Ülehomme siis punkteeritakse ja vaadatakse, mitmes folliikulis munarakud sees on - üldiselt ei ole tõenäoline, et KÕIK tühjad oleksid, sest mu keha on hormoonitundlik ja ehitanud päris-päris mitu neid valmis.
Ja esmaspäeval on juba plaanis viljastatud munarakkude minusse istutamine.
Kui ma mingil põhjusel väga palju paukpadruneid ei produtseeri(nud).
Olen põnevil.
Seks on hea, apsaluutselt ei vaidle. Vähemalt hea seks ja kui päris tunded mängus ja ooh, me Poeglapse isaga ...
Ent sellist kaua ehitatud ja kuupäevalist lapsepõnevust sellest ei saa.
Eriti kuna mina jäin phmt rasedaks kohe ja pilgult, kui aga kaitsmata seks lapsesaamisvõimalikul ajal oli. Puudub kogemus lapse nimel seksimisest, kuidas see on, rääkimata sellest, kuidas teed ja teed, aga last ei saa. Kas mehaaniliseks ei kisu? Üks-kaks-tahan-last-tõuka-tõuka-saa-orgasm?
Teoorias oleksin selleks tuimaks jalgadehargitamiseks (või noh, ma olen hea ja naturaalne teeskleja, kui tahan, jätan innuka ja aktiivse mulje) valmis olnud, aga praktikas rääkisin lapsesaamisest siiski ainult nende meestega, kellega oleksin päriselt vooditegevust võinud harrastada ka ilma lapsesaamisboonuseta.
Lihtsalt ei tahtnud teisiti. No oli sedasi.
Nii üldse ei tahtnud!
Aga nüüd on lapsesaamispõnevus ilma ühtegi isast kaasamata.
Haaran igatsusel (antud juhul lapse järgi) sarvist ja väänan ta pikali matile. On küll natu jube. (Kui RASKE vahepeal olema saab!) On küll palju lahe. (Võin oma elueesmärgid ära täita ka siis, kui keegi teine minuga väga kaasa ei mängi nendes!)
Aga ... millest ma ikkagi aru ei saa, on, MIKS nii.
Ok, natuke on seletatav sellega, et ma näen mehe kohest seksuaal-romantilise tooniga huvi minu suunal juba kümme aastat kui "ah, vaatas aint välimust - eriline lollakas" ja ei võta nende kõnede peale telefonigi vastu. Elik see nullib kohe suure osa mehi ära.
Ent on ju need ülejäänud, kellega rohkem kordi enne kohtutud kui üks?
Ja olen NII leebe, NII salliv, NII jutustav ja kuulav, NII ilus, olin NII seksiarmastaja, hea kodukokk, hea majandaja, hea ema - nagu ... kuidas saab olla, et ma meestega lihtsalt ei klapi, mu meessuhted on kõik lõppenud kas mind verise ja nahatuna maha jättes või teisele poolele "ma ei taha enam juuksekarvaga suppi tõsta, head tervist!" ütlemisega?
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea (naine või mees) olles tekivad su ellu head armusuhted.
Kuskil on eeldus, et piisavalt hea olles saad õnnelikuks.
Ja no ei ole mu kogemuse järgi nii.
On nii, et piisavalt loll ja halb olles, teistest mitte väga hoolides, ennast tähtsustades ning mitte end kuidagi kunagi ohverdades saad palju tõenäolisemalt ning püsivamalt õnnelikuks. Ka su suhted on arvukamad, pikemad ning võivad lõpuks päris pikaajaliseks muutuda.
Aga samas on ka paljudel mulle tuttavatel toredatel ja headel inimestel head armusuhted, ka päris pikaajalised.
Miks siis mul ei ole? Elu pikim suhe on kaks ja pool aastat.
Lihtsalt - pole vedanud?
Või on mingi sügavam põhjus ka?
Seda "pole piisavalt hea" asja ma enam ei usu ega kuula, aga aga aga ..?
