nii ja ma teen nii valesti, on hirmu teema. On hulk inimesi, kes vaatavad, et njah, see on ohtlik, too on ohtlik, väldime olukorda, väldime ohtu, sest jube ju, kui halvasti peaks minema!
Ja siis olen mina. No on ohtlik, aga suva see, miks peaks mingi oht mind kõigutama? Lasta hirmul end juhtida oleks ikka ERITI nõrk ju!
Me ei saagi üksteisega ühel nõul olla. Aga selle teadmine ei muuda mu tunnet paremaks.
Kui minul üldse mingit asja on kellelegi mingit nõu anda (väga võimalik, et ei peaks olema), siis: ära kuula igasuguseid idioote.
VastaKustutaJa ma mõtlen seda täitsa tõsiselt. Sa oled enamikust inimestest märksa nutikam ning kellegagi vaidlemine, kes kas ei saa üldse aru, millest Sa räägid, või kes on juba otsustanud, et Sind tuleb hukka mõista, ning kelle jutu ainus eesmärk on veenda Sind kõrge kohtu ees maoli maha viskama, ei ole mõttekas ajakasutus. See ei anna Sulle keda kuraditki ning Sa ei pea ennast absoluutselt mitte kellegi ees õigustama. Kaasa arvatud siin kommenteerijate ees. Käigu kuradile, Sa ei pea üldse kedagi kuulama (mind kah mitte).
Mis lastesse puutub, siis on üsna ilmne, et enamik inimesi, kes lapsi saavad, ei ole selleks valmis. Suhteliselt suur osa neist ehk ei peakski neid saama. Sul on selle asjaga praktiline ja päris edukas kogemus ning kindlasti oled Sa lapsevanemana märksa mõttekam kui enamik, kes sellesse rolli mingi ebaõnne tõttu satuvad. Raudselt.
Ah. Seda unustasin öelda, aga peab vist ikka alatasa kordama, sest inimeste kõrvus kaotab kuidagi veenvuse, kui oled kunagi öelnud ja siis enam üldse ei korda.
VastaKustutaEesti kirjanduses on kaks kirjanikku, kellest kuuldes ma iga kord kõrvu kikitan ja püüan jälgida, mis nad uut teinud on. Mõni on veel huvitav, aga ma rohkem ei jaksa, muu elu ja lugemine on ka, enamjaolt eesti kirjandusest väga kaugel. Ja üldse olen ma jõletu snoob. Tõsi, nüüd on jälle see olukord, kus mõlemad lasid hiljuti raamatu välja ja mul on lugemata, sest raamatukogust ei saa kätte. Ja noh, ma muidugi tavaliselt ei kiirusta ka, head asja tahaks rahulikul hetkel nautida, nii nagu üht hiljuti avatud veinipudelit enne kümmekond aastat varuks hoidsin. Läks aina paremaks, äkki lähevad raamatut ka. Eniveis:
kaks kirjanikku, eks ole, kogu eesti kirjanduse peale. Noh, üks oled Sina.
NII ARMAS!
VastaKustuta