Soe vihm

Vaatan, et mallukas pole tükk aega oma linki jaganud, nii et ma siis võin puhta südamega enda oma jagada: saa netist asju ostes osa raha tagasi!
Kui sa liitud bonuswayga selle lingi kaudu ja saad oma esimese euro tagasi ka, laekub mulle lisarahaks NELI. Phmt tasuta raha =)
Ja kui nagunii netist ostad, oleks natu jabur mitte osa raha tagasi tirida, kui võimalus on. Ma ühe korra juba võtsin oma boonuse välja ja võin tunnistada: nii saabki, jee, raha käes!

Muidu on ometi natuke parem olla, pearinglus ja enda ebareaalsuse tunne on niivõrd tagasi tõmmanud, et jaksan isegi tulevikust mõelda muus võtmes kui "tegelen sellega, kui kätte tuleb, praegu ei jõua". Näiteks, et TEGELT on mul üks alustatud lugu, mis ei ole mulle vastik, ju olemas ja ootab jätkamist. Nüüd, kui kõik tähtajalised tegemised (mida on olnud terve selle aasta enam-vähem) selja taga, võiks ju tegeleda.
Eriti kuna TITA on plaanides ja pärast tema sündi ma ei tarvitse jaksata.
Ega raseduse ajal ka mitte. Ma olen iiveldaja. Esimesega oli ikka PÄRIS karm, sellega võrreldes teisega neli kuud hommikust südamepahadust oli täiesti leebe ja talutav.
Sest kaheksa kuud peaaegu konstantset halbolemist ikka oli ränk. Mõtsin toona, et sünnitus on kökimöki. Üle 52 tunni ikka naljalt ei lähe ja paar halba päeva on kombes ära kannatada. Täiesti suudan. Aga kes kurat peale rohkem kui pooleaastast öökimismaratoni veel lapsi tahaks?
Selgus, et mina.
Selgus ka, et teise lapsega polnud vähemalt füüsiliselt nii jäle ka.

Vaimse osas ...
Ainus reaalne põhjus, miks ma juba siis ennast ei tapnud, oligi, et olin rase. Teist elu oli liig kaasa võtta. Kui mõtlen, KUI katki olin Poeglapse isast lahkumineku järel, ega ma hullemat valu oskagi ette kujutada. Tema ja Rongimees võtavad mu valukroonid kergel käel.

Ja ikka, ja ikka ma paneks sõrmed taas naeratades ja parimat lootes sahtli vahele, sest no on ju samuti inimesi, kelle sõrmi ei murta sedasi?! Järelikult ükskord peaks ju ometi ka minu limiit täis olema ja puhtalt tõenäosusteooria järgi hästi ka minema? Ju?
Mõnes mõttes ei looda ma elult midagi.
Mõnes mõttes olen kõige lootusrikkam inimene, keda tean. Nürilt kartmatu.
LÄHENGI alati panga peale välja, ettevaatus ei ole midagi minu jaoks. Ma ei oska ette vaadata, ma ei taha ette vaadata, ma hooli ettevaatusest millimeetrit, milligrammi, mikrogrammigi!
No hea küll, vbla mikrogrammi jagu hoolin.
Sõrmed sahtli vahel murtud ja põlveliigesed puust haamriga katki pekstud?
No aga kui mitu korda nii minna saab? Ükskord peab ju vedama ka?!

Teadvusse lekib tasapisi teadmine, et kui uuesti arsti juurde lähen, on võibolla ainult väga natukene aega rasedakstegemiseni.
Elik - kui tahan enne kirjutamisega rea peale saada, ei tohiks väga viivitada.
Aww, ja Sanji saab issiks ju!
Kui kõik jube hästi läheb, juba varsti!

Aga teate, see jäle osa kevadet oli seekord ainult mõnepäevane (kuigi jaa, võib veel tagasi tulla, eile sadas jälle taevast mingit löga alla), ning korraga on talvesaabaste aeg möödas ja higi voolab mantli all ojana.
Korra käisin jooksmas nii, et

sadas
sooja
vihma.

Mulle meeldib vihmaga joosta ikka veel. Isemoodi vabaduse tunne. Ma nagu ei kuulu kuhugi igavasse olevikku, vaid rändan, kuhu tahan, kuidas tahan, millal tahan - ega lase end põrmugi mingil ajapiirangul mõjutada. Et praegu peaks olema midagi muud, kui 2000 aastat pärast või 200 aasta eest?
Veepiiskade puude mu nahal, õhu mahedus mööda vuhisedes, hingetõmme sisse, pahvak gaasi välja - kas need oleksid teisel ajal teismoodi?
Vaevalt.
Vihmaga joostes jooksen ma väljaspool aega.