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
no ühte põhjust oled sa ju ise enne siinsamas blogis nimetanud - vajamisvajaduse postitustes - et mees peab selleks, et hinge minna, olema kõigi oma heade omaduste juures ka piisavalt katkine. ja katkiste meestega paraku kipuvad katkised suhted tulema (been there, done that).
VastaKustutast ega su tuttavate head suhted ei pruugigi olla oma headuse ja mõnususe juures sellised veriselt kirglikud, nagu sulle meeldib.
VastaKustutant ma olen oma suhtega rahul, ligi 15 aastat juba (appi, kui vana ma olen), aga ma kahtlustan, et see ei vastaks kuidagi sinu definitsioonile tõelisest suhtest. me oleme sellest minu mäletamist mööda siin blogis varemgi vestlenud.
Hea point.
VastaKustutaKuigi ON olnud inimesi, kellega mul polnud kirge ega verd, aga kellega ma oleksin võinud asju ajada vabalt, oleks nad ainult öelnud, et kuule, proovime!
Lihtsalt nad ei öelnud.
njah, see, kas nad ütlevad, on vist vedamise küsimus. näiteks kas inimene on selliseks ütlemiseks liiga häbelik või mitte. (üks levinud mitteütlemise põhjus on see, et kui keegi väga meeldib, siis ei peeta ennast tema jaoks küllalt heaks.)
VastaKustutaHea küsimus. Sama küsivad endalt kõik need miljonid, kes sarnases seisus. Oleks nagu... kõik, aga nagu ikka ei ole, miks??? Ehk on vanad ühiskonnad, kus targad matroonid lepivad abielud omavahel kokku ja leiavad igale potile õige kaane, tegelikult summaarselt õnnelikumad?
VastaKustutaSeda ma olen juba varem öelnud, et minu arust need kultuurid, kus abiellumised on suguvõsade kokkulepe ja noortel endil pole sellega asja, täiega mõistlikud =) Sest kui ise noorena valida, võib täitsa mööda panna ja hea veel, et lahti said hiljem.
VastaKustutaElukogemus hea valiku tegemiseks puudub =)
"Piisavalt hea"? Appi, seda pekstakse naistele kogu aeg väiksest peale pähe. Pandagu purki see "piisavalt hea"!
VastaKustutaAga kultuurid, kus suguvõsad noori paaritavad, enamasti siiski ei lähtu noorte vaid pigem just suguvõsade huvidest, ei ole mingit kalkuleerimist "need kaks sobivad omavahel, aga see kolmas neljandaga ei sobi" vaid võim ja mammon.
Ni ja naa, nii ja naa. On niisuguseid, on teistsuguseid.
VastaKustutaMtea, mul on üks sõber Pakistanist ja seal on küll seda, et vanemad üritavad asju kokku leppida ja vähemalt tema juhtumi puhul tundub just, et vaadatakse, et kuidas keegi kellega sobib - noorte käest küsitakse ja vaadatakse, kas nad ikka sobivad ja kas nad üksteisele meeldivad jne. See häda muidugi, et kui inimesed pole ise omavahel eriti kaua suhelnud, võib tulla välja mingeid nõmedaid üllatusi, mis paari kohtumisega ei avaldu.
VastaKustutaa naiste meheleidmisprobleem võib olla ka puhtstatistiline. Oletades, et toredaid inimesi on eri sugude hulgas umbes ühepalju ja heteroid on kah umbes sama protsent, peab osa toredaid naisi, kes meest otsib, toredast mehest automaatselt ilma jääma (kui just ei sobi variant "mitme peale üks mees"), sest mehi on Eestis (ja üldse Euroopas) vähem.
VastaKustutaNotsu, minu teada peaks selle sugude arvukusega olema see teema, et mehi on vähem alates nii umbes keskeast. Sünnib tegelikult poisse rohkem kui tüdrukuid, aga mehed kipuvad varem surema. Sellises parimas pereloomiseas 20-30 peaks mehi veel naistega võrdselt või isegi veidi rohkem olema. Aga ma võin vabalt eksida ka. Kuskilt kuulnud seda infot lihtsalt.
