Loovkirjutamisest

Saatsin uue romaani käsikirja peale toimetamiste läbivaatamist (ehk kõige läbilugemist) ja kohanduste tegemist ära.
Esiteks: nii krdi raske ikka!
Kunagi, kui ma veel toimetajaid pimesi usaldasin, vaatasin läbi ainult muutused. Nüüd loen KÕIK läbi ja isegi hea toimetajaga väikesi muudatusi tekstis ikka teen.
Kehvaga ... rohkem, kui tema tegi. Vast isegi kordades rohkem. Kuidas siis sedasi, et ta ei märganud seda ja seda ja seda ja seda ja seda viga? Mis värk?

Nii raske!
Nii väsitav!
Aoirpsglstgaäofdfgflf!!!!

Aga teiseks: ma siin vist ei olegi kirja pannud seda kirjanikluse korraga koomilist ja kurba poolt?
Sest minu arust on too asi nii ilmne ning kuidas sellesse siis teisiti suhtuda saabki ja mis ma ikka ilmseid asju, mis ellujäämiseks vajalikud pole, siin korrutan?
Aga nüüdseks olen ikka mitmelt poolt ja korduvalt kuulnud-lugenud seda, et ma olen ANDEKAS ja ANNE ja üks isegi ohkas oma kirjutisi minu omadega võrreldes, et selge ju, mõnel on annet, mõnel - niuts - lihtsalt pole.
Kunagi, kui õenduse erialale sisseastumisest postituse tegin, keegi siin võrgupäevikus ka kommenteeris, et miks sinna minna, miks annet raisata.

Eieiei.

Kirjutavad need, kes midagi muud ei oska.
Sest kirjutamine on nagu iga teine käsitöö - et selles heaks saada, on vaja kuskil 100 000 tundi tööd.
Siis valgub juba istinktiivselt õige asi sinust välja, ei ole vaja igast pisiasjadele eraldi mõelda, need tulevad iseesenest. Saab pühenduda keerulisemate asjadega sügavuti tegelemisele, sest lihtsad asjad tulevad automaatselt.
Käsitöid on palju.
Joonistama saab 100 000 tunniga suht igaühe. Sepatöö, kujude tegemine, ilmselt ka tikkimine vms. Kokandus. Masinate parandamine. Tantsimine (olgu, see on vahel rohkem jalatöö). Õmblemine. Noavõitlus.
Põhimõtteliselt samad asjad kõik. Tööd, mis nõuavad praktikat, et inimene neis heaks saaks.
100 000 tundi kulutab ala peale ainult see, kellele sellega seonduvad tegevused meeldivad.
Nii et heaks saamine on otseselt sellega seotud, et sulle meeldib.

Aga kirjutamise eripära on, et erinevalt teistest käsitöödest selle eest ei maksta.
Sa võid juba üpris hästi teha ja saad ikkagi 200 eurot poole aasta töö eest.

Sest kõik ju oskavad kirjutada.
Kirjaoskus on üsna levinud. Koolikirjandeid on teinud enamik.
Mis see siis nii väga esiletõstmist väärt on, et too võõras kirjutas jutu või luuletuse? Miks see peaks mingit erilist raha talle sisse tooma, kui iga päev on nett ja ajalehed tekste täis ning luuletusi, sest koolis pidi, on igaüks treinud?!

Kirjutavad need, kelle jaoks ükski teenistust toov asi pole kas kättesaadav (no ei oska, ei suuda, ei tule välja!) või vähemalt piisavalt meelitav mitte (no mulle ei meeldi millegi muuga tegeleda, mis teha!)

Ma ju ka üritasin tegelt sissetoovale (õdede palgad on pisikesed? Oi, kirjandusega tegeleja sissetulekute kõrval on need ÜÜRATUD) alale minna.
Nüüd, kui mul on õenduses diplom, on turvatunne OLULISELT suurem. Kui läheb sitasti kirjandusega jälle, otsin mõne õekoha.
Et õetöö on raske, eriti mulle, sellisena, kui olen?
Pff, vähemalt ei pea hingetõmmete pealt ka kokku hoidma.
Mingi kindlustus.

Ja just loovkirjutamine on raha koha pealt eriti sitt. Tõlkijad-toimetajad-ajakirjanikud omavad ikka mingit päris töökohta või vähemalt on neil tööd üsna pidevalt.
Igast pilte-kujusid-kampsuneid-terveks-tehtud-masinaid jms on võimalik müüa. Tantsimise või noavõitlusega esineda.
Aga jutuga saab mida teha? Ise kirjutatud juttu ise müüa?
Ainult kui sa millegipärast väga tahad ja peale maksad, võid avaldada. 200 eurot SAADA (mitte ise peale maksta) on tegelt HÄSTI juba.
Kui sa pole just Andrus Kivirähk või Doris Kareva, kirjandusest ära ei ela.
Miska kõik, kes midagi muud kõlbavad tegema, isegi kui neil oleks eeldusi, isegi kui neile kirjutamine meeldib, pöörduvad kirjutamisest eemale ja teevad seda, millega midagi teenib ka.
Kirjutama jäävad need, kes midagi muud ei oska - või kel on juba nii palju raha, et nad enam äraelamisele ei mõtlegi.
Või Kivirähk ja Kareva. Geniaalsus paistab ikka välja.

Nii lihtsalt on.

NB! Ei ole 100 000 tundi, on 10 000 ju =)
Lauri märkas ja märkis kommentaarides.