VastaKustutasul on suhtarvude koha pealt õigus, vaatasin rahvastikupüramiide. Aga see, mis on "parim pereloomisiga" naistel, ei pruugi sama olla meestel - meestel tuleb pereloomise tuju tavaliselt hiljem, noored mehed on sama vanade naistega võrreldes veel üsna ebastabiilsed.
VastaKustutasee viimane jutt oli mul tglt spekulatsioon ja ma ei ole pereloomisvanuse andmeid kontrollinud.
VastaKustutaAga üks asi peaks küll tõsi olema: meeste ja naiste võimete normaaljaotuse kõverad on erinevad, meeste omal on servad paksemad. Partneriks tahetakse üldiselt kedagi, kes on vähemalt keskmiste võimetega, tähendab, kõvera kehvema otsa võib maha arvata - aga meeste üldarvust läheb niiviisi "kaotsi" tunduvalt rohkem, sest nende kõveral on ka see ots paksem.
Et "ei vedanud" on ikkagi peamine =)
VastaKustutaNoh, kui see ja tendents veriste suhete poole kokku liita, on vist adekvaatne vastus käes.
Minu kogemus on näiteks selline, et ülepeakaela armunud olen oma elus olnud ka just mingitpidi katkistesse meestesse. Et kuidagi see mehest aimatavalt läbi kumav valu on minu jaoks olnud alati mingi meeletu ligitõmbefaktor. Ja täiemõistuslikud, emotsionaalselt terved mehed jällegi jätavad suhteliselt külmaks.
VastaKustutaJa no nii ma olengi ühest hävingust teise koperdanud, sest ega need katkised mehed ju ei saagi muud teha, kui haiget.
Nüüdseks olen jõudnud faasi, kus olen seda tendentsi endale teadvustanud ja enesele aru andnud, et kui tahta rahulikku, turvalist ja kindlat pereelu, siis selleks tuleb see tung katkisust otsida maha suruda ja end ümber koolitada. Natuke nagu masendav küll, mõelda, et sellist suurt ja õnnelikku ja kõikevõitvat armastust mu elus ilmselt ei tulegi. Aga seda otsides ühest suhtepõrgust teise koperdada ka enam ei jaksa. Niigi olen sellega oma vaimset tervist korralikult tapnud.
Mainimata jäi see, et nende katkistega oli alati veel täiesti absurdne mõttekäik. Et kui mees käitus minuga sitasti, siis mina mõtlesin, et kui ma ainult oleks kuidagi parem, siis ta ei käituks nii. Kõik meestepoolsed haigettegevad ja vastikud käitumisviisid suutsin enda jaoks äre põhjendada sellega, et ju ei ole MINA piisavalt hea, et minuga hästi käituda.
VastaKustutaAbsurd.
Ma olen ka mõelnud, kas mingid teismelisena seatud eesmärgid mõjutavad hilisemat vedamist.
VastaKustutaNt mina võtsin 10-11-aastaselt pähe, et ma tahan armuda - rõhutasin veel ise üle, et õnnelik armastus pole tähtis, peamine, et kogeda saaks - ja siis ka sain seda nii, et vähe pole, järgmise 15 aasta ringis, kõigepealt ridamisi vastamata armastusi ja seejärel mitu kahtlase kvaliteediga suhet.
Ma pean uskumatuks vedamiseks, et ma lõpuks komistasin mehe otsa, kes on minuga hea - ja et ma ka lasin ennast temaga suhtesse meelitada (kõhklusi ju oli - siit ähvardab suhe tulla! kas ma tahan suhet? mis siis, kui suhtest ei saa enam välja? appi!).
Noh, aga ma ei koperda ka ühest ikaldusest teise, ühe katkise mehe juurest teise juuurde =) Ma lihtsalt olen täiesti üksi juba Leevikesest alates - noh, kui see poolteist kuud Rongimehe-kaugsuhte-asja välja arvata.
VastaKustutaÜks "hm, proovib seda seksiasja siis" üheõhtukas lisaks.
Ja no ma arvasin, et olen kõiki mustreid Rongimehega murdnud, sest nii terviklik ja auväärne ja endas kindel!
Et ma jätsin märkamata, kuidas ta minu vastu hea ei olnud ... no aga kes minu vastu hea on? Ma olen iga küüdi ja sõbralikkuse eest surmani tänulik, sest ega ometi MINA kellegi poolt lahkust ja headust ei vääri!
novott, jälle üks muster, mis segab. raske on minna välja millegi peale, mille kohta on tunne, et "ma pole väärt".
VastaKustutajällegi - seilasime, teame.
Väga huvitav mõtisklus. Ma ka imestan, et kuidas kaunid, osavad ja kõigi üleval loetud heade omadustega naised üksi on.
VastaKustutaKuidas see juhtub? Ma mõtlesin, et äkki nad siis ei tea täpselt, mida nad tahavad. Kui sa täpselt tead, mida sa otsid, siis on leidmine lihtne.
Või siis hirmutavad nii täiuslikud naised lihtsalt mehe ära?
KustutaMina ei otsi midagi =) Mulle on täiesti arusaamatu, et PEAKS paaris olema. Mehel oleks vaja sitaks lahe olla, et teda oma ellu tahaksin. Jah, selliseid on, aga mitte palju, ning vähemaga ma ei lepi.
VastaKustutaVõibolla selles ongi asi? Ma ei anna kröömikesti järele, et "oh, ta on PIISAVALT hea, selle ja tolle puuduse kannatan välja." Kui mees ei ole mu meelest oivaline, ei ole tal minu juures mingit santsu.
Mõistlik
KustutaMorks, väga mitmes kultuuris on noorte õnn vägagi oluline, kuigi seda vaadatakse meie jaoks kummaliste asjade põhjal (kui näiteks horoskoobid ei klapi, võib kaup kiiresti katki jääda Indias).
VastaKustutaAga VVN, miks peab kohene armumine tähendama, et hindas ainult välimust? Mulle on küll piisavalt palju öeldud, et "tundusid naljakas/huvitav/otsekohene/tark" vms, et ei peaks esimese asjana kahtlustama, et ju ta ainult näolapi peale tuli, sinusuguse puhul (huvitavate mõtetega kirjanik, keskmisest selgelt eristuv) on see tõenäosus ju vähemalt sama suur.
no kui mees toob mulle lilli ja pakub kokkusaamist ja tahab kohvikusse või loomaaeda viia ENNE, kui ta on isegi teada saanud, et huvitavate mõtetega kirjanik (kuigi, olgem ausad, 5 a tagasi mul ei olnud ka raasugi enesekindlust enda kohta ühe või teist väitagi), mille muu põhjal ta otsustas, et lahe naine?
VastaKustutaTekib muidugi küsimus, miks ma oma kontakte jagan sedasi - noh, neid küsiti mult mingi muu sildi all. Pesumasinaparandaja ja teine patsient haiglas (võiks koos kõndima minna - ja mina, naiivitar, arvasingi, et asi on haigla ümbruses jalutamises) ja no ma sain talt raamatu laenuks ja ...
Niisiis, ainus õige mehe tutvumine naisega peab toimuma kinnisilmi, umbes nagu Spartas, aga ilma kompimiseta? :P (igaks juhuks ütlen juurde, et see on nali, mitte norimine). Ma lihtsalt mõtlen, et jube raske on kellegagi üldse reaalis tutvuda, ilma et tema kest esimesena ette jääks. Virtuaalis on muidugi teine asi, aga see võib tekitada hoopis vastupidiseid ebameeldivaid üllatusi.
VastaKustutaEi, kesta võib näha küll, välimus on täiega oluline, lihtsalt see kest-välimus ei tohiks "jah, temaga ma tahan asju ajada!" otsuse juures ainus faktor olla.
VastaKustutaKõigi jaoks ei ole see asjade ajamine nii suur koormus nagu sulle. Nii et vabalt võib välja söömakutsumine vms olla mõne mehe jaoks lihtsalt see etapp, et "prooviks õige suhelda, vaatame, mis saab, äkki on tore ja huvitav inimene".
VastaKustutama ei tea, kas ma sain selle väljendatud, mis ma öelda tahtsin. pmst see, et ta ei peagi ju armuma selleks, et välja kutsuda. armuda on vaja sellel, kellel on suhtlemise jaoks ekstra tõukejõudu vaja, et üldse viitsiks.
... samas kui mõni kutsub kohtama, et ta saaks üldse teada, kas tegemist on inimesega, kelle vastu tuleks põhjalikum huvi.
VastaKustutakohtingu kui niisuguse kaal on eri inimeste jaoks erinev.
Sõltub ilmselt sellest mis asju loodetakse (eelkõige) ajada ;)
VastaKustutaKest on esimene asi mida saad hinnata ja see, kas hinnang on hävitav või siis hoopis soodne, määrab ära, kas huvi edasiseks üldse jagub.
Pardon my french, aga paljudel meestel tiksub alateadvuses alati nö säästuplaan - kui ka suhteks ei kõlba, siis ehk vähemalt korra keppi saab. Ja selleks miinimumiks ei pea naine olema huvitavate mõtetega kirjanik. Mis ei tähenda, et see säästuplaan käiku läheks, kui naine ikkagi osutub olema huvitavate mõtetega kirjanik.
Oi, notsu kirjutas just seda, mida ma öelda tahtsin palju delikaatsemalt :D
VastaKustutanu ausalt öeldes... ega mul endal väga palju teisiti ei ole.
VastaKustutases mõttes, et selleks, et ma üldse hakkaks kaaluma, et "äkki võiks selle mehe vastu põhjalikumat huvi tundma hakata", peab ta mulle ikkagi kuidagi peale vaadates või kuulmise või lõhna järgi atraktiivne olema. primitiivselt.
kui primitiivse tõmbe abiga selgub, et ta on ka tore inimene ja huvitav suhelda, siis võib juba midagi susisema hakata. primitiivsest tõmbest üksi on selleks vähe (selge lollus on nt täielik turn-off), aga ilma tõmbeta pole üldse mingit lootust, et ma hakkaks tema vaimset seksikust kindlaks tegema. füüsiline tõmme on see esimene mootor, mille abiga ma üldse viitsin kaaluda, et "äkki..."
lihtsalt toredate isiksuseomaduste pealt, kui tõmmet ei ole, võib sõbraks hakata, aga see ei käi ju kohtingutega. vähemalt tavaliselt mitte. lihtsalt toredate meestega, kelle vastu mul tõmmet ei ole, suhtlen ma (vähemalt minu poolest) samamoodi nagu naistega.
ja seda ütlen ma inimesena, kes 14-aastaselt armus selliste oluliste omaduste peale nagu "olime korra samal peol, ta vaatas mulle korra otsa, oli õigest soost ja nägi hea välja, nüüd on armastus".
VastaKustutama võisin sellise kontakti pealt pool aastat dopamiinipilves ringi käia. sest kui ikka dopamiinilaksu on vaja, on kärbes ka liha.
(Ilma et see kärbsemetafoor väljendaks midagi halba nende armumisobjektist noormeeste päris isiksuseomaduste kohta, sest neist ma ju midagi ei teadnudki.)
VastaKustutaMinu ettekujutus sellisest kohtingust, mis oleks informatiivne, on: lähme koos matkama! Lähme vähemalt Keila Joale luusima! Lähme koos muuseumi!
VastaKustutaNagu sööma? Või kinno? Söömas on inimene tegevuses söömisega ja mulje avaldamisega, kui viimane on teema. Kinos on inimene vait ja vaatab filmi. Midagi olulist tema kohta teada ei saa, aint seda, et ta oli koos sinuga valmis sööma minema või filmi vaatama.
Üks mu sõber, mees, arutas minuga kunagi esimese kohtingu teemat. Ta ise on suur matkahuviline. Aga oli nõutu, et esimeseks kohtinguks neiut üksildasse kohta kutsuda jätab äkki veits kahtlase mulje.
KustutaKas muuseumis ei pea mitte liiga palju oma tähelepanu jagama inimese ja eksponaatide vahel? Täitsa jama kui on huvitav näitus! :D
VastaKustutaKinos saab vähemalt väga lähestikku (pimedas :)) istuda, ehk siis ei maksa alahinnata lõhnataju, nagu mainis juba ka notsu.
Tee, nagu sulle sobib.
VastaKustutaMulle see ei sobi.
mu kommentaarid polnudki selle mõttega, et see peaks sulle sobima, vaid juhtimaks tähelepanu kohtingukutsujate võimalikele motiividele - sellele, et niiviisi kutsumiseks ei pea tingimata püsti lollakas või pealiskaudne olema.
VastaKustutaInimese jaoks, keda suhtlemine ei väsita, ei ole niiviisi kontakti alustamisel mitte midagi kaotada, ja nii võivad tal olla selle kohtingu tingimustele väiksemad nõudmised - ja see ei tähenda veel, et inimesel üldse põnevamaid huvisid ei oleks või et ta põhjalikumalt suhelda ei oskaks.
apropoo: mulle tundub, et osa inimesi just hoidub esimesel kohtumisel liiga intensiivsest suhtlussituatsioonist, kus üksteisele peaks ennast liiga palju paljastama. umbes et kõigepealt tuleb üksteist üle nuusutada, pärast seda saab juba suhelda ka.
(ja esimesest pilgust tekkivast huvist - A. hakkas mulle lähenema, kui olime umbes aasta aega tuttavad olnud. aga rääkis pärast, et ma olevat talle kohe esimesel kohtumisel muljet avaldanud.)
selge muidugi, et kui inimesed sind üldiselt väsitavad, siis selline pealiskaudne esimene kohtumine on sinu jaoks mahavisatud vaev - peab inimesega koos olema, aga üksteisele midagi avada ei saa - ja sul pole eriti variantigi sellise pakkumise peale teada saada, et pakkujal võib olla sees midagi sügavamat ka. vbla ainult see variant, et panna kohtumisele oma tingimused - "veedan sinuga aega küll, aga nii, et see oleks ka minu jaoks mõttekas." a kui sa tahad selliseid ekstraverte üldse vältida, siis muidugi ka see mitte.
aga mis koos söömisse puutub, siis ma olen aru saanud, et sööma kutsumisega käib kaasas eeldus, et vesteldakse.
VastaKustutaaa ja söök on sealjuures nagu abiventiil: kui selgub, et vestlusest midagi välja ei tule, saab keskenduda söögile. või kui vaikus muutub piinlikuks, arutada söögiasjandust.
VastaKustutaEi no - vestlemisega küll, aga kui juba on kena vastassoost inimesega sööma mindud, on ju eeldus, et näidatakse end parimast küljest, vaata, kui lahe ma olen jms. Phmt vestlus, mis on rõhukalt olemuslikult võlts. Isegi kui räägitakse kurbadest asjadest, on see suunaga "vaata kui hästi ma hakkama saan!"
VastaKustutaVõi veel hullem: "Ainult sina saad mind sest vaevast päästa!"
Ja siuke asi on mulle igavigavigav ja - jah, õige tähelepanek - väsitav, et mitte öelda "kurnav", ilma mingi hea tulemita.
Jah, võib olla on lahe inimene, kes läheb kohe ausaks jne. Aga sel juhul paluks olla ka niivõrd lahe, et mind mitte esmakohtumise järel kuskile igavasse tegevusse kutusda, onjo =)
no aga ta ei tea enne kutsumist, et see on sinu jaoks igav, sest kõigi jaoks ei ole selline katseline suhtlemine nii tüütu. ja see ei tähenda, et ta sind nõmedaks inimeseks peaks. ma pean näiteks ennast suht okeiks inimeseks ja minu jaoks võiks selline suhtlussituatsioon teise isiksuse kompimiseks täiesti sobida. tema ainus viga võib olla niisiis see, et ta ei oska su introvertsuse taset kohe õigesti hinnata.
VastaKustutavbla oleks proovikivi see, mis ta teeb, kui öelda vastu "minu jaoks on see variant igav, aga kui teeks hoopis seda teist asja, mis on huvitav?" kui on tore inimene, siis läheb ideega kaasa või ütleb ausalt, et temale ei sobi jälle sinu variant, lähme laiali. kui ei ole, hakkab nägusid tegema.
hmm. nüüd hakkasin mõtlema veel "kena vastassoost inimese" peale.
VastaKustutavbla on meie suhtumise erinevuse üks põhjus see, et ma ei pea ennast nii kenaks. mind on paar korda sööma kutsutud (millest üks osutus tegelikult võrkturundussekti meelitamiseks) ja minu ettekujutus olukorrast oli "me tundsime end viimati vesteldes hästi, ju tahab veel lobiseda" või umbes nii - mitte see, et ta tahaks mulle muljet avaldada.
ühesõnaga, sa eeldad sellise kutse peale, et see on välimuse pealt tehtud; mina ei arva oma välimusest nii hästi ja eeldan automaatselt, et ju talle meeldib mu üldine käitumine.
Sa ka selgelt kujutad ette mingit pikemat suhtlust, kus su käitumisviis kuidagi välja tuli.
VastaKustutaMinu viimased konkreetsed kogemused on mu vaikselt istumisest ja arvutisse kirjutamisest, kui pesumasinat parandatakse, koos suitsuruumi sattumisest, et mu pilte vaadati online-deitimiskohas. Aga on ka igast mitte-nii-otsesed teated stiilis "miks sa ometi sinna rongi alla, ise ilus naine" ja üritused püksi pugeda, kui ma lihtsalt sõbralik olen omateada, ja eriti jäle "vaatasin su pilte ja ..."
Brrr.
oi jeerum.
VastaKustutasul on ikka hoopis teistsugune elu.
vbla ongi üks häda selles, et sa oled liiga ilus (see ei ole etteheide, eks ole, vaid nending saatuse nuhtluse kohta)? sest ühest küljest peaks ilusal naisel olema potentsiaalseid toredaidki partnereid rohkem valida, aga teisest küljest on neid troppide vahelt raskem välja sõeluda.
mul on üks tuttav hästi ilus tüdruk, selline, kes oli kooli ajalgi ametliku ilusa tüdruku staatuses ja ilusa tüdruku identiteediga, tal on samuti olnud jube raske.
(püksipugemiskatsetega olen ka mina kokku puutunud, aga need pole asja üldse nii keeruliseks ajanud, et kohting või midagi - need on olnud lihtsakoelised "kas keppi saab?")
VastaKustutaMulle meeldiksid sellised rohkem =)
VastaKustuta"Ma tahaksin sind üle kere lakkuda!" on palju raskemini "Kule EI, me ei ole üldse sel tasandil ju, et sa võiks mulle nii öelda!" väljaütlemist kaasa toov, kuigi põhimõte on ju sama.
Elik ma ütlen sama, aga pingutus mu sees on selleks erinev. Kui mul on tunne, et tuim ja ükskõikne, mul ei ole raske ka ise tuim ja ükskõikne olla. Aga kui on hingeline ja ihalev, mul t võtab pingutust, et öelda, mis mõtlen. Kuigi ma ei muutu selle peale ise raasugi hingeliseks ja ihalevaks.
Mul on lihtsalt halb ja ebamugav.
Hea point, aga no matkamine - nagu päriselt, sportlaslik - on päris raske ka, võiks valida mõne lühikese ja mitte nii inimtegevusest kauge marsruudi esialgu =P Mulle küll läheks peale paar tundi kõmpimist, aga mitte krdi terve päev =P
VastaKustutaoot, või ta mõtles, et ta tundub jubeda võimaliku vägistajana, kes tapab ohvri pärast ära ja kõik õudused?
Vat selle kohta maioska midagi öelda =) Mina ei kardaks, aga mõni vbla küll.